3
fotot
Jaga:     
Uudised

Patsid pähe ja Vägilase jooksule!

Olin pool ööst jälginud interneti vahendusel 24h jooksu MM-i Belfastis. Viimaseid tulemusi siiani ei tea, igatahes tundub, et minu rekord jäi püsima. Samas seda kõike jälgides tekkis nälg oma isiklikku parandada. Sain taas uusi nippe tippjooksjatelt. Aga hästi tasakesi soovitud numbriteni, mul on aega. See nooruse uljus peab natuke raugema enne uut katset. Igatahes sügav kummardus kõigile, kes julgesid Eestit esindama minna ja kogemus oli kindlasti vägev! Elasin südamest kaasa ja olen uhke!

Hommikul tuli aeg Vägilase jooksule sättimiseks. Patsid pähe, otsisin veel oma roosat säärist, kuid kahjuks tulemusteta. Ega ühega ka midagi teha ei ole. Kuna tundus jahe, siis talvejope selga ja stardiplatsini jalutuskäik. Paar napsutanud meest loomulikult pidid tegema komplimente ja nuruma tähelepanu, mida nad ei saanud - see on nii tüütu. Ei tohi üksi nina õue pista, kohe magnetina purjus mehed ümber.

Võtsin oma stardiümbriku ja avastasin sisu. Numbrisärk, jalakiip, T-särk, peapael. Peapaelad olid meeskondadel ja lõpuks ma ei saanud aru, kas sain kirja Eratreeningu kaaslastega või kahe blogijaga, sest otsest lõppotsust ei teadnud. Igatahes otsustasin, et jooksen Mardo, Heiki ja nende sõbraga ühes pundis. Tänu Mardo postitusele ja Heiki Instagramimängule ma üldse priipääsme üritusele sain, ühtlasi oli ka lemmiktakistuseks see, mis oli tema ideepõhjal koostatud - naistel 15kg/meestel 30 kg ketast vinnata, takistus 23. Tempo oli jooksul rahulik ja kenasti oodati ja tegutseti nagu üks ühtehoidev meeskond.

See oli nii armas, et alati pakuti abi ja oldi tõelised härrasmehed ikka. Pesuruumis kuulsin peale jooksu, et osad naised pidid ootama takistuste kõrval ja mõned mehed ei vaevugi aitama - mul oli siiralt heameel, et mul oli kõrval lausa kolm, kes hätta ei jätnud ja vajadusel aitasid teisigi. Üksi oleks küll veidi nutune olnud end üles vinnata. Minu soovitus on minna seltskonnaga üritust nautima.

Esimesed kuus takistust läbisin edukalt. Vees oli mõnus - ikkagi minu esimene suplus sel suvel. Peale seda olid jalanõud väga rasked ja riideid olin ka Eesti suvele vastavalt pannud alati igaks juhuks rohkem. Lisaraskus. Äkki teen 10 korda veel viga riietumisel, sada on juba kindlalt koos? Rõngad rippumiseks jätsin vahele ja tegin trahviringi - see oli ka lõbus, sest lõpus sai natuke roomata. Kolmnurgast aidati üle viisakalt.  

Kaks korda väänasin maastikul jala ka välja, kuid hetkel väga tunda ei anna, eks homme on näha, kas olukord muutub. Kõik roomamised ja mudas püherdamised olid täis ehedaid tundeid, täitsa laps sai olla. Veski Mati jahukoti kandmine oli väga raske, mehed pidid kaks võtma, kuid mul oli ühegagi tegemist, et maha ei pillaks. Tegemist oli raskete liiva täis kottidega. Kartsin enne võistlust, et ei jõua rehvi kantida, kuid õnneks naistel olid väiksemat sorti ja hirm täitsa asjatu - oli jõudu ka. Tellingud ja redelid jätsin vahele ja tegin kätekõverdusi - ei jõua rippuda, no rippuda veel, aga edasi liikumiseks on keha liiga raske. Tasakaalukiik oli tore, üldse mitte nii jube kui arvasin, sain kenasti ületatud. Heinapakkidest ja püramiidist aitasid meeskonnakaaslased üle ja saigi ühe rivina üle finishijoone astutud. Tundus nagu äärmisel juhul pool tundi on joostud, heas seltskonnas ja lobisedes kaob aeg märkamatult, kuid veetsime ~8 km rajal ühe tunni ja ühe minuti. Nagu mehed ütlesid - "Ikka täie raha eest!"

Minu lõpuaeg: 1:00:59,6
Särginumber: 51
Koht: 187/256
Vanuseklassis: 30/59
Kiirus: 07:37 min/km - 7.86 km/h. Polegi ammu nii rahulikult jooksnud.
Aasta parim 8 km tulemus ja rekord sellisel distantsil (esimene 8 km võistlus).

Takistustega läks tuntavalt pulss üles (pulsivööd ei pannud meelega) ja pingutus oli ikka võistlusel kohati sees. Harjunud ju siledal asfaldil ja turvaliselt jooksma. Emotsioonid on head. Ilmselt tuleb paar päeva analüüsida ja siis jõuab alles täielikult kohale kui äge ikkagi oli.

Peale pesu sai sooja suppi süüa ja vaadata autasustamist. Mõni tuttav nägu sattus ka poodiumile. Melu oli ja kõhu sai täis - mida sa hing veel oskad tahta. Tänan sellise uue ja huvitava võimaluse eest! Natuke Vägilanna tunne tuli küll, aga Vägilased olid suureks abiks.

Loe Karmeni teisi postitusi http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari