Jaga:     
Uudised

ALLERGIA, immuunsuse valearvestus

Allergia võib hullematel juhtudel olla eluohtlik. Kas midagi saab teha, et allergiat ära hoida või vaevusi kergendada?

Allergilised haigused on üsna levinud: neid põeb 10–30% elanikest ja see protsent näib suurenevat. Teisalt aga proovitakse allergiaga sageli selgitada vaevusi, millel pole selle haigusega mingit pistmist. Nii peetakse allergiaks sügelisi, nahaseenhaigust, piimasuhkru- ja teraviljavalgu talumatust, kõrvetisi, ninaneelumandli suurenemist, aga ka ärevushäireid ja verehaigusi.

Mis on allergia ja mis ei ole allergia? Allergiahaigused tekivad organismi immuunsüstemi ülemäärasest reaktsioonist muidu ohututele ainetele. Haigete veres on sageli suurenenud allergeenivastase antikeha ehk immunoglobuliin E (IgE) sisaldus. Haigust esile kutsuvad ained ehk allergeenid on ohtlikud aga vaid allergiahaigele, tervele ei kujuta need mingit ohtu. Sageli peetakse allergiaks ekslikult igasugust talumatust mingi aine suhtes. Näiteks kui inimkehas puudub või ei toimi hästi piimasuhkrut seediv ensüüm laktaas, lõpeb piimajoomine kerge kõhuvalu, puhitustunde või kõhulahtisusega. See pole allergia, vaid talumatus. Tõelise toiduallergia korral, kui on suurenenud ka IgE-tase, võib kujuneda lausa eluohtlik seisund juba väikese koguse allergeense toiduaine, näiteks krevettide või pähklite söömisel.

Immuunsüsteem on ülimalt keerukas ja ülesanded, millega kaitsesüsteem peab toime tulema, on kõike muud kui lihtsad. Vaenlane, näiteks vähirakk, võib areneda kehaomaste rakkude kõrval. Ka selle raku varase avastamise ja hävitamisega peab immuunsüsteem toime tulema ja tegema seda nii, et keha terved ja vajalikud rakud edasi toimiksid. Eksimus võib kaasa tuua mõne autoimmuunhaiguse – reumatoidartriidi, kilpnäärmepõletiku, sooltepõletiku jm. Immuunsüsteemi relvadeks on kümned eri tüüpi rakud, igaühel täita kindel ülesanne. Mõned neist on “raketikandjad” ehk rakud, mis toodavad antikehi, mis tulistatakse vaenlase suunas. Immuunsüsteemi omavaheline sidepidamine toimub eriliste signaalainetega – hetkega on võimalik seada kogu organismi immuunsüsteem lahinguvalmis või anda korraldus: ohtu pole, vabalt! Lakkamatult toimub vaenlase luuramine ja tulistamine ning suhtlemine juhtimiskeskusega. Allergiahaiguste tekke aluseks on aga immuunsüsteemi “valearvestus” ohutu ja ohtliku “võõra” eristamisel.

Allergiahaiguse diagnoosimine algab haige küsitlemisega: millised on vaevused, millal ja kus need tekivad, mis neid ägestab või leevendab, kas peres on allergiat. Klassikaline allergiahaigus on tõenäoline, kui vereproovis on suurenenud allergiaantigeeni ehk üld-IgE tase. Järgneb sagedasemate allergiat põhjustavate ainete – toiduainete, loomakarvade, tolmu, hallitusseente jm IgE-analüüs vereproovist, allergeene võib aga olla sadu. Haigele ebameeldivamad võivad olla naha torke- ja puutetestid. Võib juhtuda, et haigus on veel varases staadiumis ja iseloomulikud muutused analüüsides puuduvad, kuigi vaevused on olemas. Siis jälgitakse haiget, tehakse täpsustavaid uuringuid, et jõuda ka diagnoosi ja ravini.

Klassikalised allergiahaigused on heinapalavik, allergiline nohu, allergiline silma sidekestapõletik (konjunktiviit), allergiline astma, allergiline nahapõletik, nõgestõbi, toidu-, ravimi- ja putukapisteallergia. Paljude allergiliste haiguste raskeima tüsistusena võib tekkida allergiline kollaps ehk anafülaktiline šokk.

Allergilise nohu eri vormide all kannatab 15% inimestest. Kui vaevused on ainult kevad- ja suvekuudel, on tegu hooajalise allergilise nohuga (pollinnoos, heinanohu või heinapalavik). Seda kutsub sagedamini esile kõrreliste (heina), lehtpuude ja korvõieliste õietolm. Harva võib tekkida kogu organismi haarav ülitugev ja eluohtlik allergiline reaktsioon, kui allergiat põhjustava taime mahla satub nahale või nahavigastuse kaudu otse organismi. Aastaringset allergilist nohu põhjustavad sageli kodutolm, toataimed, hallitusseente eosed, remondimaterjalid, lemmikloomakarvad, akvaariumikalade toit. Harvem võivad sümptomeid esile kutsuda mõned toiduained ja ravimid.

Vaevused on ninakihelus, -kinnisus, lõhnatundlikkuse vähenemine, klaasjas vesine eritis ninast. Võimalik on sage ja “valangutega” aevastamine, punased, vesitsevad ja kipitavad silmad. Harva on võimalik ka üksnes silmasümptomite esinemine – kui see on nii, räägitakse silma allergilisest sidekestapõletikust ehk konjunktiviidist. Ninakinnisuse tõttu hingab inimene läbi suu, see aga soodustab suukuivust. Nina limaskesta turse tekitab omakorda keskkõrva ja ninaneelu ühendava torukese, kuulmetõrve turset, see on kõrvavaevuste – kuulmislanguse, naksumise, kõrvavalu ja keskkõrva koguneva lima põhjuseks.

Ravi. Allergiahaiguste ägenemise ärahoidmiseks tuleks võimalusel vältida vaevusi põhjustavaid aineid või kasutada nende toimet leevendavaid ja suukaudseid allergiaravimeid (antihistamiinikume). Milline ja mis annuses ravim on haigele parim, selgub sageli alles proovimisel ja võrdlemisel. Allergiaravimeid tihtipeale peljatakse, kardetakse sõltuvust nendest ja liigset unisust. Jah, vanemate ravimite kõrvaltoime on tõepoolest unisus, uuematel ravimitel kõrvaltoimed aga peaaegu puuduvad, tasuks on ent parem enesetunne. Silma- ja ninavaevusi leevendatakse allergiavastaste tilkade või spreidega. Limaskestaturset alandavate käsimüügi nohutilkadega (toimeained ksülomatasoliin, oksümetasoliin) peab olema ettevaatlik. Nende toime algab kiiresti, kuid möödub veel kiiremini. Tilkade kasutamisel üle 3–5 päeva võib tekkida tagasilöök – pärast mõju kadumist on nina rohkem kinni kui enne ja riskitakse uue haiguse, ravimi tekitatud kroonilise ninalimaskesta kahjustusega.

Allergiline astma. Kopsuastmat iseloomustavad õhupuudushood ja kiunuv-vilistav-nurruv hingamine. Hoogudevahelisel ajal on haige enesetunne hea. Allergilise astma ainsaks tunnuseks võib olla ka kauakestev köha. Allergilist astmat eristab teistest astmavormidest õhupuudushoo või köha vallandumine kokkupuutel allergeeniga (õietolm, koduloomade karvad, akvaariumikalade toit, kodutolm, kosmeetika, värvid, lakid, hallitusseente eosed, aspiriin, ibuprofeen jm). Astmahoo ajal tõmbuvad bronhide silelihased kokku, eriti raske on välja hingata. Astmahoo ajal suureneb hingamisteede limarakkude eritus, see on valkjas, klaasjas või vahune.

Diagnoosimisel küsitletakse haiget, järgneb kopsutalitluse uuring (spirograafia), seejärel allergiatestid. Võib juhtuda, et spirograafia on täiesti korras, ometigi on haigus organismis olemas. Abiks on kopsutalitluse jälgimine tippvoolumõõturiga 1–2 nädala jooksul. Näitude märgatav kõikumine viitab astmale.

Ravi. Parim lahendus on allergeeni vältida. Alati pole see aga võimalik. Kasutatavad ravimid, tabletid ja “piibud” lõdvestavad hingamisteede silelihaseid ja leevendavad põletikku. Allergilist astmat põdev haige peab alati kaasas kandma hooravimit.

Allergiline nahapõletik on lapseeas algav krooniline nahahaigus, millele on iseloomulik lööbe teke põskedele ja põlvede-küünarliigeste painutuspinnale. Haigust soodustab kuiv nahk, allergiahaiguste esinemine suguvõsas. Seisundi ägenemise kutsub esile nahaärritus, hõõrdumine, kokkupuude külma või kuumaga, viirusinfektsioonid ja allergeense toimega toiduained.

Ravi on pikaajaline, põhirõhk pannakse naha igapäevasele hooldusele ja niisutamisele baassalvidega. Kuna vesi kuivatab nahka, on pärast dušši või sauna hädavajalik nahahooldus.

Nõgestõve tunnuseks on keha pinnale kiiresti tekkiv nõgesekõrvetust ja kuplasid meenutav lööve, raskemal juhul võib tekkida naha laialdasem turse. Haigus võib esineda ägeda või kroonilise vormina. Äge lööve võib areneda minutitega, isegi kui haigel pole varem haigust kahtlustatud. Lööbe kutsuvad sagedamini esile toiduained, ravimid, kosmeetikumid ja pesuained ning herilasepisted.

Toiduallergia kergema vormi korral avalduvad vaevused toiduga vahetult kokku puutunud piirkonnas – suus. Suu ja keele limaskestal tekib õhetus, kihelus, turse. Raskemal juhul järgneb silmade, näo ja kaela turse, nähtude levik kogu kehale. Toiduallergia ebatavaline avaldumisvorm võib olla krooniline kõhuvalu: valuhood ehk koolikud, iiveldus, oksendamine. Haiget võib olla uuritud kompuutrite ja “mõõkadega”, kuid kõik oleks nagu korras. Võib juhtuda, et haigel diagnoositakse nn närviline sool, somatoformne häire, ärevushäire, lastel koolistress.

Toiduallergiat diagnoosida on keerukas, selleks on vaja haiget küsitleda ja teha talle allergiateste. Ta peab pidama välistamisdieeti ja toidupäevikut, kuhu kirjutab kõik toiduained, mida ta sööb, ja vaevused. Seejärel hakatakse “kahtlasemaid” toiduaineid toidusedelist välja jätma. 3–4 päeva möödudes hinnatakse muutusi enesetundes.

Allergiahaigused on kroonilised, allergeeniga kokkupuute vältimise ja raviga on võimalik saavutada hea enesetunne, kuid mitte paraneda. Iga haige peaks teadma oma allergeene, mida on võimalik kindlaks teha koostöös arstidega allergiatestide abil. Lisaks tasub uurimistööd teha ka iseseisvalt, pidades allergiapäevikut, jälgides õietolmude seireandmeid, vaevuste seost eri kohtade ja ainetega. Peale allergeenide otseselt esile kutsutava allergia esineb ka ristallergia. Pealtnäha väga erinevate ainete keemiline koostis on allergia mõttes sarnane, näiteks kase õietolmul ja õunal; puju õietolmul ning porgandil ja paprikal; lateksil ja banaanil jpm.

Allergiahaige kodus peavad olema käepärast allergiaravimid olenevalt haigusvormist (suukaudsed allergiaravimid tableti või tilkadena, nina- ja silmatilgad, anafülaktilise šoki riski korral adrenaliini automaatsüstal, astma korral bronhilõõgastid). Iga pereliige peab teadma ravimite asukohta ja võtteid, kuidas neid kasutada, kui asjad võtavad halva pöörde ja haige pole ise suuteline ennast abistama.

Allergia vältimiseks

– Ära suitseta, eriti siseruumides.
– Rinnapiim on vastsündinule parim, sellega toida last vähemalt kuus kuud.
– Hermeetilised majad, pakettaknad, vinge euroremont, keerukas ventilatsioonitorude ja seadmete rägastik jm on allergia ja kodutolmulestade mõttes tunduvalt suurem risk kui majad, kus aknad-uksed lasevad veidi tuult läbi ja siseruumides käiakse mõnikord ka välisjalanõudega.
– Väikelastega peredes pole karvase lemmiklooma või sulelise võtmine allergia mõttes kuigi mõistlik.
– Ülemäärase puhtuse hoidmine oma kodus, oma keha eest hoolitsemises ja toidulaual võib soodustada allergiahaiguse teket, sest immuunsüsteemil puudub siis tavapärane rakendus võidelda “tavalise mustusega”. Kõike ei ole vaja keeta, kuumutada, desinfitseerida, pritsida ega pesta antibakteriaalse seebiga. Näiteks õunapuu alt korjatud ja varrukaga suuremast mullast puhtaks pühitud õun on allergia ja teiste immuunhaiguste ennetamisel suurema tähtsusega.

Hea teada
Allergiline kollaps ehk anafülaktiline šokk

See üliraske seisund võib tekkida peaaegu kõigi allergiahaiguste korral. Sagedamini põhjustab seda toidu- ja ravimiallergia, ülitundlikkus lateksi suhtes (nt kummikindad) ning mesilase-herilasepisted. Eluohtlik seisund võib areneda mõne minuti kuni mitme tunni jooksul pärast kokkupuudet seda esilekutsuva ainega. Tavaliselt on inimesel varem olnud kergem reaktsioon, kuid raske seisund võib tekkida ka enne täiesti terve olnud inimesel. Iga allergiahaige peaks arutama oma raviarstiga anafülaktilise reaktsiooni riski. Kui see on suur, kirjutatakse patsiendile välja adrenaliini (epinefriini) automaatsüstal. Kontrolli, et elupäästev abivahend on töökorras ega ole aegunud. Seda peab hoidma enda läheduses alati, kui on väiksemgi risk eluohtliku olukorra tekkeks, nt poodi, loodusesse minnes jms.

Põhilised sümptomid: kogu keha haarav sügelus, nõgeslööve, ulatuslik nahaturse, suu ja keele limaskesta turse, häälekähedus kõri limaskesta tursest, hingamis-, neelamis ja kõnelemisraskused, punetav nägu. Vaevuste süvenemisel lisandub südamepekslus, ärevus, rahutus, peapööritus, minestamine ja teadvusekadu.

Esimeste ilmsete tunnuste tekkimisel ei tohi jääda ootama, vaid peab kutsuma kiirabi! Võib juhtuda, et mõni minut hiljem pole haige enam suuteline rääkima. Eneseabi põhiline võte on tõsta vererõhku ja stimuleerida südametegevust automaatsüstlaga adrenaliini süstimisega reie välisküljele, kas või läbi riiete.

Sagedased allergiat põhjustavad toiduained:

lehmapiim, soja, kala, muna, kiivi, õun, ploom, pähklid, mandlid, kartul, tsitrusviljad, šokolaad, kakao, maasikas, tomat, viinamarjad, mango, sõstrad.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta oktoobrikuu ajakirjas.

0 kommentaari