Jaga:     
Uudised

KÜLMA veega terveks!

Enda korrapärane karastamine aitab hoida tervist tugevana, püsida haigustest eemal ning mis veelgi parem – pikendada eluiga! Külma vee mõjust meie kehale ja hingele räägib lähemalt ujumisõpetaja ja taliujuja Teet Daaniel.

Kuidas karastamine meie kehale mõjub?

Karastamine mõjub väga positiivselt. See vallandab kehas paljusid heaoluhormoone, mis aitavad näiteks meie immuunsust suurendada, aga ka stressi vastu võidelda ja heas tujus püsida. Karastades ja mõistliku aja jooksul külmas vees viibides elavdub vereringe, paraneb keha termoregulatsioon, samuti ei teki enam pidevat külmatunnet. Karastamine parandab ka veresoonte elastsust, stimuleerib organite tööd, aitab kaasa naharakkude kiiremale uuenemisele ning abistab keha mürkide väljutamisel. Samuti on karastamine ja talisuplus mingil määral trenni eest, kuna külmas vees või õhus viibimine kulutab palju energiat – 0kraadises vees olemine suurendab meie hapnikutarbimist umbes 400 korda. Siiski ei tohi külma kätte jääda liiga kauaks, sellisel juhul hakkab keha hoopis organismi kaitsvat kihti tekitama.

Millised on kõige paremad karastamisviisid?

Karastamiseks on erinevaid võimalusi nii täiskasvanutel kui ka lastel. Kõige parem on end karastada talvisel perioodil lumes või avavees, kuid aitab ka näiteks jaheda või külma duši all käimine. Paljudes Venemaa külalasteaedades karastatakse lapsi nii, et viiakse nad talvel aluspesus välja ja antakse ämber külma veega – laps kallab selle endale pähe ning jookseb tuppa tagasi. Sel viisil hoitakse nende tervis tugevana ja ennetatakse külmetushaiguste teket. Karastada aitab ka ujumisriietes külma õhu vannide võtmine.

Kuidas karastamisega harjuda?

Karastada tuleks regulaarselt ning lasta organismil järk-järgult külmaga harjuda. Esimestel kordadel ei tohiks liiga kaua külmas õhus või vees viibida. Kõige parem on suplemas käia suvest suveni, et kehal oleks võimalik kohaneda. On alustatud ka keset kümne miinuskraadiga talve jääauku hüpates, ning haigeks pole veel keegi selle tagajärjel jäänud. Külmataluvuse määrab organismi reaktsioon – kui keha hakkab lõdisema või näpud-varbad valutama, siis tuleb sooja minna. Hea oleks end karastada umbes kolm korda nädalas, kuid selleks tuleb jälgida oma enesetunnet.

Millele karastamise puhul tähelepanu pöörata?

Karastades tuleb jälgida, et oma tervisele liiga ei teeks. Kui inimesel on diagnoositud mingeid haigusi, siis tuleks kõigepealt konsulteerida arstiga ja need välja ravida. Mõningate haiguste, näiteks astma ja liigesehaiguste korral arstid isegi soovitavad külmravi. Vanus üldjuhul karastamisel takistuseks ei ole. Leidub üsna palju kõrges eas inimesi, kes end pidevalt karastavad ja käivad näiteks talviti avavees suplemas – nad pakatavad alati rõõmust ja tervisest! 

Kuidas talisuplust kõige parem harrastada on?

Talisuplust on kõige mõistlikum harrastada koos seltskonnaga, sest kunagi ei või teada, kuidas keha parasjagu reageerib. Kui üle pingutada, ei pruugi kangete käte ja jalgade tõttu jääaugust iseseisvalt välja saada. Samuti tuleb talisuplust harrastada alati turvalises kohas. Oluline on täpselt teada, kust võib vette minna, kui sügav seal on ning kuidas veest välja pääseda.

Mida enne ja pärast talisuplust soovitatav teha oleks?

Igal inimesel kujunevad välja oma harjumused. Kindlasti tuleks end soojalt riietada, et pärast ujumist mitte külmetuda. Ujumise ajal võiks peas olla müts, nii villane kui ka kummist, samuti võib termosega kaasa võtta sooja teed. Kuna talisuplus on energiakulukas, tasub umbes 40 minutit kuni tund enne ujumist süüa ning soovitatavalt süsivesikuterikast toitu. Kui võimalik, tuleks pärast suplust minna siseruumi, kui ei, siis peaks end kiiresti kuivatama ning esimese asjana panema jalga soojad sokid ja pähe mütsi, alles siis ülejäänud riided. Mõned inimesed karastavad end ka saunast vette minnes, seda nimetatakse n-ö laisa inimese talisupluseks – selle puhul ei ole ka immuunsuse efekt nii suur, kuna keha ei pea nii palju sooja tootma. Siiski parandab külma ja kuuma vaheldumine veresoonte elastsust ning tagab parema verevarustuse.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2014. aasta märtsikuu ajakirjas.

0 kommentaari