2
fotot
Jaga:     
Uudised

Eesti REKORDINAINE: 4. Ida-Virumaa Staadionimaraton ja minu teine rekord

18.07 ärkasin kell 6 ja alustasin kell 9 oma tööpäeva. Kuulasin jalutades oma playlisti "usu endasse ja saad kõik" laule ja tundsin, et energiat on palju. Peale tööd jalutasin kiiresti smartposti pakke tooma ja panin viimased asjad kodus kottidesse, mida plaanisin maale kaasa võtta. Kiiresti sõbrannaga kohtumine, edasi kiirkõnd bussijaama. Tartus kiskus ilm kehvaks ja rahe, vihm ja minu kevadine riietus polnud hea kooslus. Jõudsin õigel ajal bussile, kuid olin läbimärg ja vaikselt hakkas jahe. Kuna Belief (minu jaoks-usuvesi) oli nii õigesti ajastanud oma proovipaki saatmist, siis otsustasin riskida ja nende toodangut rajal ja enne jooksu katsetada. Nendest toodetest teen eraldi postituse kui järgmine vaba päev tuleb, igatahes tasus proovida.

Avinurme jõudes lamasin veidi voodis, sõin ja panin lühikesed jooksuriided selga. Olin omast arust tark ja üleriietumisviga ei soovinud teha. Soojas hakkab liiga mõnus ja liigutada nagu poleks vajagi. Treener Hassogaleppisime kokku, et võiks tulla pingutusega jooks. Aeg 3:45 tunduks tore, alla nelja tunni joosta oli kindel plaan. Tema näeks, milline on minu hetkeseis ja mina saaksin enda "see pole minu jooksuaasta ja võtan kõike rahulikult" olekust üle. Ise unistasin sel aastal 42, 195 km  läbida kolme ja poole tunniga, kuid selleni läheb veel aega (trenni on vaja teha).

Sõitsime koosseisus ema, õde ja Grete  ning mina "kõrgeausus" Iisakusse kohale. Kaasteelistel oli plaan veidi jälgida ning siis autosse magama minna. Nägin kõik tuttavad ja vähem tuttavad jooksusemud ära, võtsin stardimaterjalid välja ning jälgisin õhtumaratoni lõppu. Peagi oli ka aeg veidi soojendusjooksu teha. Vaatasin, et minu kõnnitempo lõi pulsi 148 juurde ja mõtlesin, et kas tõesti tuleb jalutama hakata rajal. Jaks oli kuhugi kadunud ja tütar jooksis kiiremini ning kauem kui mina. Ah, see oli kõigest soojendus.

Kui saabus aeg starti minna, siis oli juba pulss korraks madalam. Enne stardipauku loeti kogunenud tervitused ette - tundus, et algab minu erapidu, sest enamus olid just mind tervitanud. Tegelikult olid kõik ju tublid ja sellist poolehoidu väärt, lihtsalt minu blogi ja väljakasvamine staadionimaratonil on minu ümber suure hulga tunnustust ja lahkeid/emotsionaalseid inimesi toonud, kes julgevad oma mõtteid välja  röökida. No siis teate, kust tulid minu kiiremad ringid - tänu Teile mu fännid! Plaanist 30 km joosta minuti kohta stabiilselt 5:20 ja peale seda jaksu korral veidi kiiremini jäi ära. Jooksin nii nagu jalad lubasid ja võtsin suhtumise, et viimaks väsivad kõik, seega naudin täiega. Oh neid emotsioone ja minu salakavalat naeratust.

Mõned ringid sain lapse hüüu "EMME!" peale lehvitada, nii sain olla eeskujuks oma kõige kallimale inimesele siin ilmas. Seda kõike tuleb ise kogeda. Ärge alahinnake pisikese koha jõudu. See on ainuke jooksuüritus, kuhu vean end kohale. Isegi kui vigastus või muu eluetapp peaks tulema vahele, siis vaatajaks/ringilugejaks läheksin kindlasti. Suur tänu kogu korraldustiimile, et jooks jäi alles ja ühisrahastus päästis pärli!

Sõin jooksu kestel paar geeli ja pihutäie rosinaid, mõned viilud banaani ning jõin topisidega vett ning ekstra energiaks oma usuvett. Lubasin kõigile jagada, kuid teised ilmselt ei olnud nii hulljulged, et võõrast asja kohe maratonil katsetada. Tulemus oli nagu kohviga, kuid jäi ära kõhuvalu ja wc-s istumine, lisaks kõvasti tervislikum valik kui kohv või energiajoogid.

Umbes 25km läbides mõtlesin, et oh jumal - nüüd ongi haamer, tempo langeb kõvasti ja mainisin ühele ning teisele seda. Õnneks nad väitsid, et minu "haamer"(karika asemel geniaalne autasu) tuleb siis kui jooks läbi -  nad ei eksinud. Andis tuge, et kõndimine pole variant - olen ikkagi ultrajooksja ja tuleb see öine jooks ära õppida. Parim variant selle harjutamiseks ongi Ida-Virumaa staadionimaraton.

Minu fotogeenilisus jäi koju ja kes ikka rasket tööd tehes piltilus välja näeb - mina mitte!

Maratoni (42,195 km) aeg 3:48.20
400m kiireim ring 1.57 (2., 6., 20)
400m aeglaseim ring 2.22 (99.)

Toidulaud oli rikkalik, pealtvaatajaid oli vähe, kuid kõik nad koos tekitasid sellise efekti, et tegemist on Eesti suurima jooksupeoga. Kõik panustasid. Nii ilus, et rõõmupisarad oleksid igati asja eest olnud. Autasustamine oli uhke- minu esimene isiklik haamerkarikas. Esmalt pesema minnes oli kogu duširuum minu päralt. Ruumi oli, soe vesi oli, milline luksus peale jooksu. Suundusin massaaži - minu esimene taastav venitusmudimine. Kui hea see veel oli ja null järjekorda! Siis juba minu lemmikaeg - söögiaeg! Supp oli maitsev, arbuus ja kõik muu. Need kõik inimesed, kes kohal olid, tegid sellest sündmuse, mis jääb meelde aastakümneteks.  

Lisaks 24h jooksu Eesti naiste rekordile on nüüd minu nimel ka staadionimaratoni naiste rekord.Uhke värk ma ütlen! Meenutates öist jooksu oli väga toetav ka minu oma emme, kes seisis lõpuosas raja kõrval ja vahepeal uuris kas on liiga raske ja kas jõuan. See pani naeratama, sest päris suremistunnet ei olnud ja maraton on alati raske kui joosta enda mõistes tulemusele. See oli minu elu kolmas maraton.

Isiklikku rekordit öösel ikka annaks teha - respekt, kes suutsid, mul jäi ikka puudu (Tallinnas eelmisel aastal rekord 3:43:50). Peale jooksupidu sain tunnikese, paar magada ja pidin juba Mustvee bussijaamas olema, et jõuaksin Tartusse tööle. Magus uni saabus peale tööpäeva. Nüüd juba veidi selgem mõtlemine ja enesetunne muhe. Täielik rahulolu! Tulge ja tehke järgi või üle! Kõigil on võimalus poodiumil särada, ole julge, tule ja jookse!

Loe kogu postitust http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari