Jaga:     
Uudised

RADIKULIIT võib nähvata siit

Mis teeb metsikut valu ning põhjustab ka tundetust, surisemist ja nõrkust kätes või jalgades? Kiropraktik Martin Heinmets selgitab ja ütleb, mis aitaks.

Mis on radikulopaatia?

Radikulopaatia tähendab närvijuurte pitsumist lülisambas ja võib kogu närvi ulatuses põhjustada valu, tundetust, surinaid või nõrkust. Radikulopaatia ja radikuliit on sarnased mõisted, radikuliit on aga alati seotud närvipõletikuga ning seda terminit kasutatakse tänapäeval aina harvem. Radikulopaatia võib esineda mis tahes lülisamba osas, aga on enam levinud alaseljas (lumbaalne radikulopaatia, rahvakeeli ishias) ning kaelas (tservikaalne radikulopaatia), harvem lülisamba keskosas (torakaalne radikulopaatia).

Mis võib radikulopaatiat põhjustada?

Radikulopaatia riskitegurid on tegevused, mis panevad lülisamba liigse surve või pideva koormuse alla. Inimestel, kes teevad iga päev rasket füüsilist tööd või harrastavad mõnd kontaktspordiala, on suurem risk kui nendel, kes töötavad istudes. Samas on ka kestvas sundasendis istumist seostatud radikulopaatiaga. Risk on aga veelgi suurem, kui istumisele lisandub vibratsioon, näiteks autoga sõites. Radikulopaatial on ka pärilik soodumus.

Radikulopaatiat põhjustab närvi kokkusurumine ehk kompressioon või ärritus kohas, kus närv väljub lülisambast. Närvi kompressiooni võib tingida lülivaheketta ehk diski väljasopistumine, osteofüüdid ja lülidevaheliste ligamentide paksenemine. Osteofüüdid on luulised moodustised, mis tekivad osteoartriidi ehk liigeste kulumise tagajärjel. Noorematel inimestel on diski väljasopistumine sagedasim radikulopaatia põhjus. Vananedes kaotavad diskid aga järk-järgult oma kõrgust ning siis on üha sagedamini radikulopaatia põhjuseks liigeste kulumisega seotud muutused.

Harvem võivad kompressiooni taga olla kasvaja ja infektsioon. Mõlema toimel võib aheneda lülisamba kanal ja tekkida lülisambast väljuvate närvide kokkusurutus. Skolioos ehk külgmine lülisamba kõverdumine võib samuti põhjustada närvi pitsumist.

Mis on radikulopaatia sümptomid?

Radikulopaatia sümptomid olenevad sellest, mis närvid on mõjutatud. Närvid, mis väljuvad lülide vahelt, on seganärvid, mis hõlmavad nii motoorseid kui ka sensoorseid närvikiude. Motoorsed närvikiud kontrollivad teatud lihaseid, sensoorsed närvikiud on aga seotud eri aistingute tunnetamisega naha pinnal, nagu temperatuur, valu ja puudutus. Kui närv on kokku surutud, võivad tekkida nii motoorsed sümptomid (nt lihasnõrkus) kui ka sensoorsed sümptomid: valu, tundetus, surinad ja vahel ka naha ülitundlikkus.

Kõige sagedasemad radikulopaatia sümptomid ongi valu, tundetus ja surisemine kätes või jalgades. Sagedasti tunnevad patsiendid ka kaela- või alaseljavalu. Kaela radikulopaatia korral on sümptomeid tihti tunda nii käsivarres kui ka sõrmedes. Lumbaalne radikulopaatia ehk ishias põhjustab aga vaevusi tihti nii tuhara kui ka terve jala ulatuses. Harvem kaasneb jäsemelihaste nõrkus.

Olen märganud, et nooremad alaselja radikulopaatiaga patsiendid kurdavad, et just hommikud on kõige hullemad nii jala- kui ka seljavalu poolest. See võib olla tingitud sellest, et lülivahekettad sisaldavad enne ärkamist, lamades, kõige enam vedelikku ning seetõttu on surve närvile ajutiselt suurem. Päeva möödudes aga diski vedelikusisaldus väheneb, mistõttu paraneb tihti ka enesetunne.

Kuidas radikulopaatiat diagnoositakse?

Radikulopaatiat diagnoositakse patsiendi haigusloo ja läbivaatuse alusel. Arst küsib sümptomite iseloomu, asukoha ja kestuse kohta, samuti seda, mis vaevusi leevendab ning mis enesetunnet ärritab. Teades nähtude täpset asukohta, saab arst kindlaks teha närvi, mis neid põhjustab. Läbivaatus hõlmab peamiselt jäset, mis muret tekitab. Arst kontrollib lihasjõudu, naha tundlikkust ja reflekse.

Vahel on vaja teha lisauuringuid, et teada saada radikulopaatia algpõhjus. Tihti tehakse esimesena röntgenuuringud. Need aitavad märgata traumasid, hinnata osteoartriiti ning märgata varajasi märke kasvajast või infektsioonist. Seejärel võidakse teha ka magnetresonantstomograafia ehk MRT. See uuring on parim, hindamaks pehmeid kudesid lülisamba ümber, sh närve, lülivahekettaid ja ligamente. Vajadusel kasutatakse ka kompuutertomograafiat. Mõningatel juhtudel võib arst tellida ka närvi juhtivuskiiruse uuringu, mis aitab välja selgitada närvi elektrilise aktiivsuse kogu närvi ulatuses.

Ka kiropraktikud koostavad patsiendi haigusloo ning teevad füüsilise läbivaatuse koos neuroloogiliste testidega. Tihtipeale sellest juba piisab, et diagnoosida radikulopaatia. Vajadusel aga suunab kiropraktik patsiendi perearsti kaudu lisauuringutele, erandjuhtudel otse (tasulise) närviarsti vastuvõtule, kes lisauuringute üle otsustab.

Kuidas radikulopaatiat ravitakse?

Õnneks saab enamik radikulopaatia käes kannatavaid patsiente abi konservatiivsetest ehk mittekirurgilistest ravivõtetest: kiropraktilisest ravist, füsioteraapiast, põletikuvastastest ravimitest, samuti selga ja kaela koormavate tegevuste vältimisest. Enamik patsiente reageerib konservatiivsele ravile hästi ning vaevused leevenevad tihti kuue nädala kuni kolme kuuga. On läbi viidud uurimusi, kus massiivseid lülivaheketta väljasopistusi alaseljas on mõõdetud nii radikulopaatia diagnoosimise hetkel kui ka aasta pärast diagnoosimist. Neil patsientidel, kes on konservatiivsele teraapiale hästi allunud, on aasta pärast diagnoosimist keskmine väljasopistuse suurus kahanenud 64% võrra. Diskil endal on hea taastumisvõime.

Minu kogemuste kohaselt saab 60–70% alaselja radikulopaatia patsientidest märkimisväärset leevendust 5–10 kiropraktika raviseansiga. Seda tihtipeale ilma füsioteraapia ja ka ravimiteta. Kiropraktilist ravi tasub kindlasti kaaluda alaselja radikulopaatia diagnoosi korral, vältimaks kirurgiat.

Kaela radikulopaatia ravis on kiropraktika minu kogemusel mõõdukalt efektiivne neil juhtudel, kui diagnoosiga kaasneb märkimisväärne liigese liikuvuse piiratus nendes kaelalülides, mis on seotud närvipitsumisega. Teatud juhtudel on aga kiropraktika vastunäidustatud. Kaela radikulopaatia ravis on enam levinud füsioteraapilised ravimeetodid, nagu massaaž, elektriravi, traktsioon ehk venitusteraapia ning võimlemisharjutused. Füsioteraapia on samuti hea võimalus operatsiooni vältida.

Kui patsiendid ei saa nendest raviviisidest abi, võivad leevendust pakkuda epiduraalsüstid. Röntgenaparaadi abil süstib arst steroidset ravimit seljalülide vahele vaevusi põhjustava närvi vahetusse lähedusse. See võib aidata kiirelt põletikku maha suruda ja radikulopaatia sümptomeid vähendada. Komplikatsioonide oht epiduraalsüstide korral on äärmiselt väike.

Mõningatel juhtudel aga vaevused püsivad, hoolimata kõikide ravivõimaluste proovimisest. Kui sümptomid on tõsised, võib abi olla kirurgiast. Kirurgia eesmärk on eemaldada närv kompressiooni alt. Olenevalt radikulopaatia põhjusest kasutatakse kas laminektoomiat või diskektoomiat. Laminektoomia korral eemaldatakse väike osa luust, mis närvile pitsub, võimaldades talle lisaruumi. Diskektoomias eemaldatakse osa lülivahekettast ehk diskist, mis on välja sopistunud ning surub närvi peale. Kõikidel operatsioonidel on alati teatud riskid, kuid näiteks diskektoomiat peetakse üsna ohutuks ja tõhusaks. Selle meetodi puhul on infektsioonioht alla 1% ning närvikahjustus ja kusepidamatus väga haruldased tüsistused.

Kas radikulopaatiat saab vältida?

Radikulopaatia vältimisele aitab kaasa tervislik kehakaal, hea lihastoonus ning kaela ja selja liigsest koormamisest hoidumine.

Mis on radikulopaatia?

  • Radikulopaatiat põhjustab närvi kompressioon või ärritus kohas, kus närv väljub lülisambast.
  • Kõige sagedasemad radikulopaatia sümptomid on valu, tundetus, surisemine ning vahel ka nõrkus kätes või jalgades.
  • Enamik radikulopaatiat põdevaid patsiente paraneb hästi konservatiivse ravi abil (kiropraktika, füsioteraapia ja ravimid).
  • Radikulopaatia annab tihtipeale järele kuue nädala kuni kolme kuuga.

Artikkel ilmus täismahus Tervis Plussi 2013. aasta novembrikuu ajakirjas.

0 kommentaari