Uudised

“Kodutunde” saatejuht Signe Lahtein avameelselt oma menüüst: Eelistan magusale iga kell kiluleiba! (9)

Dagmar Reinolt, 2. september 2016, 09:46
Telesaate “Kodutunne” saatejuht Signe Lahtein  ei ärka hommikul korralikult üles enne, kui ta saab võileiva ja kohvi. Magusasoolikas on Signel aga puudu – tema poolest võiks šokolaad hommepäev ilmast kaduda!

Signe Lahtein ütleb, et kui ta nüüd Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära räägib, siis tuleb alustada sellest, et tal on toiduga väga head suhted. “Ma ei suuda kohe meenutada ühtegi asja, mida ma EI söö. Nojah, tegelikult silmu ja angerja ja küülikuliha suhtes on mul mingi sisemine tõrge küll.” Esimesed kaks on Signe sõnul ju ussid ja too viimane on lihtsalt armas...

“Olen kuulnud paljudelt inimestelt, et nad ei suuda hommikul süüa. Mul on vastupidi. Kui ma lähen kodust söömata välja, tõlgendab mu aju seda erakorralise olukorrana! Mu kaks koolilast söövad hommikust kell 6.50 ja mina alati koos nendega – isegi kui ma jään koju arvutitööd tegema ja võiksin einestada ükskõik mis kell,” muigab Signe. “Ma lihtsalt ei ärka enne, kui võileiva ja kohvi saan!”

Lõuna- ja õhtusöögid on Signe peres tihti laste maitsest tingitud. “Teen sageli kas liha kõrvale kaks lisandit või üldse kaks eri toitu, sest mitut asja mu lapsed lihtsalt ei söö,” tunnistab Signe. “Ma pole neid ka jõuvõtetega ehk nälga jättes ümber kasvatama hakanud. Küllap otsustavad suureks saades ise, mis ja kuidas.”

Viis kilo alati üle

Toit tähendab Signele nii head seltskonda, pinge maandamist toitu tehes kui ka uudsuse võlu midagi uut proovides. Aga ka tunnet, et ta on hoitud ja hoolitsetud, kui sööb kellegi teise valmistatud head rooga.

“See on nauding, turvatunne, aeg iseenda ja perega. Eks just sellepärast ma polegi iial olnud kuigi andekas “dieeditaja”. Võin mitu korda aastas otsustada: “Ei, no nüüd ma küll...” Aga tühi kõht või minule meeldivate maitsete piiramine muudab tigedaks.”

Kõik, kes Signet tunnevad, teavad, et tal on absoluutselt alati viis kilo üle. “No vahel seitse või kaheksa ka... Mis parata, kui enda tehtud toit maitseb!”

Signe ütleb, et oma eelistustes pole ta kuigi originaalne. “Armastan sushit ja Vahemere maade toite nagu ilmselt iga kolmas eestlane. Teen kodus tihti näiteks pestot – ja seda ei saa ju ilma ciabattata süüa, ega? Kui ema juurde lähen, tellin lambalihaga pilaffi või klimbisuppi.” Sest Signe ema oskab neid lihtsalt jube hästi teha.

Muide, Signele endale ei meeldi üldse suppe keeta. “Süüa võin, aga teha ei taha.”

Väljas söömas ei käi Signe eriti tihti, aga kui kuhugi läheb ja seal on menüüs pöff, siis tellib ta alati seda. “Selline sportlik huvi ja hasart – et kuidas ja kui hästi seda kusagil valmistatakse.”

Kui rääkida pisipattudest, siis ütleb Signe, et söömine iseenesest ei saa olla patt. Patt on see, kui sa ei suuda lõpetada enne, kui kõht ulatub “üle nina”. Seda tuleb Signelgi ette.

Soodavesi kaasa

Signe armastab vett ja joob seda 1,5–2 liitrit päevas, teadlikult ja end kas või takka sundides. “Valmistan endale kannu või pudelisse segu, kus iga liitri vee kohta on 0,5 tl söögisoodat. Sellist aluselist vett õpetas mind jooma mu perearst Riina Raudsik. Ma usun, et tal on õigus ning et igasugu haigused saavad alguse sellest, kui organism on liiga happeline.”

Karastusjooke ja magusaid mahlu Signe ei joo. “Limonaadid, koolajoogid, magusad veed – nende vastu mul küll mingit huvi ega nõrkust ei ole.”

Sama soojaga tunnistab Signe, et ka kommid ning šokolaad pole absoluutselt tema teema. “Meediast ja igalt poolt mujalt jääb mulje, et naissugu põeb üleüldist kroonilist šokolaadisõltuvust. Minu elus ei muutuks mitte midagi, kui šokolaad homme ilmast kaoks. Ausalt!”

Magusaisu tuleb Signel ehk kolm korda aastas. “Kui tekib mõte, et tahaks midagi head, eelistan iga kell kiluleiba.”

Juurte juurde

Kõige tervislikum eluperiood oli Signel kindlasti lapsepõlv. “Siis tehti igas kodus süüa sellest, mis oma aias-põllul-maavanaema juures kasvas, ja see oli normaalne,” leiab ta. “Pean väga lugu neist inimestest, kes on oma toitumisharjumustes jäänud või läinud tagasi “juurte juurde”, et ei lase end kauplustes ja söögikohtades pakutavatest ahvatlustest mõjutada.”

Signe elus on kuid, mil ta kõnnib iga päev 10 kilomeetrit, aga siis jälle tulevad kuud, kui ta seda ei tee. “Trennidest armastan väga zumbat – see on trenn, head inimesed, rõõmus meel ja lahe muusika “kõik ühes”. Oli aeg, kui treenisin neli korda nädalas, aga nüüd satun spordiklubisse ikka väga harva.” Signe väitel ei soosi teletöö harjumusi stiilis “igal teisipäeval ja neljapäeval kell 19”.

Kuna Signe elab linnast väljas, liigub ta ringi enamasti autoga. “Koer on mul ka selline, kes koleda ilmaga “jalutab” end ära umbes kolme minutiga, sest prantsuse buldogile lihtsalt ei meeldi, kui jalad märjaks saavad!” Signe tõdeb, et kõndima tuleb enamasti minna ikka sihiteadlikult. Praegu on tema elus periood, kui see tal jälle üsna hästi õnnestub.

Signe päevamenüü

Hommik. Suur kruus piima ja meega kohvi. Võileib (eelistatult midagi muna või kalaga, sest vaakumpakis singid-vorstid ei tundu üldse isuäratavad).

Lõuna. Kui valida saab, siis mõni omlett, pastaroog või vokk – kodus valmivad need kiirelt. Tööl ehk võttel olles ei saa suurt valida – sööme seda, mida toitlustaja meile plastkarbis saadab. Pidev üllatus!

Õhtu. Kõige tähtsam sotsiaalne toidukord päevas! Enamasti ei sisalda tatart, kartulit, kapsast, porgandit ega aedube – sest neid asju ei söö emb-kumb mu lastest. Tihti teeme salatit (jääsalat-tomat-kurk-avokaado) kana või peekoni ja keedumunaga. Pasta ja riis igal kujul on samuti au sees.

Signe 3 lemmikut

Leib

“Olen vanamoodne ja tahan hommikukohvi kõrvale võileiba. Päris valget saia me koju ei osta, aga leib ja rukkijahust Saib on alati olemas.”

Mesi

“Universaalne ja ülivajalik hommikul kohvi ja õhtul tee sisse, pühapäeval pannkoogi peale ja saunas kehale.”

Tomat

“Talvel on häid tomateid raske leida, aga ma ikka püüan. Mis tahes salatis peavad minu meelest olema tomat, rukola ja küüslauk.”

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis 2016. aasta märtsis. 

9 KOMMENTAARI

s
27. märts 2018, 08:39
See happelisuse jutt ja Raudsiku müütide levitamine tõmbas vee peale. Ei ole enam tõsiseltvõetav.
o
3. september 2016, 07:33
Ooo, õnnetust! mina teen ja söön ka pestot, aga pole kunagi ühtegi ciabatat ostnudki! nüüd loen, et bestot ilma ciabatata ei saagi süüa! mis nüüd saab?
Loe kõiki (9)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee