2
fotot
Jaga:     
Uudised

Mariliis: kuidas minust sai “jõukahunt”

Heipahei! Tänane postitus on külalispostitus ühelt minu kliendilt, kellega tegelikult olime juba varem tutvunud tööalaselt. Mariliis on hästi sõbralik ja positiivne inimene ja kui ma teda esmakordselt nägin, ei oleks osanud arvatagi, et selline lugu tema sees peitub – tundus elurõõmus ja sale naine. See paneb taaskord nägema ja tõdema, et eelarvamused on ühed asjad, millest tuleb vabaneda ning tegelikult ei tea meist keegi, mida teine inimene läbi elab ja kogeb, nii et ühtegi arvamust ei saa luua enne, kui päriselt ei tea.

Loe Mariliisi inspireerivat lugu enda armastamise ja mõistmiseni!

Tegelikult sai kõik alguse ju sellest, kui mul diagnoositi kilpnäärme ületalitlus, ma ei teadnud tegelikult absoluutselt mis haigusega on tegu, niipalju kui google mulle andis, siis see info lõi mul jalad korralikult alt. Ühel hetkel oli mulle selge, miks ma nii järsult kaalu kaotama hakkasin, miks mul käed värisesid pidevalt, süda kappas nii kuis jaksas, miks ma enam ei maganud normaalselt jne.  See selleks, ma sain ravi kenasti peale, kuid sellega tekkis uus hirm.

Muidugi olen ma nüüd targem ja ei hakka googeldama ja foorumeid lugema, sest inimesed sama haigusega jagasid omi kogemusi, kus neil ravi ajal kehakaal ulmeliselt tõusis, kellel 10 kg, kellel 20 kg. Mind valdas korralik paanika, ma ei suutnud neid rohtusid absoluutselt sööma hakata, kuid enesetunne oli  kehva, unehäired jne jne.  Asi päädis sellega, et hakkasin ennast küll ravima, kuid astusin kaalule iga päev ise seda numbrit nii paaniliselt kartes. Mis seal pattu salata, kaal tõusiski,  kuid tagasi tuli ainult see, mille ma ülikiirelt olin kaotanud.

Selle kaalutõusuga kaasnes muidugi ka tavapärane vatsake ja sangake, mis mulle üldse ei meeldinud ja siis ma sulle kirjutasingi. Alguses ma tunnistan, et ma ei uskunud või siis ei tahtnud uskuda, et toitumisest oleneb niivõrd palju, aga no näedsa siis! Esiti jälgisin sinu nõuandeid väga täpselt, tegin trenni ja arvasin, et kõik on timm. Kaal püsis ja keha läks küll paremaks, kuid motti polnud, tahtsin kiiremini ja paremini. Treeningutega üle tõmmata on ikka kuradima lihtne. Ilmselt seda on paljud tundud, et tulemus ei tule nii kiirelt kui loodetakse, ma muidugi esialgu ei lasknud end sellest üldse häirida, punnisin ikka edasi, aga no kindel on see, et kui sulle ei meeldi see mida sa teed, siis sellest polegi tolku.

Siis vajusin ma mõneks kuuks ikka korralikku auku, ma küll jälgisin, mida ma suhu panen, aga enam ei olnud mul cheatmealid vaid lausa cheat days, mis lõpuks päädisid sellega, et ah küll ma homme söön korralikult jne jne. Ühesõnaga otsisin iseendale lolle vabandusi. Ju ma siis ei olnud veel päris valmis oma keha üle täielikku kontrolli võtma.  Ütleme nii, et see sea moodi söömine lõppes päevapealt.  Ma ei saa öelda, et ma olin paks või kole või midagi säärast, aga lihtsalt ma ei olnud enam oma kehaga üldse rahul, no kohe üldse mitte.

Alustasin siis täitsa nullist, igaks päevaks tegin endale menüü ette, mida järgisin väga hoolikalt. Kui ma enne justkui kartsin süüa, portsjonid olid ilmselt väikesed, sest isusi tekkis palju ja see nö näksimisvajadus ei kadunud mitte kuhugile, siis nüüd on nii, et mul ei teki päevas mitte ühtegi korda sellist tunnet, et kõht oleks tühi, näksimise isud on kadunud, kuigi jah, vahest harva esineb ka neid siis ma näksin tavaliselt, kurki, proksi, kaalikat, kapsast. Aga ma nimetakski seda närimise vajaduseks, mitte, et kõht oleks tühjaks jäänud.

Ma näen iga päevaga aina rohkem, kuidas mu keha areneb ja lihas kasvab, ma olen üllatunud, et ma õppisin sööma asju, mida ma aasta tagasi ei tahtnud suu sissegi võtta, kummaline, et ma olen hetkel oma tippkaalus ( loe: pole kunagi nii palju kaalunud) aga näen saledam välja kui kunagi varem.

Ma hakkan  mõistma seda tarkusetera „sa oled see mida sa sööd“ – täpselt nii ongi ja samas ma siiamaani õpin ja arenen, mida just minu keha vajab.  Kui ma enne lasin ennast häirida sellest, et ala mis sul oma keha üle nuriseda on ja sa oled ju nagunii ainult kaks konti, aga tegelikult on ju kõige tähtsam see, et inimene tunneks ennast oma kehas hästi, mina tunnen, peaaegu, ma kavatsen küll jääda naiselikesse piiridesse,  ma imetlen väga neid naisi, kes lausa lavalaudadele jõudnud, nad on lihtsalt imelised, aga see ei ole päris minu jaoks. Igal juhul, et ennast ja oma toitumisharjumusi muuta, peab seda ise tahtma, mitte arvama, et tahad.

Loe Brena Fitnessi teisi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.

0 kommentaari