Jaga:     
Uudised

Sadulasse kilomeetreid koguma

Tarmo Tuule on seni kogunud kilomeetreid maastikurattaga. 100 kilomeetri läbimiseks Tristar Estonial on ilmselgelt vaja veidi kangemat ja teistsugust pilli.

Et rattasõit oleks triatlonivõistlusel mugav ja nauditav ning jääks jõudu ka 10 km jooksuks, küsisime nõu A&T Spordi rattaspetsidelt. Milline ratas sobib esimeseks võistlusrattaks ja mille põhjal otsustada, millist ratast valida?

“Mida suurem on saavutusvajadus, seda paremat ratast sa vajad,” ütleb Peeter Dedov A&T Spordist.

Kellele milline ratas?

Kõige õigem on rääkida oma soovidest ja vajadustest profiga. Alustamiseks sobib kõige paremini traditsiooniline maanteeratas.

* Maanteeratta kasutusala on lai, sellega saab läbida kõik (ühis)treeningud, võistlused ja triatlonid. Sobib hästi esimeseks rattaks, et saada parimat sõidutunnetust ning kogemusi kaassõitjatelt. Ratturi asend on sellel rattal püstisem (mugavam), tuuletakistus aga suurem, kuid ratta valitsemine on võrreldes temposõidurattaga parem ning loodud intensiivseks kiirendamiseks, finišeerimiseks. Maanteerattale on võimalik lisada ka temposõidu juhtraud, mis tagab ka aerodünaamilisema asendi, mis on oluline näiteks triatlonidel, kus teiste tuules sõit on keelatud.

* Temposõiduratas on mõeldud kasutamiseks rattavõistlustel, kus sportlane läbib distantsi aja peale ja teeb seda individuaalselt ehk siis grupis sõitu ei toimu. Ratas sobib ideaalselt triatlonil võistlemiseks, kuna ratta geomeetria ja ratturi asend rattal on sellised, mis tagavad parima ja kiirema tulemuse.

Ratas ei sobi grupisõitudeks rattarallil, kuna ratta valitsemine nõuab seal eriti head juhitavust ja tunnetust: pidevalt vahetatakse positsiooni, kiirendatakse ja pidurdatakse intensiivselt.

Maanteerataste hinnad algavad 500 eurost, temposõidurattad maksavad alates 1000 kuni 10 000 euroni.

Kõige tähtsamad komponendid

Raam. Tänapäeva rattaraamid on peamiselt alumiiniumist (odavamad) või süsinikkiust ehk karbonist. Karbonraam on kergem ja jäigem kui alumiiniumraam, kuid maksab tunduvalt rohkem. Selle kasuks võiks otsustada sportlane, kes soovib saavutada maksimaalselt head tulemust ja kellele on sekundid olulised.

Algajale ja harrastajale piisab alumiiniumraamiga rattast, sest ka need on tänapäeval väga kerged ja jäigad. Eeliseks on ka nende vastupidavus.

Jooksud. Ka jookse on alumiiniumist ja karbonist. Võistlusjooksude hinnad algavad 200 eurost ja ulatuvad 3000 euroni. Temposõidul eelistatakse pigem kergemaid jookse, sest nende eelis tuleb välja suurematel kiirustel ja soodsa tuulega.

Käiguvahetaja. Mida kallim on käiguvahetaja, seda kergem, täpsem ja mugavam on käike vahetada. Tippmudelitel kasutatakse ka elektroonilist käiguvahetust, kus puuduvad trossid ja käik vahetub nupuvajutusega. Temposõiduratastel on käiguvahetus ja pidurid eraldistardi-lenksu küljes. Levinuimad kaubamärgid on siin Shimano, Sram ja Campagnolo.

Pedaalid ja sõidukingad. Rattaking kinnitub spetsiaalse klotsiga pedaali külge, mis annab võimaluse jalas peituvat jõudu maksimaalselt ära kasutada –

rattur mitte ainult ei suru pedaali, vaid ka tõmbab.

Kuna Tarmo eesmärk on võistelda triatlonil ning treenida selleks peamiselt üksi, on parim valik talle vastupidava raamiga temposõiduratas. Mõnusat lipet!

Kuidas rattal treenida?

Treener Ain-Alar Juhanson:

* Paremaks tulemuseks rattadistantsil peab treenima mahtu, kuid hooajale lähenedes tuleb aeg-ajalt ka kiiremaid lõike sisse teha. Tarmol ma esialgu lõikudega kiirustada ei soovitaks.

* Tristari triatloni rattarada on suhteliselt mägine ja sealt tulevad välja sportlase vastupidavuse kõrval ka tema võimsusenäitajad. Hea oleks treenida veidi ka analoogses keskkonnas, mitte ainult laugel teel. Treenituse kasvades võib trennis teha ka raske ja kerge ülekandega lõike.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta maikuu ajakirjas.

0 kommentaari