3
fotot
Jaga:     
Uudised

Taimetoit ja toortoit – võtta või jätta?

Mis ühendab Albert Einsteini, Leonardo da Vincit, Brigitte Bardot’, Platonit, Lev Tolstoid, Natalie Portmani, Sokratest, Buddhat või Pamela Andersoni? Taimetoitlus. Kes on aga taimetoitlane, teab pea igaüks – see on inimene, kes ei söö liha. Nii näib asi pealiskaudsel pilgul. Tegelikult aga…

…on taimetoitlaste galerii tunduvalt mitmekesisem, ulatudes leebetest semivegetaarlastest, kes loobunud vaid punasest lihast – nagu minagi – kuni rangete veeganiteni, kes isegi mett ja seeni ei söö. Ja siis on veel toortoitlased, kelle menüüst 80% on toortoit ja 46 kraadi juures kuivatatud-soojendatud toidud ning 20% kuumutatud ja küpsetatud köögi-, täisteravili, täisteraleib.

Siinse loo Eesti kõige kogenuma taime- ja toortoitlase SILLE POOLAga kirjutasin ma ajakirja Üks aastal 2011. Sille sõnul oli see temast üks esimesi artikleid üldse. Täna ütleb Sille oma kodulehel ja blogikas Päikesetoit enda kohta, et on söönud taimetoitu 12 aastat ja toortoitu 7 aastat. Tal on viis last, kellest vanim 25- ja noorim 7-aastane. Veel on ta ühe lapselapse nooruslik vanaema. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli, õppinud toitumisnõustamist Eestis, saanud Cornelli Ülikoolis Plant Based Nutrition instruktori tunnistuse ning täiendanud end aastatel 2013–2016 Harvardi, Ohio, Colorado, Potsdami, Wageningeni, Duke’i, Melbourne’i, Stanfordi ja teistes ülikoolides.

Sille koos noorima tütre Sigridi, kiisupoja ning värske ja krõmpsuva aiasaagiga koduõuel.

MIS ON TAIMETOIDUL JA TOORTOIDUL VAHET?

“Toortoit on taimetoit, taimetoit ei pruugi aga olla toortoit. Taimetoit võib olla ka küpsetatud, hautatud, keedetud, aurutatud, vokitud. Ent kindlasti ei tähenda see, et 80% krõmpsutan toorelt, ülejäänuks valin friikartulid, jahukastme, saiakesed – ehkki taimne, on see rämpstoit. Toit peaks olema ikka terviklik, töötlemata ja rafineerimata,“ kostab Sille. Talle meeldib väljend elus toit rohkem, kui tõlge terminist raw food – toortoit. Eesti keeles on sel poolküpsenud vilja või valmimata toitu mekk juures.

Elus ehk terviklik toit tähendab toidupoolist, millest pole mitte midagi ära võetud – need on värsked puu- ja köögiviljad, marjad, idandid, ürdid, seemned, pähklid, mesi.

See on õun koos koore, südame ja seemnetega. Karusmari oma kuivanud õietutikese ja varrekesega. Mitte kooritud, vaid harjaga puhtaks pestud porgand, vahetevahel koos pealsetega, sest neis on toitaineid külluslikumaltki kui juurikas. Elus toit on ka soojad toorsupid ja kuivatatud seemneleivad.

Köögiviljade pealseid võiksime süüa salatis, supis, leiva peal. Juurikaga võrreldes maitsevad need küll mõrkjamalt, ent peidavad endas kamaluga rohkem vitamiine ja mineraalaineid.

Peedipealsetes on näiteks karoteeni 192 korda ja kaltsiumi 7 korda rohkem kui tema maa-aluses juurikas.

Mida aga toortoitlased ei söö, on looma- ja linnuliha, kala, munad, piimatooted. Nad on loobunud ka kunstväetiste ja pestitsiidide toel kasvanud viljadest, mõned samuti sojast, küüslaugust ja teistest tugevamaitselistest maitsetaimedest ning äädikast, mille alla ei käi naturaalne õunaäädikas.

VIIS LAST JA KÕIK KOOS EMAGA TAIMETOITLASED!

Sille ei hakanud taimetoitlaseks teadvuse selginemise või sisemise äratundmise ajel. “Süüdlaseks“ on tema viiest lapsest vanim – tütar Raili, kes pisikesest peale igal võimalusel liha kassile sokutas. “Leidsin, et ei ole õige sundida last sööma seda, mis talle ei maitse. Samas ei tundunud õige ka see, kui jätta liha asemel taldrikule ainult kartul ja kaste. Ma ei tahtnud keelata ära asja, millest midagi ei teadnud. Hakkasin uurima ning mida rohkem lugesin, seda enam mõistsin, et taimetoitlus ei ole tervisele ohtlik. Kui süüa mitmekesiselt, saab inimene kätte kõik vajalikud toitained.“

Nüüdne vanaema Sille koos tookord kohe-kohe emaks saava vanima tütre Railiga.

Ometi kollitati Sillet ja tollal 13-aastast Railit taimetoitlusetondiga. “Perearst hirmutas, et kasv jääb kinni ja menstruatsioon ära, vere hemoglobiinitase läheb alla ja õppeedukus langeb. Tegelikult paranes õppeedukus 40%, menstruatsioon algas õigel ajal ja hemoglobiininäitajad olid normis. Praegu, 21-aastasena, on ta normaalset kasvu ja mõõtu noor inimene.“

Kui Sille ja Raili loobusid päevapealt lihast, munadest ja piimast, pikapeale ka kohupiimast, jogurtist ja toorjuustust, siis tütar Merje, kel praegu vanust 18, läks taimetoitlusele üle kolme aasta jooksul. Sille sõnul ongi mõistlik igaühel valida endale oma tempo.

Pere kolme noorimat, 7-, 5- ja 3-aastast põnni oodates ja rinnaga toites oli Sille juba taimetoitlane. Analüüsid olid korras, arsti kiidusõnad kõrvus, rinnapiima jagus, lapsed võtsid juurde ning on terved, tublid ja krapsid. Pesamuna Lauri sündis kodus, arsti ja ämmaemanda juuresolekuta, probleemideta ning praktiliselt valudeta. Sille seletab: “Terviklik toit annab tasakaalu nii vaimsel, emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil. Õpid oma keha jälgima ja tundma ning kasutadki sünnitusel seda keha kuulamise oskust.“

Toortaimetoitlaseks hakkas naine neli kuud pärast viimase lapse sündi – loomuliku jätkuna taimetoitlusele. Toitis noorimat rinnaga, kantseldas kahte keskmist, kes lasteaias ei käinud, hoolitses pere eest ja sai kõigega hakkama. Väsimust polnud, unevajadus vähenes, mõtlemine muutus selgemaks ja kiiremaks. 

MIDA NAD SIIS SÖÖVAD?

Nad ei ole näljas. Söövad blenderis tehtud toorsuppe, mahlu, smuutisid, koduseid müslisid, aurutatud täisterariisi ja hirssi, tatra toorhelbeid, pähkleid-seemneid, küpsetatud köögivilja, toidukuivatis ehk dehüdraatoris kuivatatud seemne-aedvilja leiba, ka ahjuleiba, ahjus küpsetatud koorega kartulit. Keedukartulit ja kartuliputru nad ei tee. Magusaks maiustavad marjade, puuviljade, mee, datlite, tooršokolaadikommide, suhkruta toormooside ja pähkli-mandli-kuivpuuvilja põhjale meisterdatud tortidega.

Talvel mälus usin toidublogija nätsu asemel kuuseokkaid, mille kohta jagub kiidusõnu nii põlispuude tundjal Hendrik Relvel kui taimetark Aili Pajul.

Tänu ülisuurele valguse neeldumise pinnale leidub kuuseokastes klorofülli rohkem, kui üheski teises taimes. Lisaks eeterlikke õlisid ja muidki toitaineid.

Aga torkimine? Sille naerab: “Nad muutuvad pehmeks juba vähese närimise järel. Noppisin õuekuuselt iga päev umbes paarkümmend okast ja nätsutasin peale sööki. Need on ju lisaks head ka igemetele ja hammastele. Just selline roheline sobib talve imeliselt.“ Et aga külm naha vahele ei poeks, kasutas ta maitsestamiseks soojendavaid vürtse: kaneeli, muskaati, pipraid, ingverit.

Kevadel on okaste asemel kuusekasvud, naat, võilill ja teised umbrohud, kellest saab muu hulgas pressida üliväärtuslikku rohelist mahla. Salatit tehes mudib toortoidukokk “maltsa“ enne koos sidruni ja meresoolaga mahlasemaks. Mõnikord lisab juurde õli, avokaadot või seemneid ja hakitud pähkleid. Veel krõmpsutab Poolade pere metsviinapuu lehti, hapuoblikat ja jänesekapsast.

Mis oblikhappesse puutub, siis seda sisaldavaid taimi võib toorelt süüa julgelt. Organismile kurja tegema, s.t kaltsiumi siduma hakkab oblikhape üksnes pärast kuumutamist.

Kui enda ja ema kasvatatud kraamist väheks jääb, ostab neli aastat tagasi Viljandi lähedale maale kolinud Sille puuduva turult. Linnainimeselgi soovitab ta võimalusel eelistada ökotoitu või valida poest viljad, milles pestitsiide teadupärast vähem. Näiteks Eesti või Poola õunad.

Mida aga arvata viljade koorimisest? “Vitamiinide, mineraalide ja kiudainete rohkus koores kaalub üles pestitsiidijäägid. Pealegi aitavad kiudained neid organismist välja viia.

Koorimata vilju süües saab kasu tegelikult rohkem kui kahju,“ julgustab USA Cornelli ülikooli taimedel põhineva toitumise juhendaja. 

---

MÜÜTIDE MURDMINE

B12-VITAMIINI VAEGUS. Ehkki B12 esineb loomses toidus, ei sünteesi seda loomad ise, vaid nende soolestikus elav bakter, mis olemas ka inimese seedekulglas ning seepärast esineb B12 vaegust harva. Enamasti on siis põhjuseks kas soolehaigused või imendumishäired, vaid mõnikord B12 nappus toidus. Seda vitamiini tootvaid baktereid leidub ka looma- ja linnusõnnikuga väetatud mullas, kust nad taimedesse pääsevad… Kui neid suures hügieeniihaluses muidugi bakteritevastase seebiga minema ei pesta. Nõnda et värskeid ökovilju süües ei ähvarda ka taimetoitlasi B12 puudus. Kuna rase ja rinnaga toitev naine vajab B12 rohkem, soovitatakse sel ajal B12 taset veres hoolsalt jälgida.

VALGUVAEGUS. Et loomses toidus on kõik kaheksa asendamatut aminohapet omavahel sobivas suhtes, peetakse loomset valku täisväärtuslikuks, taimset mitte. Ometi saab kõik need aminohapped kätte ka taimedest. Tõsi küll, mitte ühestainsast, vaid tarvitades neid omavahel koos, eriti ürte, köögiviljapealseid, umbrohtusid, samuti kaunvilju, milles valku, kaasa arvatud kõiki asendamatuid aminohappeid, 22–30%. Kes siiski puudust kardab, võtku õietolmu. Jah, loomades on valku grammides kehakaalu kohta taimedest rohkem, ehk lahtiseletatult – loomsed valgud soodustavad kaalu kiiret juurdekasvu, ent kas see loomakasvatuses oluline näitaja ikka inimesele nii tähtis on?

RAUAVAEGUS. Sille on lugenud hoiatust, et kui taimetoitlasest ema toidab last rinnaga pikka aega, rinnapiima rauasisaldus on aga väga väike, võib lapsel areneda rauapuudusaneemia. “Laps ei ole ju ainult rinnapiimatoidul pikka aega. Pealegi on rinnapiimas üks ensüüm, mis aitab suurendada beebil raua imendumist. Lisaks hakkab imik saama juurde köögiviljapüreed ja rohelist mahla, mis minu omadele väga maitsesid,“ ütleb ta kommentaariks. “Mis aga lehmapiima puutub, siis on see rauale inhibiitoriks, see tähendab, mida rohkem piima juua, seda vähem raud imendub. Laste seas suurt piimajoomist propageerides toodame me tegelikult aneemikuid.“ 

SOOVITUSED TAIMETOIDUHAKATISTELE

Kes tahab hakata tervislikumalt toituma, neil soovitab kogenud taime- ja toortoitlane tunda selle teema vastu rohkem huvi. Mida teadlikumaks inimene saab, seda enam oskab ta vaadata, mida sööb, kust toit pärit on, kuidas seda töödeldakse. Ja isu rämpstoidu vastu hakkab justkui iseenesest kahanema. Päevapealt peaks taimetoidule üle minema krooniliselt haige. Teised võiksid võtta tasa ja targu, sest kehale tuleb anda elus toidu ja uute harjumustega kohanemiseks aega.

Mina ise ei söö punast liha, see tähendab mitte ühegi looma liha pea 25 aastat. Järjest harvem söön ma ka kanaliha, sest ei taha anda oma kehale liha, milles puuduvad lihased, mis sisaldab teab mis ainete jääke ning mille omanikud on sündinud ja kasvanud vanglates. Kasvandusest pärit kala tõrgun ma samuti söömast, sest see kala ei saa ei liikuda ega süüa nii, nagu loodus ta loonud on, vaid nii, nagu inimene arvab endale majanduslikult kasuliku olevat.

Miks ma aga üldse keerulise sõnaga semivegetaarlaseks hakkasin? Ei, mitte eetilistel põhjustel, sest tollal ei olnud mu teadlikkus veel sel tasandil. Usaldasin mõned aastad lihavaba menüüd maitsnud sõbra juttu, et inimene muutub hingelt heaks ja energiast pakatavaks. Kuidas nende väärtustega on, ei oska ma iseendale hinnangut anda, küll ei mäleta ma aga, et oleksin selle aja jooksul energiapuudusest “koomasse” kukkunud või tohutus näljas ja lihahimus ringi trampinud. Ka viimane vereanalüüs näitas, et rauatasemega on mul kõik korras. Ja mulle värske kraam tohutult maitseb! Ilma sundimata!

TEA ERINEVUST

• Semivegetaarlane – väldib üksnes punast liha.
• Pollovegetaarlane – linnulihataimetoitlane, sööb lihast ainult linnuliha.
• Preskovegetaarlane – kalataimetoitlane.
• Ovo-laktovegetaarlane – muna-piimataimetoitlane.
• Laktovegetaarlane – piimataimetoitlane, kes muna ei söö.
• Ovovegetaarlane – munataimetoitlane, kes piima ei joo.
• Vegan – täistaimetoitlane, ei söö liha, piima, mune, mett, seeni.
• Fruitariaan – sööb marju, puuvilju, seemneid, pähkleid ja taimeosi, mida saab korjata taime vigastamata. Juur- ja teravilja ei söö.

Loe kogu postitust https://makarikamaa.wordpress.com/2016/03/11/taimetoit-ja-toortoit-votta-voi-jatta/.

0 kommentaari