Sinu spordiala | Sinu treener

Ultramees Rait Ratasepp: aeg on jooksu puhul maagia, mis köidab kõiki  

Liigume.ee, 21. september 2020 11:59
Rait RataseppFoto: Erakogu
3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksu. Tundub päris tõsise katsumusena? Aga 40 päeva järjest: kokku 152 km ujumist, 7200 km rattasõitu ja 1688 km jooksu? Ja kiiremini kui keegi teine. Vigastustevabalt.

Raamatus “Ultramees Rait Ratasepp - igiliikur inimnahas” kirjeldab autor Aigi Viira ultrasportlase kujunemislugu ja täielikku pühendumust. Aga pakub ka näpunäiteid, millest eeskuju võtta, mida tähele panna, et sellise võimekuseni jõuda ja kuidas vigadest õppida. Raamatus on juttu treeningutest, toitumisest ja vaimsest ettevalmistusest.

Raidu jaoks pole enam ammu küsimus keha füüsilistes piirides, vaid selles, kuidas järgmine hull eesmärk endale peas „maha müüa“. Kuidas olla tõeline igiliikur inimnahas.

Põhiküsimused: milleks ja kuidas

“Kust tuleb motivatsioon endast jooksu- või rattarajal viimast võtta? Miks seda lõputuna näivat eneseületust üldse vaja on? Kas iha konkurentidest jagu saada ja võita võiks olla oluline tõuge? Või hoopis tõik, et ultratriatleete, kes karme distantse läbivad, polegi pelgalt kolm-neli?” püstitab raamatu autor küsimusi.

“Kui alustad, siis on hea, kui näed kellegi teise tegemisi,” vastab Rait. “Mulle hullult meeldib teada, et keegi teine on midagi samasugust teinud, ja mida rohkem neid inimesi on, seda selgemalt mõistad, et see on igaühele kättesaadav. Kahekordse ultratriatloni on enam kui kolmekümne aastaga läbi teinud tõenäoliselt tuhatkond inimest. Selline hulk näitab, et tegu pole kaasasündinud andega, vaid iga inimene võib õigete ettevalmistuse korral selle läbi teha. Miks mulle meeldib praegu kõige kiiremaid aegu taga ajada? See on soov teha seda, mida keegi ei ole seni veel teinud.”

Rait Ratasepp Foto: Erakogu

2917. aastal nägi Rait kõrvalt, kuidas poolakas täpselt tema ees maailmarekordiga lõpetas. Toona mõistis Rait selgelt, mida ta ise peaks tegema, et äsja saavutatud ajast kiirem olla. Kaks aastat hiljem tegi ta oma plaani teoks.

“Sa oled näinud, järelikult tead, et ka sina suudad seda teha,” kinnitab Rait, et psüühikat on võimalik mõjutada. “Olen oma esinemistel rääkinud inglasest Roger Bannisterist. 1950.-1960. aastatel oldi kindlad, et inimene ei ole võimeline jooksma ühte miili – 1,6 kilomeetrit – alla nelja minuti. Seda arvasid nii teadlased kui ka asjatundjad. Alati, kui keegi miilijooksu üritas, kulus aega üle nelja minuti. Aastal 1954 alistas Bannister selle piiri. Kuu aega hiljem jooksid tema ja veel üks võistleja uuesti miili alla nelja minutiga. Tänapäevaks on ühte miili alla nelja minuti jooksnud enam kui 2000 inimest,” kirjeldab ta.

Muuseas, jooksja ja neuroloog Roger Bannister sai toona ühe miili jooksus aja 3.59,04. Napilt alla nelja minuti, aga siiski. “Bannister on peetud heaks näiteks selle kohta, kui oluline on näha, et keegi on distantsi enneolematu ajaga läbi teinud,” ütleb Rait. “Tema aeg veenis sama spordialaga tegelejaid, et nemadki võivad sellise tulemuseni jõuda. Kui üks ajapiiri alistab, on tõenäosus, et väga kiiresti tuleb järgmine, kes sama suudab, väga suur. Tänapäeval on sama teema maratoni puhul, kus oli alles hiljuti küsimuseks, millal alistatatkse kahe tunni piir. Eelmisel aastal kutsus Nike kokku maailma parimad jooksjad ja pani nad staadionile jooksma, ideaaltingimustes. Ajaks tuli kaks tundi ja 25 sekundit. See näitab, et peagi jookseb keegi ka võistlusel maratoni alla kahe tunni. Kui see ükskord juhtub, hakkab alla kahe tunni jooksjaid õige kiiresti juurde tulema.
Aeg ongi jooksu puhul see maagia, mis kõiki köidab. Nüüdseks on seegi kangelastegu tehtud: inimvõimete piire testinud Keenia jooksja Eliud Kipchoge alistas esimese inimesena maratonis maagilise kahe tunni piiri, läbides 2019 oktoobris Austrias Viinis toimunud jõuproovil 42 kilomeetrit ajaga 1.59.40.

Raidu mõtted käivad samuti ajapiiride murdmise ümber. “Eks peadki lähtuma endast, sest see on kihvt, kui ennast ületad või teed kõik selleks, et oleksid järgmisel korral kiirem. See on puhas emotsiooniküsimus. Kui inimene järjest treenib, et oma aega parandada, ja see annab tulemust, on emotsioon hea ja suhtumine muutub. Kui tuled ultratriatlonile eesmärgiga see üksnes läbi teha, pole sul mänguruumi ja kui väga raskeks läheb, tekivad küsimused: miks ma seda teen, mida see mulle annab? Teha läbi viis või kümme ultratriatloni, ilma et aeg paremaks läheks – see on üks põhjus, miks paljud katkestavad ja oma plaanidest loobuvad. Mis oleks motivatsioon, mis peaks ta järgmisele võistlusele tooma? Seda ei olegi!”

Lähtub iseendast ja kogemustest

Võistlustega ei tasu ülearu hoogu minna, hoiatab Rait. “Ka see võib olla loobumise põhjus. Inimene avastab ultra, teeb natukene aega, siis läheb ahneks ja võtab liiga palju võistlusi ette – ja siis kaob üldse ära. Ta ei tule enam tagasi, sest isu saab täis. Kui oled kahe-kolme aastaga kõik endast andnud, oled alale valesti lähenenud ja sul pole enam seda, mis su ikka ja jälle tagasi tooks.”

Raidu arutlusi kuulates jääb autorile aega-ajalt mulje, et tema selja taga seisab psühholoogide rivi, kes teda õpetavad ja suunavad, võimalik, et koguni kätt hoiavad. Nii see siiski pole. Rait pusib ise oma vaimu treenida.

Aigi Viira teos "“Ultramees Rait Ratasepp - igiliikur inimnahas" kirjastuselt Helios. Foto: Rahva Raamat

“Pean lähtuma iseendast ja korjatud kogemustest. Kui maratoni asjus on inforuum täist mõtteid ja kavasid, kuidas keegi treenib, siis mul ei ole kuskilt midagi sellist võtta. Pean kõik ise välja mõtlema. Olen treeningutes nii palju vigu teinud! Kui võtan mingi uue lähenemise ja see mulle aastaga edu ei too, siis järelikult see ei toimi. Kombineerin hästi palju, kasutan profiultrajooksjate treeningumõtteid ja – meetodeid, mida nad rakendavad mägedes jooksmisel. Mulle see sobib.”

“Inimesed on vahel küsinud, kas ma kahetsen midagi, kui elule tagasi vaatan. Ses mõttes mitte, et ei maksa kunagi taga nutta seda, mis on olnud ja mida sa muuta ei saa. Aga kui küsitakse, kas ma tagasi vaadates oleksin võinud teha midagi teisiti, siis kindlasti. Kui oleksin oma tänaseid teadmisi saanud rakendada kohe alguses ja teinud kõike jooksurajal õigesti, siis kes teab, kuhu oleksin jõudnud. Oleks endalgi huvitav teada. Aga seda taga nutta – ei maksa!” ütleb ultramees.