Uudised

Sportlaste legaalne salarelv, mis tagab paremad tulemused ja taastumise (2)

Ajakiri START!, 22. august 2016, 08:00
Foto: PantherMedia / Scanpix
Keegi ei planeeri õnnetust või lihaspinget. Vähe on ka neid, kes nende ennetamisega tegeleks. Eesti Massaaži- ja Teraapiakooli spordimassööride koolitaja Anneli Albert räägib, miks tasub spordimassööri külastada.

“Olen väga palju kohanud sellist arvamust, et spordimassaaž on nagu klassikaline massaaž, ainult palju tugevam ja valusam ning mõeldud vaid sportlastele,” ütleb Anneli Albert. Tegelikult on tema sõnul spordimassööri juurde asja igal igaühel, eriti aga spordiga tegelevatel inimestel.

“Spordimassaaž kujutab endast spetsiaalseid võtteid, mis on suunatud spordiga harrastajatele, kus keskendutakse enim koormust saanud lihastele ja liigestele. Selle kaudu on võimalik vähendada vigastuste ohtu, tõsta toonust ja anda lihastele leevendust. See on ennetav tegevus ja väga tõhus kõikide traumade puhul, aidates ühtlasi ka paremini taastuda, sest spordimassaaž kiirendab taastumisprotsesse meie kehas,” tutvustab Anneli lühidalt spordimassaaži ja selle võlusid. Iga koormusega lühenevad meie lihased ning selle tõttu väheneb liigesliikuvus, mis muudab taastumise aeglaseks. “Massaaži ja spetsiaalsete võtetega suudame need lihased jälle nende oma anatoomilisse pikkusesse tagasi viia ning seeläbi taastub normaalne liigesliikuvus.”

Valulävi

Spordimassööri juurde minnes ei pea Anneli sõnul valu üldjuhul siiski kartma. “Tippsportlastele me saame teha tugevamalt, sest nende lihased kannatavad suuremat survet, kuna nende lihasmass on suurem ja valulävi hoopis teine kui tavainimesel,” selgitab ta. Teinekord tehakse tippsportlastele ka teadlikult valu.  “Seda peamiselt sellepärast, et neil pole väga palju aega spordist eemal olla ja väga kiire taastumine on eesmärgiks. Oluline on, et tekkinud probleem kiiresti laheneks.” Tavainimeste ja harrastusportlaste puhul sellist praktikat tavaliselt ei kasutata. “Alati tuleb kliendil ja massööril omavahel suhelda, aga üldiselt tuleb vigastusi võtta rahulikult. Anda aega paranemiseks ja kindlasti tasub kuulata nii oma füsioterapeudi, spordimassööri kui ka arsti nõuandeid.”

Kuidas alustada?

Väga tihti leitakse spordimassööri juurde tee alles pärast seda, kui midagi on juhtunud. “Ei saa öelda, et siis on juba hilja, sest me saame ikkagi palju ära teha. Aga kui see inimene oleks spordimassööri juures käinud regulaarselt, siis võibolla poleks probleemi üldse tekkinud või oleks see olnud palju väiksem. Seda on muidugi raske 100% väita, sest iga organism on erinev ning seetõttu taluvad need ka koormust teisiti ja ka taastumisprotsess võib olla väga erinev, aga fakt on, et kui inimene käib regulaarselt spordimassööri juures, on probleeme väga vähe.” Normaalne regulaarsus sõltub paljuski inimesest. Anneli soovitab neil, kes pole varem spordimassööri juures käinud, teha kõigepealt läbi massaažikuur. “Hea oleks kaks korda nädalas käia. Kuuri pikkus sõltub jälle inimesest, see võib olla 5–6 korda, aga võib venida ka 10–12 korra pikkuseks.” Anneli sõnul võiks nendel inimestel, kes teevad sporti 3–4 korda nädalas, olla spordimassööri külastamise sagedus korra nädalas või minimaalselt kaks korda kuus.

Midagi on alati viga

Sellist inimest aga, kellel spordimassööri juurde asja pole, ei ole Anneli sõnul olemas. “Oma senise tööpraktika käigus pole ma veel sellist inimest tõesti kohanud. Ikka on kas mõni stressipunkt või trigerpunkt kehas, millele tuleb tähelepanu pöörata.” Trigerpunkt tekib kas lühiajalisest ja suurest või pikaajalisest ja madalast koormusest. Ülekoormus lihaste kontraktiilsetes elementides võib põhjustada sarkoplasmaatilise retiikulumi kahjustuse. Järgnevalt vabastab sarkoplasmaatiline retiikulum kogu oma ladustatud kaltsiumi. Sellist ülemäärast kaltsiumi hulka ei suuda lihasrakk elimineerida.

Nii ladestub kaltsium lihaskiudude vahele ning tekib tihenenud valus koht, mis on selgelt eristatav. Trigerpunktid võivad olla mannaterast kuni oa suuruseni. “See on valulik ega lase lihastel normaalselt tööd teha. Üsna tavaline ka sportlastel.”

Siiski on ka inimesi, kellel pole mõtet spordimassööri juurde minna. Siinkohal kehtivad üsna samad reeglid, mis iga teise massaažiliigi puhul. “Nagu iga teisegi massaažiliigi puhul on oma kindlad vastunäidustused, mille korral me ei saa üldse massaaži teha. Näiteks me ei tohi teha massaaži klientidele, kellel on vähkkasvaja – sel juhul me intensiivistame ainevahetust ja vedelike ringlust, millega võime vähirakukesi mööda keha laiali viia ning kiirele arengule veel kaasagi aidata – või mõne elundi puudulikkus. Näiteks neerupuudulikkus- massaaž suurendab eritusfunktsiooni ning neeru koormus tõuseb, kuid haige neer ei tule liigse jääkainete eritamisega toime ja võib tekkida mürgitus,” selgitab Anneli. Aga kui on näiteks põlv katki kukutud, võib tee spordimassööri juurde ette võtta küll. “Vaatame vigastuse üle, asetame kinesioteibi peale, kui vaja ning seeläbi suudame ümbritsevaid kudesid mõjutada. Sellega kiirendame ainevahetust ja verevarustust antud  piirkonnas, siis keha hakkab ise antud piirkonda kiiremini tervendama.”

Mille järgi valida?

Õnneks pole tegemist ka luksusteenusega. “Keskmised hinnad jäävad 20 kuni 50 euro piirimaile.“ Hea spordimassööri leidmine võib aga keeruliseks osutuda, sest riikliku spordimassööride andmebaasi pole olemas. Küll aga peab kutsetunnistuse saanute nimekirja Eesti Massöörida Liit. “Neid tasub alati usaldada, aga samas on ka väga palju häid spordimassööre, kellel kutsetunnistust polegi,” teab Anneli rääkida. Palju oleneb ka spordivaldkonna spetsiifikast. “Kuna eri valdkondades on töös erinevad lihased, tasub pöörduda selle spordimassööri juurde, kes on juba aastaid sellessamas valdkonnas tegutsenud.”  Anneli sõnul ei lõpe spordimassööriks õppimine ära sel hetkel, kui kursused on läbitud, vaid väga oluline osa õppimisest jätkub töö käigus. “Eriala spetsiifikaga tutvumine võtab aega.” Oskamatu spordimassöör võib kasu asemel kahju teha. “Kui ta tekitab inimesele näiteks verevalumi, on juba tegelikult vigastus,” selgitab ta.

Eestis on spordimassaaži kui eraldi eriala õpetatud 2004. aastast alates. Sellele eelneb aga kahe aasta ja ühe kuu pikkune massööri eriala Eesti Massaaži- ja Teraapiakoolis, pärast mida on võimalik spetsialiseeruda spordimassööriks. Ka tase võrreldes muude Euroopa riikidega on Anneli arvates hea. Näiteks räägib ta, et siiani pole sellisel kujul spordimassaaži Lätis ja Leedus üldse õpetatud. “Neil on teised võtted ja tehnika, mis ei tähenda, et selles riigis koolituse tase oleks madal. Igas riigis on ju tippsportlased ja neile tehakse spordimassaaži ning kui nad lähevad olümpiale, võetakse ikka kaasa oma riigi massöörid.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee