Jaga:     
Uudised

KARU kaaperdas mu jooksutee

Või oli see vastupidi ja mina tammusin jultunult tema rajal?

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal.

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.

Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. 

Loe kogu Kertu postitust karujälgede küttimisest http://kertujukkum.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari