Jaga:     
Uudised

INDIAS palverännakul, armastuse ja ahastusega

“No mida paganat ma siit otsin! Mis õppetundi ma siia saama tulin!” ahastas Marika Makarova palverännakul Püha Velliangiri mäe tippu. Ta nuttis kõva häälega ega hoolinud sellest, et teised näevad ta pisaraid. Lihtsalt nii raske oli...

1800 meetri kõrguse mäe tipuni oli jäänud veel umbes kakssada meetrit, kui potsatasin istuma ja hakkasin kõva häälega nutma. Arvasin, et need on mu elu kõige hullemad annan-kohe-otsad-hetked. Ütlesin teistele, et jään parem maha, pole mul vaja end nii rängal moel proovile panna ega kellelegi tõestada. Ka mitte iseendale.

“Nuta-nuta, ma ka allpool nutsin, sest jalad tõmbasid krampi,” lohutas mind Lutz, reisikaaslane Šveitsist. “Sa avardad selle rännakuga oma piire, mõistad, kui paljuks sa füüsiliselt suuteline oled, see omakorda nihutab su vaimseid piire.” Sain sõprade toel ahastusest võitu ja rühkisin edasi.

Seitse tõusu püha mäe tippu

Palverännak pole mingi tilulilu-jalutuskäik. See on füüsiliselt ja vaimselt kurnav piiride kompamine, mis aitab kehal ja meelel risust puhastuda. Sel teekonnal on kulgemine sama oluline kui sihtpunkt, milleks on tavaliselt mõni püha paik. Palverännukohti on maailmas mitmeid: Santiago de Compostela Hispaanias, Kailaši mägi ja Lhasa Tiibetis, Meka Saudi Araabias, Varanasi või Velliangiri Indias.

India lõunaosas Tamil Nadu osariigis paiknevat Velliangirit kutsutakse ka seitsmeks mäeks, sest tippu jõudmiseks tuleb ületada seitse tõusu. Sellest tekibki tunne, nagu roniksid üle seitsme mäe.

Parimaks palverännuajaks peetakse veebruari ja just siis olime Velliangiris ka meie, 26 hinge – eestlased, üks sakslanna ja üks šveitslane.

Astmed, astmed, astmed...

Hommikul enne kaheksat rivistusime mäe all oleva templi astmetele, et meid ja meie jalgu võiks tuletseremooniaga pühitseda. Saime varvaste kohale kaks täppi – kumkumipastaga punase ja sandlipastaga oranži. Ikka selleks, et need katsumusele kenasti vastu peaksid. Hindu kombe kohaselt ei saa ükski püha toiming alata püha märgi õnnistuseta.

Ja siis hakkasime hanereas minema. Mööda teravaservaliseks tahutud kividest laotud järske astmeid. Käsipuid ei olnud. Mõne väljapudenenud kivi asemel haigutas auk. Ainult astmed, astmed, astmed... Millal ja kas need otsa saavad, polnud ümberringi laiutavast rohelisest lopsakusest näha.

Mäe jalamil kasvab tihe vihmametsapadrik, kõrgemale tõustes jääb puid üha harvemaks ning tipu lähedal upitab end vaid mõni üksik põõsas. Velliangiri kuulub Nilgiri biosfääri kaitsealasse ja seepärast võib seal kohata elevante, tiigreid ja sõralisi. Meie neid ei kohanud, küll aga maiust ootavaid makaake.

Mägi on tuntud ka haruldaste ravimtaimede poolest. Usutakse, et osalt tänu ravimtaimede lõhnadest pakatava õhu sissehingamisele mõjub tõus tippu sama hästi kui aastapikkune füüsiline treening.

Tunnikese järel oli hing kinni ja võhm väljas. Olime “vallutanud” esimese mäe. Lugesin tagantjärele, et kõige raskemad ongi esimene ja seitsmes mägi ning mõni ehmatavat juba alguses nii ära, et loobub kohe. Mul ei vilksatanud sellist mõttepojukestki peast läbi.

Tõus läbi kuue tšakra

Velliangiri seitse mäge sümboliseerivad seitset energiakeskust. Väike templike oli märgiks, et kõige alumisest, juurtšakrast olime läbi. Tõus läks veidi leebemaks, astmeterodu vaheldus kindla maaga. Internetist enne reisi fotosid vaadates muigasin, et vaat kus naljatilgad, on pildistanud mäge sellise nurga alt, et teekond tunduks järsk ja julm. Ei olnud naljatilgad!

Joogi- ja hingetõmbepeatustega läbisime teise mäe ja sakraaltšakra, kolmanda mäe ja nabatšakra, neljanda ja südametšakra ning viienda ja kurgutšakra. Astmed olid lõppenud juba mõne aja eest, teerada viis küll üles, ent jala sai juba terve tallaga maha toetada. Mets oli muutunud hõredamaks. Olime jõudnud pilvepiirile, kust avanes hunnitu vaade alla orgu ja naabruses voogavatele ahelikele. Kuuendalt, kolmanda silma tšakra mäelt paistis kaugel ja kõrgel meie palverännu siht – Šiva tempel Velliangiri tipus. Silma järgi ei paistnud see enam hullult kaugel. Silma järgi…

Egovabad armastusepisarad

Äkki tõmbus toekas ja turvaline teerada kokku ning asendus ähvardava kivikuhjatisega. Ja see ei viinud üles, vaid hoopis alla. Kivilahmakatest kinni hoides jõudsime selge, külma ja karastava veesilmani – Lõuna-Kailaši Manasarovari allikani.

Vapramad sulistasid külmas vees, ülejäänud jahutasid selles oma tulitavaid jalgu. Pidasime pikema söögipausi ja jagasime kohalikega kaasavõetud lõunat. Uskumuse järgi on Velliangiril ühe inimesega toidu jagamine võrdne tuhandete inimeste toitmisega India pühas linnas Varanasis. Täitsime veepudelid ja sammusime edasi.

Pühal mäel on mõistagi ka pühad paigad, kus pidasime vaikusepeatusi. Korraga, ühe altari juurest lahkudes, hakkasid mul pisarad voolama. Õnnepisarad. Tundsin, et mu ümber on nii palju headust ja helgust, et ma ise olen nii hea ja üldse… Sellised suured egovabad armastusepisarad. Sama kõikehaaravat küllusliku ja isetu armastuse tunnet olin kogenud mõned päevad varem templitelinnaks kutsutud Kumbakonami ülivõimsa energiaga pühakojas.

Murdumine enne lõppu

Ilm oli imeline, soe tuul paitas, päike lõõskas kirgassinises taevas ja vaade avarusele oli ahhetamapanev. Kollane teerada muutus aga aina järsemaks ja toekas jalgealune asendus kivilademetega. Ühest sellisest üles rühkides ning nähes, kui palju tuleb mäetippu jõudmiseks veel minna, ma murdusin. Kujutasin ette, et sellest tipust tuleb ju alla ka saada. Sõprade toel sain sellest raskest hetkest üle ja...

Kohal! Jõudsin 1800 meetri kõrgusele Velliangiri tippu Šiva templisse seitsmenda, kroontšakra asupaika. Arvatavalt 2000–3000 aasta vanune tempel on looduslik koobas, mille katuseks ja müürideks on üüratusuured kivimürakad.

Noori naisi templisse ei lubata, nemad jäid ootama, kuni meie, üle 45aastased naised ja mehed, kellele piirang ei kehti, saime ehtsalt joogist preestrilt õnnistuse ja mediteerisime templialal.

“Aga nüüd ruttu alla, enne kui pimedaks läheb!” hõikas meie mäegiid poolteist tundi hiljem. Tema manitsus tundus veidi pentsik, sest päike siras rõõmsalt keset taevakummi.

Joogi- ja puhkepause me enam ei teinud, lonksasime käigu pealt vett ning igaüks läks alla omas tempos. Jõudsime esimese mäe pühapaiga juurde, kui hakkas hämarduma. “Kaua meil veel minna on?” uurisime preestritelt ja saime vastuseks, et umbes tund. Tegelikult jäime kottpimeda kätte. Poleks ühel meist olnud otsmikulampi, et teed näidata, oleksin vist küll sinna mäele ööseks jäänud. Kiusatus oli nii suur. “Om Navah Shivaya! Om Navah Shivaya!” pobisesin ma Šiva mantrat, et jaks enne teekonna lõppu täiesti otsa ei saaks.

Füüsiliselt raske, vaimselt aga...

Umbes pool tundi enne finišit jõudsime järele ühele oranžides rõivastes joogaõpilasele, kes oli sama kustunud kui meie. Tõsi, tema oli poole teekonnast käinud paljajalu nagu üks õige palverändur, ent lõpuks olid ka tema hellad jalatallad alla vandunud.

“Mida sa praegu tunned?” pärisin. “See oli füüsiliselt tohutult raske retk, vaimselt aga… Midagi nii õnnistavat poleks ma eales osanud oodata!” õhkas noormees.

Kell 19.50 olime all. Tehtud! Jalad tudisesid täiega ja olemine oli tühi. Üles pea kuus tundi, mäe otsas poolteist tundi, alla vähem kui viie tunniga. Need olid füüsiliselt mu elu ühed karmimad 12 tundi. Selle aja jooksul jõin ära kolm liitrit vett, pissipeatust ei tahtnud meist aga mitte keegi isegi alla jõudes. Kogu joodud vesi ja rohkemgi veel sai välja higistatud. Kas läheksin teist korda? Ei. Kas hing rõõmustab, et käisin? Igatahes!

Enamik meie omadest oli juba kosuda jõudnud. Kes venitas lihaseid, kes uudistas kuud ja tähistaevast, kes laskis ajal niisama kulgeda. Läksin paitasin tänutäheks meie mäegiidi musta rastasoengut. Ja siis tegi ta midagi ootamatut – kummardus ja silitas mu jalgu. Mõistsin, et see tähendas midagi ülendavat, ent mida, sain teada alles kodus. Hindud puudutavad teise inimese jalgu, mida muidu ebapuhtaks peetakse, austuse märgiks. Ommmmmm!

Püha ja väekas Velliangiri

Pühaks ja väekaks peetakse Velliangirit väga ammusest ajast. Hindudele pole see lihtsalt mägi, vaid pühakoda, tempel. Selle koha valisid elu- ja rituaalse patukahetsuse paigaks paljud pühakud ja targad, kelle teadmistest tulvil fluidum hõljub mäel tänini.

Maailma kõige vanem elav usund, hinduism, austab Velliangirit patukahetsuse ja jumal Šiva sümbolina. Temale on pühendatud ka mäe otsas olev tempel. Legendi järgi olevat muidu Himaalajas Kailaši mäel elav jumal just siin pikemat aega oma tegude üle mõtiskledes istunud.

Kolm Kailaši mäge

Iidsete ürikute järgi on maailmas kolm Kailaši mäge. Põhjapoolusel meresügavustes on kättesaamatu Uttara Kailaš. Tiibetis paikneb Madhya Kailaš (jumal Šiva kodupaik) ja Manasarovari nime kandev järv. Ent sinnagi pole kõigil surelikel võimalik minna. Dakšina Kailaš on siis Velliangiri mägi ja seda on huvilisel kõige lihtsam külastada.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta novembrikuu ajakirjas.

0 kommentaari