Jaga:     
Uudised

Võideldes merehaigusega

Mere pidev liikumine on see, mis võib inimesel halba enesetunnet põhjustada. Kuidas käia merel stressivabalt?

“Ma jään vahel merehaigeks. Kuid võtan tarvitusele ettevaatusabinõud, et tunda, mida merel tundma peaks – ühtekuuluvust ookeaniga,” räägib avamerepurjetaja Phillippa Hutton-Squire. Blond naine alustas purjetamist väikeste svertpaatidega, siis kiiljahtidel, osales kruiisidel, seejärel õppis kokaks ja töötas Michelini tähtedega restoranides, kuni võttis ette ümberilma purjetamise võistluse. Stressivabast merelkäimisest on talt nii mõndagi õppida.

Purjetaja õppetunnid
Lõpetasime just ümber maailma purjetamisvõistluse Global Ocean Race, teadsin juba enne, kui stardipauk anti, et peaksin piisavalt puhkama. Kuid nii ei läinud: olin hoopis laevatekil, öö oli täis pinevust, sest konkurendid olid veel nägemisulatuses. Heitsin lõpuks korraks puhkama ja ärkasin kolme tunni pärast, kui oli käes minu vahikord. Lahkusime Vahemerest, purjetasime Gibraltari poole, polnud just eriti tugev enesetunne. Puhkuse puudus ja üleväsimus tegid oma töö – tundsin end merehaigena. Istusin väljas, hoidsin rooli ja püüdsin muudele asjadele kontsentreeruda.
Õppetund nr 1: puhka enne merele minekut välja.

Nädal enne Kaplinnast lahkumist ei olnud ilmaennustus just paljutõotav. Tundsin survet võidusõidu teist etappi paremini ja kiiremini sooritada – lahkusime ju kodusadamast – ja jällegi polnud aega puhata. Paaril esimesel päeval kannatasingi merehaigust. Kolmanda etapi alguseks võis arvata, et olen oma vitsad saanud ja õppust võtnud, kuid ei. Vaikse ookeani lõunaosa hirmutas mind, ma polnud seal kunagi olnud, iga väiksemgi asi kohutas. Cooki väinast lahkudes olid lained väga teravad ja meri karminäoline. Ja mina taas kimpus merehaigusega. Pärast Hoorni neemest möödumist hakkasin end kindlamalt tundma nii iseenese, jahi kui ka kogu projekti osas. On õnnestunud enne sadamast väljumist piisavalt puhata, õigesti toituda, sättida asjad jahil valmis varakult enne starti ja siis rahus istuda. Ma usun kindlalt, et kui sa pole stressis, väsinud ja mures ning usaldad paati ja iseennast, siis merehaigeks ei jää. Õppetund nr 2: oluline on stressi vältida, soojalt riietuda ja tegevuses olla.

Karmim kogemus tabas hiljem. Lahkusime Wellingtoni sadamast kolmandaks etapiks, suundudes üle Vaikse ookeani ümber Hoorni neeme ja üles Uruguay poole. Närveerisin, sest nendel vetel polnud ma kunagi varem seilanud. Nädal enne lahkumist oli kurnav. Purjetasime Cooki väina, meri muutus järsuks, tuul tõusis üle 17 m/s. Tõsiselt ebamugav. Põrkasime järskudel lainetel merepinnal, mis näis kui püramiididega kaetud. Tundsin end kohutavalt, kuni paari päeva pärast algas allatuuleots ja enesetunne läks paremaks. Edasine kümnepäevane reis oli samuti vastutuult, õnneks oli tunne OK. Paistis, et jäin merehaigeks ainult 72 tunniks meie retkest. Peame rangelt kinni oma vahikordadest, ükskõik kui vali ilm ka poleks. Jälgin alati oma rutiini ja see aitab mul haigusest üle olla, samas püüan olla rohkem tekil ja vähem all arvutit jälgida.
Õppetund nr 3: tekil värskel tuulel juukseid sasida lasta – see aitab, samuti silmapiirile vaatamine, olenemata ilmaoludest.

Phillippa nõuanded merehaiguse vastu:

  • värske ingveri või ingveriküpsiste söömine,
  • õuna söömine,
  • aeglane ringiliikumine,
  • vedeliku tarbimine,
  • piisav uni,
  • väljas tekil viibimine.

Piisav söök-jook ja puhkus hoiavad vaimu värske ja annavad kehale jõudu paadis tegutseda.

Kogenud purjetaja, Phillippa võistkonnakaaslne Nick Leggatt on samuti merehaigust tunda saanud. “Kõige parem on kohe alguses oma sümptomid välja elada – muidu pikendad lihtsalt oma halva enesetunde aega,” leiab ta. “Muretsemine teeb asja alati halvemaks, lihtsatest vahenditest aitab kokakoola joomine ja ingveri söömine. Muidugi kasutatakse ka tablette ja plaastreid, kuid need võivad loiuks ja uimaseks teha – kahekesi üle ookeni sõites seda endale lubada ei saa!”

Lõuna-Aafrikas, kust Phillippa ja Nick pärit, on aga merehaiguse vastu üks humoorikas soovitus: kui arvad, et võid haigeks jääda, istu parem puu all – see töötab alati.

Lihtsam on ära hoida kui ravida
Triinu Entsik-Grünberg, proviisor

Merehaiguse tuntud sümptomid on iiveldus ja oksendamine. Tavaliselt tekib ka pearinglus ja peavalu, vahel kõhulahtisus.

Reisi rikkuva halva enesetunde leevendamiseks on kõige lihtsam võtta ingveritablette või -pastille, samuti sobib ingveritee joomine. Ingver mõjub mao-sooletraktile ja kõrvaldab iivelduse ja oksendamise. Apteekides on saadaval ka ingveri-, mustika-, tammekooretabletid, mida tuleks võtta 1–2 tundi enne reisi või kohe, kui halb hakkab.

Piparmündil on samuti soolestikku rahustav toime. Võib valmistada piparmünditeed, kuid piparmünt on apteekides ka tinktuurina, mis ravib iiveldust, oksendamist ja ärevusega seotud seedehäireid. Kui siiski oksendad, tuleks jälgida, et ei tekiks vedelikupuudust.

Tavaliselt kaovad sümptomid kiirelt pärast reisi lõppemist.

Merehaigust on alati lihtsam ära hoida kui ravida. Kui on teada, et võib tekkida merehaigus, tuleks püüda merehaigust ennetada:

●      ära söö enne reisi palju, vältida tasuks rasvaseid toite, samas ei tohiks reisile minna ka tühja kõhuga;
●      sõidu ja viimase toidukorra vahele peaks jääma 1,5–2 tundi;
●      ära istu seljaga sõidusuunas;
●      vali bussis või laevas koht, kus kõige vähem kõigutab;
●      võimalusel viibi värskes õhus;
●      hinga rahulikult, sügavalt;
●      ära suitseta ega tarbi alkoholi;
●      joo külma jooki, tee külma kompressi näole ning kaelale;
●      püüa vaadata kaugusesse, horisondile.

Mis on merehaigus?

Merehaigusel polegi tingimata midagi pistmist merega, see on hoopis konflikt inimese enda tajude vahel, mis seisundi põhjustab. Sisekõrva vedelikuga täidetud kanal, mis tasakaalu kontrollib, annab ajule signaali, et keha on liikumises, samal ajal, kui silmad näevad, et istud laevas ühe koha peal paigal. Vastuolu nägemise ja keha tajumise vahel ajab keha loomuliku tasakaalutunde paigast ja põhjustab seedehäireid.

Artikkel ilmus täismahus Tervis Plussi 2012. aasta augustikuu ajakirjas.

0 kommentaari