2
fotot
Jaga:     
Uudised

Tartu Linnamaraton 2017: pioneer ei karda hunti! (1)

Et siis... mis tunne on neli nädalat pärast maratoni joosta maraton? Jah, ega ilmaasjata ei öelda, et kaunim linn on Eestis Tartu! Ilus oli. Pean ütlema, lõppkokkuvõttes oli see neljast joostud maratonist kõige kergem maraton. Ei, ma ei mõtle praegu rajaprofiili... las pilt räägib enda eest:

(Kayvo Kroon)

Enne starti nägin veel Ivit (tsau!), kes jooksis samuti kuu aega tagasi Tallinnas maratoni ja seisis nüüd koos minuga Tartus stardijoonel. Stardipaugu kõlades läksin mina kaasa nelja tunni grupiga. Ma ei oska seda millegagi põhjendada, ju oli vaja. Juba esimesel kilomeetril sain aru, et asi on jama - pulss tõusis hetkega 170 löögini. Tundus suhteliselt hullumeelne idee koos pundiga edasi minna aga kui tempomeister Targo viisi üles võttis, ununes korraks, et jooksen maratoni. Kilomeetrid läksid lennates, mis tõusud - ma ei märganudki neid. Pulss tõusis samuti lennates. 10 km peal näitas see juba numbreid 180 ja 181, kuigi tempo oli vaid 5:35 min/km.

Hoolimata nendest killernumbritest, oli joosta kerge ja mõnus. Pidasin plaani kuni Ihasteni pundis joosta, sest üksi põldude vahel tuule käes ma mitte ei tahtnud olla. Rõõmu teel tervitas meid päike - hea, et ma olin lühikesed püksid ja vaid t-särgi selga pannud, väga soe oli. Ja siis saabus üllatus number üks.
Ma oleks enne starti võinud oma pea panti anda, et Rõõmu tee ja Räpina mnt vaheline lõik on asfaltiga. Aga ei olnud!?! See oli minu jaoks paras šokk - kes asfalti üles võttis? Ah? See lõik kestis ka terve igavik. Võite ise arvata, kuidas mu süda rõõmustas ja umbes 2x kiiremini lööma hakkas. Aga vähemalt tempomeister laulis edasi ja hoidis tuju üleval.

Ma olin grupis täiesti kinni, ma ei saanud enam maha jääda, sest tuul oleks mu lihtsalt minema puhunud. Numbrid pulsikellal häirisid järjest rohkem ning lootsin, et Ihastes on vähem tuult ja saan tempot natuke alla võtta. Enne Ihaste joogipunkti ehk umbes 25. km peal tänasin mõtetes gruppija hakkasin vaikselt sealt läbi sulama ja kinnitasin korralikult keha. Hapukurki, mmm... apelsini, rosinaid, ühte jooki, teist jooki ja läksin oma tempoga edasi. Ma pole kunagi varem maratoni ajal nii palju söönud, kui seekord.

Ainus, mis tempo alanemisega kaasa ei tulnud, oli pulss. No mida ta tahab? Ja siis veel üks väike üllatus... pärast eelpool mainitud joogipunkti hakkas peensoole piirkond tuikama, nagu keegi pigistaks seda vaikselt. Väga huvitav oli, kas see oli see nn maokramp? Millest see nüüd tekkis? Õnneks ei midagi hullu ja see tunne kadus peagi vaikselt igavikku ja rohkem endast märku ei andnud. Läks hästi.

Eedeni juurde jõudes tabas mind aga täielik pettumus. Natuke jäi puudu sellest, et oleksin teinud peakat Anne kanalisse. Sain teada, et absoluutselt KÕIK poolmaratoonarid on ammu juba minema jooksnud ja et ma jäin hiljaks. Ma jäin hiljaks punkti, mida ma ootasin ehk kõige rohkem. Päriselt või? Ja ma veel lubasin nii mõnelegi, et nad jooksevad minust mööda... aga eip, keegi neist ei saanud mind edestada. Ups. :D Ilmselgelt olin ma olnud liiga tigu. Ega siis midagi... Ja üleüldse kulges sealt alates terve rada selliselt, nagu ma oleks kas mingi üksiküritaja või viimane jooksja sellel üritusel.

Enne Võidu silda kuulsin energilisi hääli selja taga... jess, keegi jõuab minuni. Ma polegi enam üksi. Sain õlale patsutuse ja kutse liituda 4:15 grupiga. Läksingi kaasa, sest mul oli vaikselt kopp ees tuulega võitlemisest. Sain kohe aru, et grupp liigub finiši poole kiiremini kui 4:15 tempo seda nõuab aga see energia, mida nad endaga kaasas kandsid, oli joovastav. Aitäh, teile! Atlantise joogipunktis andsin ära kõik oma energiageelid, mida olin nii Tallinnas ja nüüd ka Tartus pika tee kaasas tassinud. Madala lennuga veel treppidest üles ja 35. km tähis hakkas juba paistma. Kui vilets südametöö välja arvata, oli mul väga hea olla aga see paganama süda pani mind muretsema. Jälle oli pulss tõusnud 180 l/min aga ma jooksin ju tavapärase treeningtempoga.

Ma ei tahtnud lõpetada nii nagu Tallinnas, see emotsioon oli liiga värskelt veel meeles. Kartsin, et sedasi jätkates pole see sein kaugel - mul polnud ju õrna aimugi, mis saab. Olin liiga pika tee tulnud selleks, et kõik ära rikkuda. Ma ei saanud seda asja lihtsalt ignoreerida ja kuna eesmärk oli nagunii saada hea emotsioon ning rekord oli juba ammu mägede taga, siis ei hakanud riski võtma...

Ega midagi, lasin ka sellel grupil minna ja hakkasin kõndima. Ja oh üllatust, kui kõndides ei langenud pulss alla 170 l/min. On see siis normaalne? Proovisin  siit edasi iga km alguses veidi joosta aga see tundus juba vaimne enesepiinamine. Tempoga 7:00 min/km oli pulss nagu naksti 180 ja kõndides alla 170 ei läinud. Aga ma tahtsin, et naeratus näol püsiks lõpuni ja nii ma kõndisin minimaalse jooksuga... 35... 36... 37... 38... 39. km. Maiustasin kõikides joogipunktides ja nautisin sügise ilu (huvitav, mitu kilo apelsini ma ära sõin kokku?). Lõpuks tuli minu kõige lemmikum koht rajal - Lossi tõus.
Marssisin sellest üles lauldes "Pioneer ei karda hunti, annab talle vastu lonti..." (see laul kummitab mind nüüd küll igavesti), Toomemäel tiirutasin juba joostes ja kohe olingi valmis selle jooksu kiireimaks kilomeetriks. Aitab tigutsemisest, nüüd on panna vaja! Nüüd küll enam mingit seina ette tulla ei saa, onju! Otse allamäge tuli viimase kilomeetri ajaks 5:10. Kui ma Lossi tõusul ja Toomemäel veel suutsin oma rõõmu varjata, siis viimane ots oli küll suu kõrvuni peas. Jess, ma olen lõpus! Väike hüpe üle finiši joone ja ma tegin selle ära! TEHTUD!!!! Minu neljas maraton künklikus ja tuulises Tartus ajaga 4.21.15. Kas oli raske? Jah, rada oli ootamatult raske aga joosta ei olnud raske. Äge oli!

Tartu Linnamaraton numbrites:

distants: 42,2
kmaeg: 4.21.15
esimene pool: 1.58.55
teine pool: 2.23.10
keskmine tempo: 6:11 min/km
kiireim km: 5:10 (42. km) - tempo enne finisijoont oli lausa 5:03!!!
aeglaseim km: 8:13 (37. km)
keskmine pulss: 172 l/min (esimesel poolel

Ei ühtegi villi, ei ühtegi ära hõõrutud kohta, ei ühtegi ma-annan-alla mõtet, ei ühtegi valusat lihast pärast jooksu ja see tunne finišis, et nüüd võiks veel 10 km otsa joosta... see kõik paneb mind praegu mõtlema sellele, et pekki, äkki hakkab pulsivöö hoopis otsi andma? :D  Kontrollin nüüd oma verenäitajad ka igaksjuhuks üle ja vaatan, mis saab. Igatahes... järgmine maraton on juba minijuubel ja see peab samasuguse emotsiooniga tulema! Muud varianti ei ole. Aga milline maraton võiks olla järgmiseks? :)

Loe Kristina blogi http://fitkristina.blogspot.com.ee/.

1 kommentaar

A
ants  /   09:56, 11. okt 2017
Pioneer ei karda hunti, annab talla vasta lonti!