Jaga:     
Uudised

Millele kulub meie ENERGIA?

Energia kulutamise komponendid

Toiduenergia vajadus sõltub etalonväärtusena energia tasakaalust ehk füsioloogilisest seisundist, kus püsiva kehamassi (kõnekeeles „kehakaal”) ja keha koostise korral saadav energia võrdub kulutatava energiaga. Osade inimeste, eriti üle- ja alakaaluliste jaoks, võiks soovituslikud saadava energia kogused ettenähtud aja jooksul olla vastavalt väiksemad või suuremad kui kulutatav energia, kuid lõppeesmärgina on oluline energiatasakaalu saavutamine ka alatoidetud ja ülekaaluliste ravis. Sellest lähtuvalt de neeritakse täiskasvanute energiavajadust nii: „Saadav toiduenergia peab katma individuaalsed energia kulutused, mis on kooskõlas inimese kehamassi, kehakoostise, kehalise aktiivsuse ja hea tervisega. Lisaks on energiat vaja lastele kasvamiseks, rasedatele kudedesse ladustamiseks ning imetavatele emadele piima tekkeks.“

Päevane energiakulu jaotatakse järgnevateks komponentideks:

  • põhiainevahetuse energiakulu (PAV) ehk puhkeoleku energiakulu ehk baasenergiakulu on vajalik hingamiseks, südametööks, kehatemperatuuri säilitamiseks ja teisteks eluvajalikeks funktsioonideks

  • toidu seedimise ja omastamise energiakulu on energia kogus, mis on vajalik toidu seedimiseks ja sellest toitainete omastamiseks

  • kehalise aktiivsusega seotud energiakulu

Energiakulu mõõdetakse kilodžaulides [kJ] (1000 kJ = 1 MJ) ajaühikus, tavaliselt MJ/päevas. 1 kJ = 0,239 kcal 1 kcal = 4,184 kJ 1 kcal = 0,0042 MJ

Eestis kasutatakse energeetilise väärtuse ja soovituste arvutamisel enamasti kilokaloreid.

Keskmiselt on meeste energiakulu suurem kui naistel. See tuleneb peamiselt sugudevahelisest keha pikkuse ja -koostise erinevusest. Kehalise aktiivsuse tasemest (PAL – Physical Activity Level) lähtuvalt võib samast soost sama vana ja samade parameetritega inimeste tegelik energiavajadus olla vägagi erinev. Valdava osa inimeste füüsilise aktiivsuse tase on 1,4, liikuvamatel 1,6, vaid väheste inimeste puhul on selleks tasemeks 1,8 (käesolevad toitumissoovitused ei käsitle kõrgtasemel spordiga seotud eripärasid). Toitlustamisel lasteasutustes ja lastega seotud pikaajalistel ning ühekordsetel sündmustel kasutatakse toiduenergiasisalduse arvestamiseks minimaalselt taset PAL 1,6.

Energiakulu (peamiselt PAV) vähendavad või suurendavad järgmised tegurid:

  • külm või kuum keskkond, geneetilised erisused;

  • hormonaalne seisund (nt kilpnäärme ja kasvuhormooni kontsentratsioon veres);

  • sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus;

  • psühholoogiline seisund;

  • ravimite tarvitamine;

  • mitmed haigusseisundid.

1. Toiduenergia

1.2.1 Põhiainevahetuse energiakulu

Põhiainevahetuse energiakulu (PAV) on individuaalne energiakulu täielikus vaimses ja füüsilises puhkeseisundis termoneutraalses keskkonnas 12 tundi pärast viimast söögikorda. Puhkeoleku energiakulu, mida mõõdetakse leebemates tingimustes kui põhiainevahetuse energiakulu, on reeglina 5% kõrgem. Keskmine energiakulu väheneb uneajal – põhiainevahetuse energiakulu on magades 10% väiksem kui PAV ärkvel olles. Vaatamata väikestele süstemaatilistele erinevustele, korreleeruvad magamisaja energiakulu, põhiainevahetuse energiakulu ehk PAV ja puhkeoleku energiakulu omavahel tugevalt ning neid mõisteid kasutatakse sageli sünonüümidena.

Igapäevane energiakulu sõltub tugevalt kehamassist ning osaliselt keha rasvavabast massist (FFM (Fat Free Mass) = kehamass – rasvamass). Ka rasvamass on positiivselt seotud energiakulutusega, kuigi ühe ühiku kohta on rasvamassi energiakulu märgatavalt väiksem kui keha rasvavaba massi energiakulu. Seepärast saab sarnase kehamassiga inimeste individuaalseid energiakulutuse erinevusi selgitada paremini seoses keha rasvavaba massiga kui rasvamassiga. Rasvavaba mass sisaldab skeletilihaste ja organite kaalu. Baasenergiakulu ühe kilogrammi kohta on organitel palju suurem kui skeletilihastel. Täiskasvanutel moodustab organite põhiainevahetuse kulu 70–80% puhkeoleku energiakulust, kuigi organid ise moodustavad vaid 5% kogu kehamassist. 

Seega, kui rasvavaba mass on suur, siis avaldab see põhiainevahetuse energiakulule suuremat mõju ning skeletilihaste osatähtsus on puhkeoleku energiakulutuses väike.

Individuaalne rasvavaba massi energiakulu varieerub umbes 500 kcal päevas, mis iseloomustab sarnase rasvavaba massi juures PAV erinevuste suurusjärku. Peamiselt on põhiainevahetuse energiakulu erinevuste põhjustajateks individuaalne geenikaart, keha koostis, hormoonide kontsentratsioon, energiatasakaal ja kehaline vorm.

1.2.2 Toidu seedimise ja toitainete omastamise energiakulu

Toidu seedimiseks ja omastamiseks vajaminev energiakulu sõltub söödud toidu koostisest. Söömisjärgselt suureneb energiakulu mitmeks tunniks, kuid peamiselt (90% ulatuses) nelja tunni jooksul alates toitumisest. Toidu seedimise ja omastamise energiakulu moodustab tasakaalustatud segatoidul olevate inimeste igapäevasest energiakulust tavaliselt keskmiselt 10%.

1.2.3 Kehalise aktiivsusega seotud energiakulu

Kehaline aktiivsus (tööl ja vabal ajal) on igasugune skeletilihaste poolt põhjustatud keha liikumine, millega kaasneb lisaenergiakulu võrreldes PAV-ga. Liikumisharrastus on kehalise aktiivsuse alaliik, mis kätkeb endas vabatahtlikult ette võetud tegevusi, millega kaasnevad positiivsed mõjud füüsilisele, psühholoogilisele ja sotsiaalsele heaolule. Päevase kehalise aktiivsuse taseme (PAL) järgi leitakse organismi üldenergiakulu PAV-i suhtes (iseloomustab organismi kogu energiakulu ööpäevas). Sel viisil määratud kehalise aktiivsuse tase on seotud igapäevase energiakulutusega ning kehamassiga.

Metaboolne ekvivalent MET on energiakulu mingi tegevuse ajal PAV suhtes ning see sõltub kehalisest aktiivsusest päeva jooksul ja erinevate tegevuste peale kulunud ajast. Igal tegevusel on oma MET väärtus ning igapäevase energiakulu arvestamiseks on vaja kokku arvestada nende tegevuste ajad. Individuaalne erinevus on kehalise aktiivsuse taseme puhul märksa rohkem piiratud (umbes 1,4–2) kui MET korral, mille ulatus võib varieeruda näiteks 1,2-st (istumisel) kuni 15-ni (kui sõita jalgrattaga 30 km/h).

Päeva jooksul jaguneb kehalise aktiivsuse energiakulu tööga seotud tegevustele ja vabaaja tegevustele. Viimane jaguneb omakorda füüsilistele ja mittefüüsilistele tegevustele, millel on erinevad intensiivsuse määrad. Samuti võivad tööga seotud tegevused oma intensiivsuselt erineda. Inaktiivust käsitletakse kui seisundit, mille puhul on energiakulu lähedane PAV-le. Siia hulka kuuluvad tavaliselt istumine ja lamamine ärkvel olles. Liikumissoovituste peatükis antakse ülevaade kehalise aktiivsuse, istuva eluviisi ja tervise seostest.

Allikas: Eesti toitumis- ja liikumissoovitused.

0 kommentaari