Uudised

EOK olümpiamängude eel: Pöidlad pihku!  

Eesti Olümpiakomitee, 1. august 2016, 15:12
Foto: EMMANUEL DUNAND
Kui parun Pierre de Coubertin 19. sajandi lõpul hellenite antiikolümpiamängudest vaimustus ja 1500 aastaks unustusehõlma vajunud olümpiamängude taaselustamise välja kuulutas, uskusid vähesed, et inimtahte arendamist, jõupingutust ja ausat mängu väärtustavast spordivõistlusest kujuneb ülemaailmne suursündmus, mis meelitab kohapeale tribüünidele kaasa elama mitusada tuhat inimest. Ka üle nelja miljardi suurusele telepublikule pole olümpial kui võimsal vaatemängul väärilist konkurenti.

 

5. augustil süttib Brasiilia sadamalinnas Rio de Janeiros 31. olümpiamängude tuli. Mitu kuud varem süütab preestritarirüüs näitlejanna antiikmängude paigas Olümpias Hera templi varemetel päikesekiirtest tõrviku, mis alustab pikka teekonda Lõuna-Ameerikasse, kus olümpiat esimest korda peetakse. Viimase maailmajaona jääb mängude korraldusõigust ootama Aafrika.

Kui Portugali maadeavastajad 1502. aasta 1. jaanuaril Guanabara merelahe ääres randusid, nimetasid nad lahte Ria de Janeiroks, mis tõlkes tähendab Jaanuari väina. Siis aeti aga sõna ria (laht, väin) segamini sõnaga rio (jõgi) ja lahte hakati kutsuma Rio de Janeiroks, mille järgi sai hiljem ka linn oma nime.

Nagu noored kreeklased pidid treenitud lihaste ja karastatud kehaga austama jumalaid, nii väärtustavad parun de Coubertini sõnul moodsate olümpiamängude osavõitjad oma tahtepingutuse ja kehalise sooritusega inimlikku püüdlust kehalise täiuslikkuse poole. Sport saab alguse lihtsast mängust ja lõppeb võidukangelase ülistamisega. Olümpiakavas on 28 spordiala, kus panevad oma tahte ja tunded, keha ja vaimu, tungi ja teadvuse proovile üle kümne tuhande võistleja. Võitja pälvib kuldmedali, au ja kuulsuse, tema võit rõõmustab selle maa rahvast, keda ta esindab. Olümpism tähendab aga enamat kui võitu. Olümpism on elamisviis ja ellusuhtumine, õpetus keha ja vaimu vennalikkusest, kohustus täita ausa mängu põhimõtet. Olümpia liidab rahvaid, ka vaenupooli. Valgepõhjalisel olümpialipul on omavahel põimitud viis rõngast – sinine, kollane, must, roheline ja punane. Need rõngad sümboliseerivad viit maailmajagu ja viitavad olümpialiikumise ülemaailmsusele. Rio mängudele on kutsutud kõik 206 Rahvusvahelise Olümpiakomitee liiget.

Esimese eestlasena võitis olümpiamedali maadleja Martin Klein 1912. aastal Stockholmis, ent tema hõbe läks Tsaari-Venemaa kontole. Esimese Eesti Vabariigi sportlasena krooniti olümpiavõitjaks tõstja Alfred Neuland 1920. aastal Antwerpenis. Sinimustvalge lipp on võitja auks masti tõstetud 13 korda, neist kaheksa korda suveolümpial. NSV Liidu koondist esindades pälvisid Eesti sportlased 13 kuldmedalit. Rahvas armastab oma sangareid. 1936. aastal Berliinist kaks kulda koju toonud maadlejale Kristjan Palusalule kinkis riigivanem talu. Taasiseseisvumise eelõhtul hinnati kõrgelt jalgrattur Erika Salumäe ja korvpallur Tiit Soku võite 1988. aastal Seoulis, mõlemale ehitati maja. Nende suurejoonelisel vastuvõtul Raekoja platsil lehvitatud loosung “Eesti ise Barcelonasse” näitas julgust unistada. Neli aastat hiljem Barcelonas tõmmatigi taas masti sinimustvalge, kui trekirattur Salumäe võitis esimese eestlannana teise olümpiakulla.

Alates 5. augustist on taas põhjust seitsmeteistkümneks päevaks telerite ette istuda ja omadele tuliselt kaasa elada. Loodame, et saame sambat tantsides taas Eesti sportlaste eneseületusi tähistada. Pöidlad pihku!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee