Toitumine | Sinu treener

Tervislik toitumine on ainus dieet, mida tunnistada 

Toimetas Silja Paavle, 27. mai 2020, 19:41
Foto: Erakogu
"Tervislik toitumine on ainus dieet, mida tunnistan," lausub raamatu “Sööme rohtu. Toidud metsast ja mereäärest” autor Liina Karron. Äsjailmunud teos on armastusavaldus Eestimaa loodusele, mis pakub söödavat kraami ja isuäratavat inspiratsiooni igal aastaajal.

Raamatu peategelasteks on söödavad taimed metsast ja mere äärest, alates esimestest kevadistest kaselehtedest kuni südatalviste kuuseokasteni, sekka ka teada-tuntud umbrohtusid ja üllatusi otse rannaliivalt. Eelkõige peab Liina oluliseks toituda tervislikult ja mitmekülgselt. “Meelerahu ja elurõõm on need, mis mind ikka ja jälle metsa ja mere äärde ajavad ning siis tagasi kööki kutsuvad,” räägib ta sellest, mis inspireeris teda kirjutama raamatut.

Kust tuli idee kirjutada raamat ”Sööme rohtu. Toidud metsast ja mereäärest”?

“Sööme rohtu” on pealtnäha üsna loogiline järg raamatutele “Sööme liha” ja “Sööme kala”.  Kõik minu kokaraamatud on pühendatud ennekõike ehedale toorainele, nii ka tänavune metsarohuraamat. Seda rõõmu, mis sünnib kevadel metsaveerelt ja jõeluhalt esimesi taimeliblesid korjates ja kokates, lihtsalt pidi teistega jagama.

Kuidas suhestute teie loodusega? Mis rolli mängib loodus teie elus?

Loodus on mu pelgupaik ja pühamu. Olen küll lapsest saati linnainimene, aga seda enam üritan igal võimalikul hetkel loodusesse uitama minna. Küllap ongi linnaelu mulle looduse nii lähedaseks teinud. Õnneks elame pealinna serval Pirita jõe kaldal, kus tänu maastikukaitsealale on veel säilinud puhast loodust. Koduaknast annab kokku lugeda 18 erinevat puud ja põõsast ning vaiksetel suveöödel kostab tuppa jõeluhal hõikav rukkirääk ning maja taga metsas huikav kodukakk. Naabruses elav jänesepere ja aianurgas tegutsevad siilid aitavad ka linnas elades loodusega sidet hoida. Sellest hoolimata võtame suuna metsa ja mere äärde pea igal vabal päeval.

Olete kirjutanud raamatuid söögi teemadel, viimane keskendub sisuliselt taimemaailmale ja eelnevad liha ning kala söömisele. Kumba dieeti ise harrastate ja miks?

Dieetidest kui kõikmõeldavatest söömisreeglitest ja -piirangutest olen ammu välja kasvanud. Pean oluliseks toituda tervislikult ja mitmekülgselt. Enam kui loomset toorainet väldin ma pigem töödeldud toitu ehk kõike, millele on koostisosade silt peale kleebitud. Iganädalased turukäigud täidavad meie pere toidukappi rohkem kui poekraam, loodusest korjatu aitab toidulauda pigem isikupärastada. Ma ei ole nõus väitega, et kvaliteetselt ja täisväärtuslikult söömine on kallis lõbu. Impulss- ja mugavusostude arvelt kokku hoides saab keskmise sissetulekuga pere endale lubada nii lihaveiseliha kui ökomune. Kui kvaliteetset kohalikku toorainet näiteks poest või turult ostetud ürtide ja salatite asemel metsast korjatuga täiendada, on sääst veelgi suurem. Tervislik toitumine on ainus dieet, mida tunnistan.

Millised on teie arvates kolm kõige võimsamat metsataime, mida võiks süüa igapäevaselt regulaarselt olenemata sellest, millist toidumenüüd või standardeid oma elus järgitakse?

Metsataimede söömisega ei peaks üle pingutama, sest erinevalt kodustatud taimedest on metsikult kasvavatel taimedel lisaks kasulikele toitainetele ka erinevaid kõrvaltoimeid. Söödavaid metsataimi ei pea pelgama, aga süüa võiks neid pigem hooajaliselt. Nii mõjutab näiteks liigne nõgesesöömine vere hüübimist ning oblikates ja jänesekapsas sisalduv oksaalhape kaltsiumi omastamist, seega mõistlikus koguses hooaja jooksul neid süüa on igati õige, aga liialdada ja ühe-kahe väekama taime külge kinni jääda ei tasu. Eesti loodus pakub niivõrd mitmekesist söödavate metsataimede valikut, et mõne üksiku peale pidama jääda oleks üsna üksluine. 
Kui ma aga peaksin välja tooma oma kolm erilist lemmikut, siis kindlasti kuuluks nende hulka kevadised põdrakanepivõrsed, kevadest sügiseni väekad nõgesed ja suvest sügiseni saaki pakkuva liiv-merisinepi.

Milline näeb välja teie igapäevaelu? Millega tegelete, mis on teie hobid ja milliseid rutiine järgite?

Leiva toob lauale turundustöö, mille kõrvalt teen vabal ajal ka kokkamis- ja tervisliku toitumise koolitusi ning kaastööd erinevatele toiduajakirjadele. Hobideks on kõik, mis seotud metsa ja merega. Abikaasaga koos käime aastaringi meres ujumas ja metsas uitamas, koroona ajal kodukontoris konutades hoiab pea värske varahommikune jooksuring ja jõudumööda püüan ka surfiharrastusele tuult purjedesse saada. Igapäevaseks rutiiniks on endale ja abikaasale tööle toidu kaasa tegemine - ammu ei ole poest või kontorikohvikust lõunat ostma pidanud. Iganädalaseks rutiiniks on laupäevane turulkäik, iga ilmaga meres ujumine ja saun. Aasta oodatuimaks “rutiiniks” on saanud suvine telkimisnädal Hiiumaa salarannas, kus süüa tuleb teha priimusel ja pesus käia karges merevees. Selline 24/7 vabas õhus elatud nädal laeb patareisid terveks järgmiseks talvehooajaks.

Nimetage kolm raamatut, mis on teid enim kõnetanud ja miks?

Raamatuid, mis mind mõjutanud, on mitmeid, aga autor on neil kõigil üks - Elizabeth David. Olen tema põhimõtted oma köögis üsna üks-ühele üle võtnud ning arvan talle sarnaselt, et parima söögi valmistamiseks ei ole vaja enamat kui loetud arvu kvaliteetseid köögiriistu ja korralikku, ehedat toorainet. Elizabeth Davidi juurde tulen pidevalt ikka ja jälle tagasi, võttes suvalisel hetkel mõne tema raamatu suvalisest kohast lahti, et kaasa noogutada. Tema raamatud nagu näiteks “French country cooking” panevad rõhku ajatutele, ehedatele, maalähedastele retseptidele, ilupilte ja põhjendamatut vigurdamist sealt ei leia. Võin üsna kindlalt väita, et Elizabet David on minu suhtumist toitu ja toorainesse kõige enam mõjutanud.

Kuidas elada nii, et me inimestena leiaksime endale meelepärased tegevused, millega tegelemist me igapäevaselt naudiks?

Eks aeg annab arutust. Vähem või rohkem meelepäraseid tegevusi võib ju palju olla, aga aega kõigega tegelemiseks kipub vist kõigil nappima. Nii selekteerivadki aeg ja võimalused välja kõige olulisema. Kusjuures see, mis võis tunduda viis või kümme aastat tagasi oluline, ei pruugi täna enam päevakorras olla. Mina defineerin enda jaoks meelepärast tegevust sellena, mis annab mulle tagasi rohkem kui võtab ja see, mida ma saan, ei ole rahas mõõdetav. Meelerahu ja elurõõm on need, mis mind ikka ja jälle metsa ja mere äärde ajavad ning siis tagasi kööki kutsuvad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee