Jaga:     
Uudised

Kas ma olen trenninarkomaan?

Täna julgen öelda, et jah, olen ja päris omadega sees. Paar aastat tagasi poleks arvanud, et kõik nii "hulluks" muutub. Esmalt algab päev peegli ees võimeldes, siis tuleb alles hommikusöök ja kõik muu. Lasteaeda jalutamisest tuleb harva midagi välja, sest Grete ei jõua kõndida. Küsimuse peale, et kas joosta jõuab, tuleb pisikeste jalgade vudimine sihtkoha suunas. Joosta jõuab peaaegu alati, seega ka ise teen nii paarsada meetrit jooksusammu.

Töölgi ei suuda väga kaua kohal istuda ning sätin siit ja sealt või lükkan tooli lauast eemale ja teen seistes vajalikku. Ja see pole veel kõik. Trennipäeval teen jooksu ja harjutused ära ning õhtul lapsega veel lisaks tantsu/kätekõverdusi "õhtuooteks". Siis saabub peagi magamamineku aeg. Mõned tunnid und ja siis ärkan öösel üles, et majandada, koostada tabeleid ja mõelda plaane ette. Näiteks täna peale kõike eelnevat tuli ka tuju klapid pähe panna ja erinevaid kükke, väljaasteid, painutusi teha, kell oli 4:20.  Tunnistan, et seda on korduvalt ka varem juhtunud. Tantsukavadest ja öisest praemunast+sepikust rääkimata.

Absoluutne rahulolu tekib kui olla pidevas arengus. Lisaks muutunud mõtteviis on toonud ja toob ka edaspidi külluslikku elu. Kõik, millest unistasin lihtsalt hakkab toimima. Kinnisideed puuduvad, need on asendunud eesmärkide ja teekonna nautimisega. Kui ma saaks hinnata oma elu kümne palli süsteemis, siis aasta eest oleksin pannud hindeks 2, täna võiksin anda juba 8.

Loe Karmeni trenniblogi http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari