Jaga:     
Uudised

SANDRA RAJU: Kõik on võimalik!

Sügis on ilus aeg - vananaistesuvi, uue sisetreeninghooaja algus, põnevad projektid ja säravad silmad, esimesed jõulukaunistused Rimi poodides ja keskmisest rohkem purgist saadavat D-vitamiini. Värviliselt ilus aeg!

Selle ilusa aja alguses rääkisin ajakirjale ''Start'' oma suvistest seiklustest seoses triatloni ning eluga üldiselt ja sellest, kuidas vahetevahel asjad ei lähe üldse nii nagu Sa oled planeerinud. Lähevad Sinu kiuste hoopis risti vastupidi. Kuna artikkel on mitme erineva ajakirja lisaväljaandes, siis lisan selle piltide kujul oma blogisse lugemiseks ka neile, kes seda muidu teha ei saaks.

Natuke ka postituse tausta.
Ma arvan, et mu emps on üks mu suurimaid fänne - see on nii äge! Minu ema esimene reaktsioon seda artiklit lugedes oli: ''Sannu, see on nii aus ja julge artikkel. Äge lugeda!'' mille peale tekkis mul esimese asjana siiras rõõmuemotsioon: ‘'Oi aitäh, emps! (ja lai naerunägu)''. 
Olles paar minutit saanud tunda meelitustunnet, hakkasin oma kiitusest joovastuses peas arutlema... mida ta täpsemalt mõtles selle all, et artikkel on ''aus ja julge''? Kas siis see kirjutis on midagi, mis on persoonilugude seas teistsugune või kuidas minu sisu ausus erineb teiste sarnaste artiklite sisust? Teise mõttena tekkis pähe: ‘’Appi, kas ma ütlesin midagi valesti? Kas ma olin LIIGA aus või plähmerdasin (jälle) midagi rumalat?!'' 
Sattusin mõtlema - ehk oli tema kommentaari näol tegemist faktiga, et mina olen ta tütar ning ta luges seda teise emotsiooniga kui võõrastest inimestest kirjutatud artikleid? Või olingi liiga aus? Mida see ‘’liiga aus’’ üldse tähendab? 

Tänu empsi soojale kommentaarile arutlesin isekeskis (oma peas, omaette - nagu ikka, klassika) mitmeid erinevaid variante ja jõudsin lõpuks ikka algusesse tagasi - miks ma peaksingi mitte rääkima tõtt või asjadest nii nagu nad on või olema midagi muud, kui aus ja otsekohene? Kui minu käest küsitakse küsimus, siis ma vastan nii nagu asi on. Vastan nõnda isegi siis, kui vastus on veits ebamugav - nii minu kui ka lugeja jaoks. Elu ilustamine ja suhkrumassiga katmine on tore hobitegevus aga see on sama, kui tõmmata vanale kopitavale seinale tapeet peale lootes, et ÄKKI ei hakka kooruma, haisema, levima või ei kuma läbi. Aga Sa ju ise elad seal nende seinte vahel...
Võib-olla ei kumagi uus tapeet läbi ja ongi täitsa kamakaksjakolm mis seal all on aga mina niimoodi ei mängi - kuidas ma saan elada kodus, kus tapeedi all hallitab?! See on ju mürgine - mis siis, et pealt on ilus.

Paganas, ma olen omaarust ikka täiega osav + uhke enda üle nende eluliste referentside toomises - kas reaalselt keegi teine peale minu ka nendest aru saab või ma kirjutan neid iseendale? :D

Ma mõistan ja adun - oma ameti ja staatuse (loll sõna see ‘’staatus'' aga muud ei osanud panna) tõttu olen eeskujuks paljudele inimestele, olen keskmisest kõrgendatud ''vaatluse'' all ning minu tegusid ja käike jälgitakse keskmise eestlase omadest rohkem. Olen sellest teadlik. 
Minu sotsiaalmeedia postitusi ning nende teemade valikuid kommenteeritakse ja hinnatakse igapäevaselt - nii hukka kui ka heaks. Tean seda ka.
Küll, peamiselt toimub see arutelu ikka sõprade/sõbrannade vahel, mitte nii väga kommentaaridena minu isiklikul Instagrami kontol või otsese tagasisidena minule endale. Noh, kes see ikka otse mulle ütlema hakkab, et ''kuule, minuarust need püksid teevad sind veits laiaks'' või ''see viimane Story oli natuke lapsik'' või ''see õues jooksmise ja halva ilma ülistamise jutt hakkab juba vaikselt närvidele käima''. Otse ju ikka ütlema ei hakka - see tähendaks ju suure tõenäosusega mingit sorti konflikti. 

Konflikti ei oleks - mis toimuks, oleks diskussioon. Arutelu. Läbi selle protsessi toimuks areng, sest nagu te teate - ka uute jooksutossude tekitatud vesivillid paranevad üsna kiiresti ning nahk nende all muutub selle läbi tugevamaks. Järgmine kord enam katki ei hõõru.
Tuli ära jälle! #winning 

Mulle küll meeldivad arutelud, asjalikud diskussioonid ja veits ebamugavad olukorrad. Tähendab, mulle otseselt ja selle juhtumise ajal nad võib-olla niiiiiiii väga ei meeldigi, ma ei naudi neid nagu ma naudin Rõuge suvehommikuid või lumelauaga sõitmist aga... Kaifin nende tulemit ja ma saan aru, et taolised arutelud on vajalikud, nad mängivad meie kasvamise protsessis suurt rolli. Tuleb vaid teada, kellega neid läbi viia ning kas see protsess kuhugi viib. 

Ehk siis ma olen ka edaspidi aus ja postitan teemadel, millest ma hoolin ja mis mulle korda lähevad. Kirjutan ja räägin sellest, mis on minu jaoks päris ja aus elu - see ei tähenda, et see Sinu jaoks päris peab olema.
Kui ma 10-minutit oma teisipäeva hommikust pudru pildistamisse investeerin, siis see ongi minu jaoks päris elu ja omamoodi kunst. Veits on imelik küll teha 45 pilti mingist neljaviljapudru lärakast (millest käiku läheb vaid 1) ning endamisi muheledes aduda, et protsessi käigus läheb silm särama. 
Kes käib maaliringis, kes saviringis, kes heegeldab, kes poksitrennis või golfi mängimas - mina teen sotsiaalmeediasse postitusi pudrust, smuutidest ja halva ilmaga jooksmisest  - see on minu hobi jaaaaaaaa ma tahan seda kõike teiega jagada.
Filter ka peale ning tuju on hea, sest no OLI ikka VÄGA HEA puder. Rõõmu peab jagama!

95% sellest infost, mis läbi sotsiaalmeedia minu igapäevaelu kohta teieni jõuab, on täpselt nii nagu ta on - tõene, aus ja reaalne elu ning (oleme ausad) vahetevahel ka natuke ebameeldiv meeldetuletus asjadest, mida me ignoreerida/unustada soovime. Ja asjadest mida mina ise ka unustada soovin aga kui ma saan oma ebakindlusest või alamotiveeritusest üle, siis ma tahan seda rõõmu kõigi teiega jagada. Ja päääääääriselt ja kooooheeeeee jagada - Instagram on selleks kõige parem vahend :) 
Need ülejäänud 5% on force major, vaatajate endi harjumused/eelarvamused, erinevate äppide filtrid ja aeg ajalt ka make-up (tegelt ka - vahetevahel on ikka hädasti vaja). 

Vahet pole, kuidas me endid ehime - kas riiete või Instagrami filtritega - igal juhul on tegemist kaunistustega, mis on osake meie päris elust. 
Kaunistamist on ka vaja, samuti on vaja ausat ja siirast tõde ning rääkida oma lugu nii nagu ta on. Ja ma olin selles artiklis veel üsna tagasihoidlik :) 

Me kõik oleme inimesed, meil kõigil on head ja halvad päevad ja suurepärased ning raskemad ajad - nendest tuleb omavahel rääkida ja rääkida neist ausalt, sest muidu jääbki endale see luuseri tunne, et ''Kas mina üksi tunnen neid emotsioone ja kõik teised mu ümber on lihtsalt nii megasuperhüpertublid?!''. 
See, et te näete mind Instagramis kogu aeg rõõmsa ja energilisena on seetõttu, et ma suurema osa ajast päriselt olengi selline (tegelikult ka...ma ise ka vahest mõtlen kuidas see võimalik on) AGA ma pole kogu aeg selline. Mul on ka nõnda, et:

  • - vahetevahel on halb tuju - siis olen seltskonnas tasa või pigem istun üksi kodus 
  • - olen energiast täitsa tühi - siis ma väga ei räägi ja vb tundun kuri kuigi tegelikult ei ole
  • - ei viitsi trenni minna - siis nukrutsen, et kuidas ma nii alamotiveeritud sardell saan olla
  • - teen liiga palju trenni - siis mõtlen, et kuidas ma nii loll sain olla, et end üle tõmbasin. Jälle!
  • - söön liiga palju kooki ja kommi - pärast kirun end, et no niiiimoooodi nüüd küll eeskuju ei saa näidata
  • - olen kurb - vahetevahel peab kurb ka olema, see õpetab
  • - tunnen vahest, et olen täielik luuser - ma võiksin palju tublim olla ja rohkem jõuda
  • - tunnen vahest, et olen veits vormist väljas - võiksin kaalust alla võtta, mingi surve fitness-maailma poolt on peal ja see aeg-ajalt lööb välja
  • - ... ja õppida kuidas normaalselt nalja teha nii, et kõik inimesed aru saaksid (aga see viimane asi ei juhtu mitte kunagi, sellele ma filtrit peale panna ei saa ja kõigile niikuinii meeldida ei saa)

Minu soov on, et te mõistaksite - kõik need emotsioonid ja mõtted on okei ja enamgi kui okei, lausa vajalikud! Need mõtted ja emotsioonid on NORMAALSED ja me KÕIK tunneme neid. Paljud lihtsalt ei julge negatiivsetest kogemustest rääkida, sest ''sedasi ju ei tehta’’ või ‘’siis teised arvavad, et ma olen luuser’’. 

...ja me kõik arvame aeg-ajalt niimoodi! Tehkem nüüd siit omad järeldused... :)

Rääkigem omavahel rohkem päris asjadest ja oma endi eludest mitte sellest, mida Kati ja Michael oma viimasel reisil Barcelonas olles Instagrami postitasid ja et tegelikult see rannapiltidega kekutamine on ikka errrrrrriti nõme.
Miks?! See on ju äge, kui inimesed oma õnne ja rõõmu Sinuga jagada soovivad!

Headest asjadest võib alati rääkida, halbadest asjadest lausa peab omavahel rääkima. Päris elust peab rääkima ja päris emotsioone peab jagama - südame ja hingega. Lihtsalt õiges kohas, mõistvatele inimestele ja neile, kes tahavad+viitsivad kuulata. 

Selle artikli koht siin on just see õige.
Loodan, et ka need, kes on ise valinud seda artiklit lugema, need mõistvad.
Ma juba tunnen, et sellele tuleb järelpostitus...

Loe Sandra Raju blogi http://sandraraju.com/#blog.

0 kommentaari