6
fotot
Jaga:     
Uudised

ANGELA: Ma sain hakkama! Tegin ära sellele triatlonile!

Nonii nüüd tuleb vist hetkel minu viimane postitus, mis puudutab triatlonil osalemist. Viimases postituses ma kurtsin oma motivatsioonipuuduse üle ning soov kõigele käega lüüa oli suur. Peale postituse ilmumist sain väga-väga palju positiivset tagasisidet ning kõik innustasid mind siiski osalema. Sellest tuli päris suur power sisse ning tehtud see asi saigi. Tänud kõigile, kes mind innustasid ja tagant utsitasid, et ikka trenni läheksin. Viimased 6 nädalat tegelesingi põhiliselt ujumisega, sest seda ala kartsin ju kõige enam. Käisin läbi vist kõikvõimalikud ujulad Tallinnas. Jaanipäeva eel 23. juunil sõitsin isegi Keilasse, sest seal oli ainuke ujula mis sel päeval avatud oli, kiitsin sealset administraatorit ka, mille peale ta vastas, et inimesed on kõik vist sinna kokku kogunenud – rahvast oli tõesti väga palju.

Võistlusele eelneval päeval oli juba selline närv sees, et nii ma pole küll veel kunagi närveerinud. Reedel käisime veel mulle korkvesti laenutamas, turvalisuse mõttes otsustasin siiski vesti kanda, see oli ka võistluse juhendis kirjas ning lubatud. Vest küll takistab ujumist ja kiiremini sind edasi ei vii, aga julgem tunne on endal ikkagi. Kui vesti kätte sain, siis hakkas asi alles kohale jõudma, et kuhu ma ennast küll mässinud olen. Reedel õhtusöögiks tegin veel koorest pastat päikesekuivatatud tomatite ning kanaga, mmmm… oli see vast hea. Laadisin korralikult süsivesikuid, et järgmisel päeval ikka midagi kulutada oleks.

Ja nüüd siis kõige põnevama osa juurde – võistluspäev.  4 kuud treeninguid on seljataga, aeg end proovile panna. Kohale läksime juba varakult, et kõik ilusti valmis jõuda. Algas võistlus Soodla veehoidla juurest ning lõppes Kõrvemaa matka- ja suusakeskuses. Kuna vahetusalasid oli 2, siis pidime mõlemas kohas ära käima ning asjad valmis seadma, kell 12.00 oli esimese grupi start ning peale seda enam vahetusaladesse ei lastud. Mina olin 6ndas grupis, starte anti iga 15 minuti järel. Teiste starte vaadates läksin veel rohkem närvi, vesi oli ka katsudes külm. ’’Kas ma saan ikka hakkama?’’ käis pidevalt peast läbi…

Ja nüüd minu kord, vest selga, müts ja prillid pähe – START!  Jooksen vette, tunnen kuidas hinge kinni tõmbab, vesi on nii külm. Hästi liigutada ei saa, keha tõmbab krampi. Mõtlen, et suudan küll, katkestada on juba hilja. Hakkan kiiremini ujuma, keha harjub veega ja näen kuidas osad võistlejad selja taha jäävad. Vest segas mind päris palju, aga ilma selleta oleksin kindlasti katkestanud. Enda grupis olin ainuke, kes vestiga ujus, teistes gruppides oli selliseid ’’kartlikke’’ ujujaid veel. Aeg läks vees väga aeglaselt, ka kaldalt tundus see 350 m palju lühem. Vahepeal kuulsin, kuidas keegi seljataga appi hüüab, päästepaat ruttas kohe õnneks appi ja ma temani ise tagasi minema ei pidanud.

Inimesed, kes kaldalt ergutasid, aitasid ka väga kaasa, mu elukaaslane ja perekond olid ka kohal – nende hääl aitas kohe eriti palju. Jõuan veest välja, mõtlen, et nüüd jooksen kiiresti vahetusalasse ja kiiresti rattariided selga. Asjad, mis ei liikunud olid mu jalad, ma ei tundnud neid üldse, seega väga kiiresti just joosta ei saanud. Istusin vahetusalas maha ja poole riietumise pealt tundsin, kuidas jõud jalgadesse tasapidi tagasi tuleb. Kuidagi sai need riided ja jalanõud selle märja keha peale tõmmatud ja hops ratta selga ning edasi. Ujumise ajavõtt kestis stardist kuni vahetusalast väljumiseni, ehk siis riiete vahetus läheb ka mõlemas alas ajavõtu sisse. Ujumise peale käekella järgi kulus mul 11 minutit. Algaja kohta vist päris hästi.

Rattarada oli mulle tuttav, käisime ju seda varasemalt juba luuramas. Teadsin, mis mind ees ootab, nüüd oli vaja see vaid võimalikult kiirelt läbida. Teadsin, et pean elu kiireima sõidu tegema. Tõusud jäid lõppu , seega pidin jõudu varuma. Möödusin kuskil 5-6 sõitjast, kes enne mind alustas, see andis veel rohkem indu juurde. Kiirused olid minu jaoks üpris kiired, laskumistel 35-37 km/h ja sirgetel kuskil  28-30 km/h – ma ei ole vist kunagi nii kiiresti sõitnud Minu kohta oli see ikka kiire kiirus, eriti arvestades, kui väsinud mul jalad ujumisest olid. Ergutajaid tee peale ei sattunud v.a mu lähedased kes olid tee läbi metsa minuni leidnud, aitäh selle eest. Isegi mu koer Bruno jooksis minuga vahepeal kaasa.

Ratas tehtud, 22 km läks väga ruttu. Suundusin vahetusalasse nr. 2 , kiiver lendas peast, rattakingad jalast. Jooksutossud jalga ja minek.

Jalgu jälle ei tunne – inimene vist ei ole loodud nii kiirelt ühelt alalt teisele ümber lülituma. Esimene kilomeeter oli raske, õues oli palav ja metsa vahel tuult ka ei olnud. Nagu ma ka arvasin, siis pidin vahepeal kõndima. Ma lihtsalt ei jaksanud. Jooksutrenni oleksin pidanud rohkem tegema. Ma ei arvestanud ka Kõrvemaa tõusudega, need olid eriti rasked. 30 minutit ja jooks oli tehtud, näed silti viimased 500 m ja pisar tahab silma tulla. Sain hakkama! Saidki hakkama! Tunne oli ülim kui finišisse jõudsin. Sain medali kaela ja lõpuks sain puhata. Sel hetkel istusin maha ja hingasin sügavalt sisse, ma pole enne vist nii uhke enda üle olnud. Ja eesmärk sai ka täidetud, ma ei jäänud täiesti viimaseks.

Bruno ka jooksis mind kohe õnnitlema.

Vot selline see minu seiklus triatlonini oli. Aitäh kaasaelajatele, lähedastele ja Sillele.

Sille positiivne mõtlemine ja tagant utsitamine oli juba pool võitu.

Soovin kõigile palju päikest ja energiat!

Loe ka teisi Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.

0 kommentaari