3
fotot
Jaga:     
Uudised

Rekordinaise kaheksas Haanja Ultra 100! (1)

Minu esimene Haanja Ultra! Oi kuidas ma olin seda oodanud, kõik need jutud kõvast konkurentsist ja halastamatust rajast. Lõpuks sain näha ja kogeda. 

-2012 Lugesin huvitatest võistluskogemustest ja unistasin ka ühel päeval rada proovida.

-2014 Mõtlesin, et võiks olla esimene Ultra kogemus, aga polnud üldse tegelenud jooksuvõistluste ega mägedega. Minek ja registreerimine jäi hirmu taha.

-2015 Oli plaanis sapipõie opp

-2016 Valmistusin EM-iks Albis ja taastusin peale võistlust

-2017 Läbin! (Kokku tiirutasin 5 ringi, kuid mitte 100 km ja poodiumikoht nagu oma peas plaanisin.)

Olin juba nädala nohu ravinud ja lootsin, et peagi on kõik möödas. Sudafedi viimane tablett võetud ja lootus end taas inimesena tunda oli üüratu. Nüüd on selge, et homme tuleb antibiootikumikuur. Unetundidest on lausa häbi juba kõneleda, sest need on olnud juba paar kuud olematud. Heal juhul nädalas kahel korral 8 h ja mitte järjest.

Huvipakkuvat on palju ja midagi ju ära ka ei taha öelda kui lootus on nii jõuda suurema enesearenguni-karjääri teha omal viisil. Selle kõige juures pakkuda ka tütrele kahekesi olemiseks aega ja trenne teha kogu hingest..kasvõi unetundide arvelt. Ka töökoormus on suurenenud ja järjest vähem on aega lihtsalt olemiseks, mis on samuti väga vajalik taastumiseks. Kui uurida, mis maailmas toimub või mis teleris huvitavat, siis väga suure tõenäosusega mul pole aimugi, olen endale keskendunud.

Kirjutada oleks paljust, aga säästan end. Ikkagi haige inimene (põskkoopapõletik, pea kumiseb ja silmad voolavad pisaratest).

28.10.2017 kell 7.00 oli start suursündmusele. Kõik oli justkui paigas, ainult jõudu/värskust polnud ja pealalambiga jooks tundus veidi hirmutav. Eelneval päeval sai Hannesega üks ring uudistamiseks läbitud ja pilt andis lootust, et polegi kõige hullem. Juttude järgi kujutasin ette pidevaid seinu ees, millest üles rühkida. Ainult üks "lähen taevasse" küngas oli.

Kõik oli äärmiselt sõbralik ja rada tundus igal ringil veidi erinev. Valgust tuli aina rohkem. Pimedatel metsaradadel seiklus oli omaette vaatemäng. Rada oli hästi märgistatud, seega isegi mina ei eksinud ära. Kirja sai 101 hullu 100km alistamise mõttega inimest, üle poole neist mehed. Taas ma olin kõige noorem jooksuhull. EDIT: Oli veel noorem osaleja, sünniaastaga 1995. Aplaus Sulle!

Kõik oligi väga super, ainult mina ise osutusin liiga nõrgaks. Kolmandal ringil tundsin tossu all kivi/ tundus kõrgem terav koht, mis tekitas ebamugavust (hiljem selgus, et polnud nähtavalt midagi). Mõtlesin jalatsite vahetusele, kuid hädad jätkusid. Pidev peavalu ja nohu ei andnud rahu. Mägedest allajooksud olid lemmikud ja suurim tõus sai armsaks, sest seal toimus kõige pikem kõnnipaus. Looduses oli väga vabastav olla. Kaasvõistlejad toetasid heade sõnadega ja kui selgus, et juhtisin naistest jooksu, siis tekkis veel uhkem tunne.

Kõik ju lootsid, kõige enam ma ise, kuid kui juba kolmandal ringil nutt peale tuleb ja tunne, et jätkates metsa ma jäängi, siis tuleb enda vastu aus olla. Minu esimene katkestatud võistlus. Oi kui valus see oli, neli ringi mõnusas tempos ja kindla plaaniga. Distsipliin sai paika..siit puu juurest kõnnin mitte rohkem kui selle teise puuni ja seda tõusu jooksen ning seda kõnnin 100%, et kesta.

Seda loobumise otsust vastu võttes ei võinud ma mõelda, et mida toetajad, lugejad või korraldajad mõtlevad. Tuli olla egoist. Mina olengi kõige olulisem. Saan taastumisajata jätkata treeninguid, sain hea tuharatrenni. Mõistsin, et kerelihastele tuleb palju suuremat tähelepanu pöörata ja ainult jooksuga kogu komplekti täiusliku poole ei saagi. Laskumistel tundsin kuidas nii selja kui ka kõhulihased kokkutõmbuvad ja lihasvalu toodavad- nõrk.

Pealtnäha võisin tunduda, et täitsa suva on, aga ausalt tunnistades nutsin paar korralikku peatäit omaette. Pesus käidud ja puhtad riided seljas, suurem valu läbi elatud- võtsin end kokku ja suundusin võustluskeskusesse. Minu imestuseks olid vahepeal katkestanud Rait ja Margus, kes on ülivõimsad jooksjad. Ka minu hingel hakkas kergem- pool nende läbitud ringidest  on nendes oludes ju väga hästi.

Sain vestelda ja vaadelda võistlust. Suur heameel oli meeste poodiumikohtade üle. Kõik väga tuttavad poisid. Cris esimene, suur au oli tema õpilane olla. Toomas teine, ülisuure arengu teinud ja kõva mindsetiga ultrajooksja (tänud veelkord Tartusse transpordi eest) ning Hannes kolmas ja kindlasti väga tegija, alles ju tuli teise kohaga 24h jooksult tagasi ja parandas uut isiklikku maratonis. Vanus on vaid number võiks öelda kui tema tegemisi jälgida. Väga toetav toakaaslane oli ka Haanjas ja mäetrennid Vooremäel andsid mullegi pisikest aimu, mis ees ootamas. Aplaus!

Nüüd tuleb unetunnid ja tervis korda saada, null trenni enne kui kõik toimib nagu vaja. Väga valus ja söövitava tunne, sest sport on midagi, mis hoiab mind täie mõistuse juures enda arvates. Aseaine, mis täidab puuduvat tükki hinges. Õnneks saan seni võistlusplaane endale koostada uueks aastaks ja rohkem aega tütrega veeta.

Loobusin tänasest blogijatele suunatud üritusest ja magasin uhkes üksinduses (õde ja tütar maal vanaema juures) pea 10 h järjest! ilma äratuskellata ja mõtlen lubada endale täna mitte midagi tegemist.

Ah jaa... kui ma ükskord tugev taas olen, siis Haanja ja naiste number 1 on minu eesmärk!

100 km ja 15 ringi metsas. Mina lõpetasin pärast ringi number 4 ja väidetavalt lahkusin tipus... olin naiste liider olnud.

Karmen Lepa jooksublogi leiad http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.

1 kommentaar

K
Kas  /   09:27, 3. nov 2017
Hakkad Pulleritsu tegema?