Liikumine ja tervis | Sinu treener

Milleks on vajalik mediteerimine? 

Liigume.ee, 14. oktoober 2020, 16:40
Tom ValsbergFoto: Kadri Valsberg
“Kõige suuremaks motivatsiooniks regulaarselt mediteerida on mediteerimisel kogetav rahu, rõõmu ja õndsuse tunne," kinnitab maailmarändur Tom Valsberg lisades, et inimene, kes regulaarselt mediteerib, vähemalt püüdleb sisemise harmoonia poole. Ning see tekitab tahes tahtmata harmooniat ka ümbritsevaga.

Maailmarändur Tom Valsberg küsib oma raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta”: Milleks peaks üldse üks tänapäeva inimene mediteerima? Kas tal targemat pole teha kui kohapeal passida ja mitte midagi teha? Tulemust ei garanteeri ju mitte keegi ja pealegi: kes meist täpselt aru saab, mis see meditatsioon on ja kuidas seda täpselt teha?

Kes räägib minu peas?

“Parihaka festivalil Uus-Meremaal tulid mulle ühel ja samal õhtul kaks täiesti erinevat võõrast rändurit rääkima Vipassana-meditatsioonist,  millest ma polnud midagi kuulnud – ning soovitasid seda kogeda. Kui mulle järgmisel hommikul veel üks tüdruk sellest rääkis, otsustasin, et see on juba liiga hull märk ja ma pean Vipassanasse minema, sest ma tean: reisides kokkusattumusi ei eksisteeri,” meenutab Valsberg.

“Jõudsin mõne nädala pärast Vipassana keskusesse kuulsa ilmapuu Tane Mahuta – ainsa, kes suutis ema ja isa, maa ja taeva teineteisest rütmiliselt lahutada, et lapsed, kõik loodusstiihiad ja –elemendid nende vahele mahuksid – lähistele. Seal, Uus-Meremaa põhjatipus, andsin ära kõik oma asjad, välja arvatud seljas olevad riided ja hambaharja. Kirjutasin alla paberile, kus lubasin, et järgmise kümne päeva jooksul ei räägi ma sõnagi, ei vaata kellelegi silma, ei kirjuta midagi, ei tee ühtegi jooga ega muud praktikat ega endale tavaks olevaid tegevusi, välja arvatud tualeti külastamine ja söömine. Ma lubasin järgida ühte maailma kõige levinumat Buddha õpetusel põhinevat süvameditatsiooni programmi, mis puhastab meie alateadvust sinna kogunenud jamast ja toob kohale tõelisesse iseolemisse,” kirjutab ta.

Oi, ja siis läks lahti! Tomi sõnul päevad liikusid nagu teod, mediteerides kaheksateist tundi päevas ning kogedes pisut rõõmu ja palju õudusi. Näiteks tema enese peas laulvaid Hendrik Sal-Salleri poplaule ja isegi Üllar Jörbergi lugusid, mis talle pole isegi kunagi meeldinud. Lisaks aastaid tagasi nähtud totraid reklaame, stseene õudusfilmidest ning põhikooliaegseid olukordi, kus teda narriti – see kõik oli tema sisse talletunud ja ilmselt häiris tedaalateadlikult iga päev.

Ta meenutab, et tundis end lähenevat skisofreeniale: „Kes see räägib minu peas? Kust kogu see kraam tuleb?”

Kuskil on alati päästev kärts peeru

“Õnneks rahustasid mind õhtused tunniajased loengud  maha, veendes, et see kõik on osa protsessist ja turvaline. Mõelda vaid, enamik inimesi – ka mina – oleme terve elu lobisenud, olenemata isegi paar päeva järjest vait, et enda sisse vaadata,” kirjutab ta, et nüüd oli tal võimalus kümme päeva uurida, mis tema sees tegelikult on. Loomulikult kaasnesid selle kõigega tohutud kehalised pinged ja valud istumisest, kuni kolmandal päeval öeldi, et nüüd on aeg edasi liikuda.

Uus reegel oli järgmine: ükskõik, mida osalejad oma kehas ka ei tunneks või vaimus ei näeks, meditatsioonide ajal ennast ei liiguta.

“Ainuke võimalus seda kõike taluda oli olla millisekundi hetkes, sest ainult see võis leevendada hirmu, et pean seda jama veel seitse igavikulist päeva taluma. Seega, kolmandast päevast alates ei jäänud kellelgi muud üle, kui olla selles hetkes, milles räägib Eckhart Tolle. Siin ja praegu lihtsalt jälgida kõike seda, mis toimub kehas ja peas, nagu filmi, millel pole midagi pistmist minu tõelise olemusega,” meenutab Valsberg.

Vipassanat nimetatakse ka alateadvuse ja kehalise pingete pesumasinaks. See tähendab, et meie enesetervendamise meetodiks ei ole enda sees olevate probleemide ja mustuse uurimine. Me ei nuusuta seda alateadvuse kokat, pidades filosoofilisi vestlusi või lapsepõlve rännakuid teemadel „Kes selle sinna kakas?” või „Mida see inimene sõi, kes selle junni tegi?” nagu mitmele New Age’i eneseabi meetoditele kombeks. Meie alateadvus, lapsepõlvetraumad ja muud häirivad tegurid pestakse lihtsalt Vipassana pesumasinas puhtaks, uurimata, miks ja kust nad tulid – ja ongi korras. Miks mitte?

“Seitsmendal päeval istusin ma jälle saalis hetkes ja mul oli kirves seljas. Pinge selja keskel oli nii võimas ja valus, et ma kordasin enda peas ahastusest „See pole eluohtlik!”, kuigi samal ajal tundus, et võin kohe ära surra. Ma pole kunagi elus tundnud sellist valu, kuid minu tahe ja usk sellesse meetodisse, mis on aidanud miljoneid inimesi üle maailma, hoidis mind selles agoonias liikumatult. Kuni minu ees olev mees otsustas lasta kõva kärtsu peeru. Saalis aga valitses alati haudvaikus, seega naerda ei olnud kohane. Minu sees purskas kogu mu olemus naerma ja tõi kaasa tohutu kuuma energialaine ning naerupurtsatuse, mis purustas kogu valu,” meenutab ta. Siis kadus kõik: kogu pinge, kõik mõtted, kõik hirmud, alles oli ainult rõõm ja ekstaas. Valsbergi sõnul need valud ei tulnudki järgmisel kolmel päeval tagasi ja meditatsiooni lõpp oli isegi nauditav: pea oli selge, pilte ei jooksnud, keha polnud pinges ja tõeline kingitus oli pärast laagri lõppemist jälle rääkida ning suhelda. “Väärtustasin esimest korda seda kui imelist võimalust, mida me võtame iga päev iseenesestmõistetavalt,” räägib ta.

Loo moraal: ükskõik, kui hull ja valus mingi olukord ka ei tundu, on kuskil üks kärts peeru, mis kõik päästab.

Mõttevaikus annab võimaluse elada hetkes

Meie mõistus on pidevalt töös nagu ahne suu, kes närib samu korduvaid mõtteid nagu tuttavat nätsu. Selle pideva mõtlemise ja arutlemise tulemusel kaotame kontakti oma keha ja praeguse hetkega, sest mõtelda saame ainult tulevikust ja minevikust.

“Kõige suuremaks motivatsiooniks regulaarselt mediteerida on mediteerimisel kogetav rahu, rõõmu ja õndsuse tunne. Kes on seda kogenud, teavad millest räägin,” kirjutab Valsberg. “Võib tunduda imelik, et kõige ägedam tunne, mida tunda saame, ei ole mitte ekstreemse tantristliku seksi kogemus ega benji-hüpe, vaid lihtsalt istumine õndsas vaikuses, tundes, et me oleme ise piisavad ja ei vaja samuti midagi. Isegi oma mõtteid mitte.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee