Sinu spordiala | Sinu treener

Jõutõstja Gert Koovit: eriolukord sundis treenereid ja sportlasi olema varasemast paremad 

Toimetas Silja Paavle, 8. august 2020, 18:03
Gert KoovitFoto: Erakogu
Tavainimesele on tõenäoliselt arusaamatu, kuidas eriolukord mõjutas sportlasi. Jõutõstja Gert Kooviti sõnul kaob tihti piir harrastus- ja tippspordi vahel ning tihtipeale harrastussportlased on veelgi kohusetruumalt treenimas kui profid, kes teavad, et alati peab võtma aega taastumiseks ja patareide laadimiseks. Selleks lõi eriolukord profisportlastele ideaalsed tingimused.

Tähtsad on inimesed meie ümber

Kooviti sõnul olid eriolukorras paljud olnud valiku ees: kui oluline on treening minu jaoks ja mida ma olen valmis selleks tegema, et uuesti trenni saaks. “Kes rügas värske raevuga koduaias tegemata töid teha, kes tõstis garaaži tühjaks ning kes ostis viimaste säästude eest pingi ja kangi, kes otsis üles vana sõbra, kellega sai koos keskkooli ajal keldris kangi tõstetud… ja kes oli lihtsalt naisele ja lastele nuhtluseks kaelas,” räägib ta. “Minu jaoks isiklikult eriolukord näitas veel kord, kui olulised on need tähtsad inimesed meie ümber, kes aitavad meil olla, kes me oleme. Olen väga õnnelik, sest sain laenata kõik treeningvahendid, mida vajasin, oma healt sõbralt.”

Gert KoovitFoto: Erakogu

Eelkõige toob Koovit esile Reval-Spordi tiimi, eesotsas Kaido Leesmanniga, kes üritas kogu aeg sportlastel motivatsiooni üleval hoida. “Küll sai organiseeritud treeninguid välisväljakutel ja jagatud treeningplaane. Või siis kui ahastus eriolukorra hullemal ajal hinge kippus, sai omavahel sõjaplaani arutatud...” meenutab Koovit.

Eriolukord sundis tegema igasuguseid huvitavaid asju – näiteks suured raskekaalu poisid metsakõndi tegemas. “Tore, et meie jahimehed on nii rahuliku südamega - kogu kamp ju nii karude moodi,” naerab ta. “Nali naljaks, aga päris tore oli vahelduseks teha midagi muud. Kes meist suudab uutest harjumustest kinni hoida - eks aeg näitab.”

Eriolukord avas uued uksed ja võimalused

Tööalaselt tõi eriolukord jõutõstjale kaasa väga suured muudatused. “Kuna olen personaaltreener ja töötasin siiani jõusaalis vahetus kontaktis kliendiga, muutis viirus viimase võimatuks,” räägib ta muutustest. “Öeldakse küll, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, aga sellest hoolimata olime kogu personaaltreerite perega sunnitud leidma abi tänapäeva uuest moodsast tehnoloogiast.”

Ehk siis personaaltreenerite töö muutus virtuaalseks. “Olime kurjaks kaaslaseks paljude inimeste kodudes, hüüdes läbi arvuti elutoas matil värisevate kätega kätekõverdusi tegevale ohvrile, et veel kolm korda!” naljatab Koovit.

Küll aga pole tema sõnul midagi halba selles, kui olukord sunnib meid olema paremad kui enne ning leidma uusi lahendusi. See muutis treeneri mobiilsemaks. “Olen võimeline andma treeningut siit Tallinnast, isegi kui klient on Pärnus või veel kaugemal - Londonis või hoopis New Yorgis,” kirjeldab ta.

Koovit ei tee saladust, et eriolukord oli äri mõttes loomulikult raske, pannes kõiki suurema pinge alla nii tööl kui ka kodus. “Ja ei ole midagi armsamat kui avastad et elad koos inimesega, kes oskab sind naerma ajada kui meel must või toetada kui tunned et jooksed vastu ust,” õppis ta nägema head. “Sama kehtib sõprade kohta, kes on olnud alati abis. Õnneks on mul vedanud kõigiga, lõpetades vaprate klientidega, kes on nõus välja tulema Pirita randa, kus tuul ulub sellise hooga, et silmamunad tahavad peast välja joosta.”

Jõutõstjad hoiavad kokku

Jõutõstmine on sport, mille eesmärk on liigutada maksimaalselt suur raskus ühest punktist teise, tehes seda kasutades korrektset tehnikat. Suure raskusega käib kaasas turvalisuse faktor. Ehk siis vaja on abilist või abilisi kes vajadusel tulevad appi ja julgestavad harjutuse sooritamisel. “Kambavaim, omavaheline sõbralik konkurents, teineteise aitamine - kõik see on ääretult oluline,” selgitab Koovit, et jõutõstmine pole kindlasti üksiku hundi sport.

Ta toob näiteks, et kui vaadata meie oma väikese Eesti edukaimaid jõutõstmise meeskondi - on tihti tegemist meestega, kes on väga konkureerivad ja samas väga head sõbrad. “Olla jõutõstmises edukas täiesti üksi on väga raske, kui mitte võimatu, seda nii treeninguteks kui ka võistlustel,” räägib ta. “Meeskonnakaaslased tulevad tihti kohale isegi siis, kui neil endal ei ole treeningut planeeritud, sest järgmine kord võib sama teenet vaja olla sul endal.”

Gert KoovitFoto: Erakogu

“Mul on olnud imeline kogemus kui võistlesin Tallinnas maailmameistrivõistlustel ja minu võistlus käis pronksmedali peale. Tegi südame nii soojaks näha, kuidas kogu Eesti meeste vägi mulle kaasa elas,” meenutab ta. “Otsustavaks jäi viimane jõutõmme... Olin lava taga oma vaimu valmis sättimas, kui ligi jooksid nii Tartu kui Tallinna poisid. Ja ühisel väel tõime medali ära.”

Kui võrrelda näiteks Inglismaaga, siis tihti luuakse väikseid jõutõstmise klubisid, kes võistlevad klubisiselt ja lõpuks ka riigisiseselt ning rahvusvaheliselt. Tihti käiakse trenni tegemas koos 20-30 aastat. “See on kui oma kogukond,” selgitab Koovit. “Ehk siis jõutõstmisest kasvab välja midagi enamat kui pelgalt treening või sport. See on sõpruskond, kes aitab ja toetab teineteist, mis iganes elu ette toob. Läbi aastate.”

Eesmärkide suhtes alla ei anta

Mis puutub selle aasta võistlusplaanidesse, selgitab Koovit, et tihti valmistutakse üheks võistluseks 6 kuud, kuni aasta. “Praegu on Eesti saalid täis poisse ja tüdrukuid, kes valmistuvad erinevateks võistlusteks samaaegselt,” räägib ta.

Gert Koovit on enda sõnul nüüdeks jõudnud sellisesse seisu, kus katsub rõõmu tunda igast päevast. “Kas pole tore, et on võimalik jõusaali minna, kus tuttavad näod ees ootavad? Teha tööd, mida nii armastan. Katsun nautida nii tööd kui vaba aega kodus. Sest kes teab, mis homne toob? Katsu teha sama. Naudi, et elad. Naudi, et sul on töö. Ära jää toppama igapäeva karusselli. Võta iseenda jaoks aega. Hinda seda, mis oled saavutanud,” võtab Gert Koovit kokku, mida eriolukorrast kaasa võtab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee