Jaga:     
Uudised

Ringid SANDRA VABARNA elupuul

“Kas elurõõm ajas sind üles, küsis ema, kui ma talle ühel varahommikul helistasin. Ma pean saama pähetulnud mõtteid jagada kohe, aga Jalmarit ei raatsinud äratada,” naerab ansambli Trad.Attack! torupillimängija, laulja, mänedžer ja “mootor” Sandra Vabarna. Me kohtusime Eesti rahva muuseumis, tänavuse talve vist ühel kõige kargemal ja päikesekuldsemal päeval.

Intervjuu tegemiseks kõmpisime aga ERM-ist jalgsi Raekoja platsile mõnusasse kohvikusse. Mulle meeldis Trad.Attack! juba enne, nüüd olen nende fänn täiega. Loomulikult on mul nende viimane plaat “Kullakarva” ja loomulikult lähen ma juuni lõpus nende kontserdile. Mu lugu 31-aastase Sandraga ilmus ajakirja Sensa tänavuses märtsinubris.

Sandral on selja taga hullud ajad. Vaid nädala eest said linti Trad.Attack!-i maikuus ilmuva teise täispika albumi “Kullakarva” lood. Salvestamist nimetab Sandra enda täielikuks alasti tõmbamiseks, sest sul pole võimalik varjata ainsatki apsakat. Pillimängu ta ei pelga, just laulmist, sest pole enda sõnul mingi solist. Tänu kuuajasele kodusele hääleseadetrennile ja individuaaltundidele lauluõpetaja Zoja Hertzi juures läks tal aga pareminigi kui loota julges.

Päev pärast intervjuud lendas Sandra poistega, nagu ta bändikaaslasi – abikaasa Jalmar Vabarnat ja sõpra Tõnu Tublit – kutsub, kontsertturneele Tšiilisse. Neli aastat tagasi, oma esimesel esinemisel Tallinn Music Weekil tegi Trad.Attack! nalja, et kavatsevad esineda igas maailma riigis. Sel aastal peaks kuuendiku kokku saama.

Ent kõige olulisemaks peab ta mullu hilissügisel saabunud selgust teha lõpp elupõletamisele ja enese lõhkumisele.

UUE ELU RING
“See, et sa vanamoodi enam ei taha, peab tulema seest. Seda ei saa mõistusega endale peale sundida, asjad niiviisi ei toimi. Ma tunnen, et mul on hakanud mingi uus eluring. Ja see uus olemine on tohutult mõnus!” rõkkab ta ebaeestlasliku temperamendiga.

Näitlejate kohta räägitakse, et kui läheb hästi, siis nad joovad ja kui ei lähe hästi, siis on jälle põhjust juua, muigab Sandra. Ta ise on teinud sama. Ohtralt. “Kahekümnendates tundus mulle, et peab väljas käima, sotsialiseeruma, olema kõige ägedam ja mis iganes festivalil mitu päeva järjest pidutsema. Hommikul kell kümme šampust juua on nii fun! Ma ei kahetse, ehkki võibolla mõnel hetkel sai seda kõike liiga palju, ent ju on vaja mingid etapid elus läbi elada. Ühel hetkel aga tundsin, mitte füüsiliselt, vaid mentaalselt, et niimoodi jätkates suren ma varsti lihtsalt ära. Vaatad ennast kõrvalt ja see pilt ei meeldi sulle üldse. Ma muutusin tujukaks, olin kõigi peale vihane, süüdistasin, tõmbasin tühistest asjadest draama üles. Ja keda ma sellega kõige rohkem kahjustasin? Iseennast, sest see tegi nii katki. Ja see katkiolemine on kordi hullem, kui vaevelda jubeda pohmelli käes,” pihib ta siiralt.

Sandra ei tõota, et vaat nüüd ei võta ma elus enam kunagi napsu ega tee suitsu. Võib-olla peab oma 50 aasta juubelil kella viieni hommikul pidu, aga praegu tunneb, et ei taha. Ei taha, et Jalmar teda hommikul viimasel hetkel üles peab ajama. Praegune olemine, et teeb hommikul oma jooga või jooksuringi ära ja läheb siis lennukile, meeldib talle kordi enam.

“Olen muutunud rahulikumaks, enda sees – aga emotsionaalne ja otsekohene olen ma ikka,” itsitab ta. “Ent nüüd kuulan oma keha ja sisetunnet, usaldan mingitel asjadel lihtsalt minna, et need ise paika saaksid loksuda.”

ENESE KUULAMISE RING
Ennast kuulates on ta tabanud, kui hinnanguline võib inimene olla, kui eelarvamusega teistesse suhtuda… Vaat kui suudaks sellel esimesel emotsioonil sabast kinni saada ja jätta salvavad sõnad välja prahvatamata. Mõtte jätkuks jutustab Sandra naeru pugistades loo, kuidas ta 16-aastaselt vahetusõpilasena Belgiast tagasi tulles avastas, et isa, kellega ta enne tihtipeale vaidles, oli vahepeal normaalseks muutunud.

Aga no eks ta ole enda sõnul mässaja, sõjakas ja iseseisev olnud juba lapsest saati. “Olin vist kümnene, kui ma vanaema juures Setumaal matkale otsustasin minna. Pakkisime koos endavanuse sugulasega seljakoti kotlette täis, jätsime vanaemale kirja ja läksime metsa. Niisama. Terve küla aeti jalule meid otsima.”

Jaanuarist võttis ta vastu bändi trummari Tõnu väljakutse õhtul pärast kella üheksat sotsiaalmeediasse ja meilidesse oma nina mitte pista, sest kogu aeg pole vaja olla kättesaadav. Sellise ebastabiilse elu juures nagu on ühel ringituuritaval muusikul, peab olema oma aeg ja mingi oma asi, mida teed sõltumata sellest, kas päev on läinud toredasti või koledasti.

KEHA PROOVILEPANEMISE RING
Sandral on selleks miskiks jooga. Aasta algusest peale pole ta vahele jätnud mitte ühtegi päeva. Ning kavatseb nõndamoodi jätkata vähemalt aasta lõpuni. Teeb pool tundi või tunnikese, nii kuidas aega on, internetivideode “Yoga with Adriene” järgi. “See aeg, olgu kasvõi viis minutit, mil sa end kogu muust maailmast välja lülitad, on ülimalt oluline, ainult sinu aeg, mis pealegi tohutult energiat annab,” kiidab naine. Füüsiline põhjus on tema joogatamisel ka – selg hakkas sagedastel ja pikkadel lennureisidel istumisest valutama ja ära väsima.

Joogas pole Sandra mingi kollanokk. 2012. aastal enne Stockholmi kuningliku muusikaakadeemia saksofoni ja rootsi pärimusmuusika õpingute lõppu võttis ta vastu 100 päeva jooga väljakutse. “Õppejõud, kes olid mind kolm aastat teadnud, ütlesid, et nägid laval täiesti teistsugust inimest. Ja mul oli tõesti nii hea ja kindel olla. Sees võdises vaid selline mõnus ärevus nagu peabki.”

Ta on ennast ja oma keha pannud proovile muulgi moel. Pidanud viis päeva veepaastu. Mitte kaalu langetamiseks, vaid emotsionaalseks ja füüsiliseks puhastumiseks. Ning see polevat üldse raske, kui teha arsti järelvalve all, spetsiaalses puhastumislaagris, kus on nii palju tegemisi – võimlemised, masaažid, saunad, ujumised, loengud – et nälga tunda ei jõuagi. No ja see energialaks, mis kolmandal päeval tabab ja nädala jagu saadab, on täiesti super… Kui vaid toda rõvedat klistiiri poleks. Ilma selleta jälle oleks mürke kehast välja saada hulga kurnavam.

Eelmisel aastal käis ta esimest korda ka reikiseansil ning kasutab seda Jaapanist pärit universaalse energia vahendamise kunsti nüüd ka ise iga päev, ja kindlasti enne tähtsaid kontserte. “Minu jaoks pole esinemise puhul asi soorituses, sooritan ma ära ikka, sest kui ma midagi teha võtan, annan endast sada protsenti. Reiki aitab mul pigem tunnetada tervikut ja nautida kontserti kõikide meeltega.”

TORUPILLI ARMASTAMISE RING
Just nõnda, iga killukesega iseendast, armastab Sandra torupilli – seda veel sada aastat tagasi eestlaste üht popimat muusikainstrumenti. Viitsib teda harjutada tunde, ilmutas aastal 2005 sooloalbumi “Eesti torupill. Sandra Sillamaa” ning lõpetas kümme aastat hiljem Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ühisõppekava cum laude magistritööga “100 torupilli”.

Sandra soov tolle “100 torupilli” videoblogiga on näidata, et iga inimene saab poole tunniga torupillist lihtsama meloodia kätte. Tuntumad õpipoisid-tüdrukud olid Kelly Sildaru, Eeva Talsi, Veronika Portsmuth, Mart Müürisepp, Indrek Vaheoja. Kokku valmis 16 videolugu. Siis aga jäi asi pooleli, sest toetus sai otsa ja Sandra aeg ka – sündis Trad.Attack! Alustatut loodab ta kunagi jätkata.

Sandra ja torupill leidsid teineteist, kui tüdruk oli kolmteist. Nägi Viljandi pärimusmuusikafestivalil üht Belgia torupillimängijat, kellesse ära armus ning otsustas – tema tahab ka seda pilli õppida. Oled sa tolle belglasega hiljem kohtunud ka? – “Jaa, ta käis oma vennaga meil pulmas. Seda teab ta ka, et ma ennem temasse ja siis torupilli ära armusin. Belgias õppides käisin tal paar korda isegi külas. Ja olin ikka veel armunud. Ta tegi mulle abieluettepaneku ka, kui olin kakskümmend millegagi ning mul tunne juba üle läinud,” kihistab torupillikaunitar.

Vanasti tehti siinmail torupille hallhülge, aga ka härja, lehma, põdra, koera maost. Kust ma tean? Lugesin Sandra vlogist. Tema uue, Eesti ainsa torupillimeistri Andrus Tauli tehtud pilli õhukott on siiski Gore-Texi-nimelisest materjalist, sest see peab kliimaväntsutustele looduslikuga võrreldes paremini vastu. Malaisia niiskuses ja soojuses hakkasid Sandra vana torupilli kotist taimekesed kasvama.

Ning võhm polegi selle pilli mängimiseks kõige olulisem. Hoopis koordinatsioon, sest korraga tuleb puhuda, mängida ja õhukotti vajutada ning selles survet ka veel hoida, et kott tühjana nukralt norgu ei vajuks.

Oma teise põhipilli – sopransaksofoni, mida ta nii Viljandis kui Stockhomis õppis – on Sandra otsustanud nüüd maha müüa, sest ”see ei ole nii minu pill kui torupill. Ma panen oma aja pigem sellesse, mis erutab mind nõnda palju, et viitsin kell seitse ärgata ja harjutama hakata. Saksofoni ma ei viitsi. Julgen tunnistada sedagi, et võin tema mängimises hea olla, aga väga heaks ei saa kunagi. Ja see on täiesti okei kõiges väga hea mitte olla.”

PÄRIMUSMUUSIKA LUMMUSE RING
Veel väiksema innuga harjutas ta seitsmeaastase tirtsuna oma kõige esimest pilli, sest see oli nii tüütu. Kaude viis aga just plokkflööt Sandra kokku pärimusmuusikaga…

Tüdruku ema töötas Viljandi kultuurikoolis, elasid nad aga maal ning et lapsel ema oodates midagi teha oleks, saigi ta pillitundi pandud. Just sel ajal avati tollases Viljandi kultuurikoolis, nüüdses Kultuuriakadeemias rahvapilli eriala, kus noored, ägedad ja väge täis Ando Kiviberg ja teised korraldasid lastele etnolaagreid ja aastal 1997 esimese Viljandi folgi. Tollal kaheteistkümnene Sandra on seda muusikapidu fännanud algusest peale. Kasvas suureks koos pärimusmuusikaga.

Mitte ei sündinud pärimusmuusikasse nagu abikaasa Jalmar. Setumaalt, tõsi, on nad pärit, mõlemad. Sandra ema on setu, sealt ka naise ütlemist mööda tema eksootiline välimus ja ebaeestlaslik temperament. Jalmari vanavanaema, Anne Vabarna, oli aga omaaegseid Eesti kuulsamaid rahvalaulikuid ja setu eepose “Peko“ looja.

Kas nüüd, kus sa Jalmariga abielus oled, tunned sa kirjandusmuuseumis arhiivisalvestistel oma vanavanaämma laulmas kuuldes kuidagi tema kohalolu? – “Seda ma ei oska öelda, küll aga seda, et ma võin neid vanu krõbisevaid linte kuulata tundide viisi. Mitte ainult muusikat, ka lugusid. Need annavad mingit nii ägedat energiat ja elurõõmu, neis on sees selline siirus, nii teistmoodi tunnetus,” meenutab ta lummatult. “Näiteks ühel salvestusel laulavad naised mõned sõnad ja edasi ainult kõkutavad naerda, sest seal oli vist nende, mitte meie jaoks, mingi vähe ropum sõna sees. Ning ometi… kui rasket elu nad elasid. Või kõik need hundilood, mis pole tekkinud tühja koha peale, et ahh kui äge, kirjutan ühe hundiloitsu. Neid nõiasõnu oligi vaja tegelikult, et hunt majast eemal hoida. Ega teda niisama vihatud, ta käiski lapsi ja loomi ära viimas.”

Setu lauliku Anne Vabarna kohalolu on tema lapselapsega abielludes kaude Sandra elus nii ehk naa.

SETU PÜÜRI RING
Ringiga on Sandra ellu jõudnud muugi Setumaaga seotu. Jalmar ostis Silla talu Treski külas. Siis, kui nad Sandraga veel koos polnud. Vanas talukohas on korda saanud ait, suitsusaun ning kontsertide ja elamuste toimumispaigana Treski küün. Mullu suvel pidasid nad oma pulmadki seal. Ning selsamal suvel uuris ühel kontserdil Sandra käest üks vana naine, ega ta ole juhtumisi Talaste suguvõsast. Selgus, et tollesama Silla talu oli kunagi rajanud keegi Sandra ema suguseltsist. Jalmar oli aga ostnud lihtsalt suvalise talukoha, et olla lähemal oma kodukandile Värskale!

“Vabarnade kogukonda kuuluda on võimas tunne. See on nii suur, nad hoiavad omavahel nii kokku ja setu hing on neis nii tugev,” imetleb Sandra.

Setu nähtamatu hing seob neid kahte mitte ainult maa, vaid ka sümboli kaudu. Juba tükk aega enne pulmi otsustati, et mõlemad lasevad randmele tätoveerida setu õnne- ja kaitsesümboli, mil nimeks püür. Sõnana tähendab see ka ringi. Sandral on nüüd tätoveeringuid kokku viis. Neli neist loomade kujutistega. “Lugesin, et kuskil saarel usuvad päriselanikud, et tätoveeringutel kujutatud tegelased tulevad nendega järgmisse ellu kaasa. Minu omad elavad minuga siin maailmas,” mõtiskleb Sandra ning õhkab päike silmis: “Ja elurõõm ka, mis mind igal hommikul üles ajab. Mõtle kui tore, ärkad üles õnnelikuna, ilma ühegi otsese põhjuseta!”

Ta on siiras, ja soe, ja ilus, ja hommikuvärske, ja krapsakas. Seal Sensa fotosessioonil Eesti rahva muuseumis – no kus siis veel. Sandra, Jalmari ja nende pikkade vurrudega kommikarbikiisu Em’i praeguses kodulinnas Tartus.

MIS ON SANDRAS SEE OLULINE MISKI?
Sandra abikaasa Jalmar Vabarna
Sandra puhul on tegemist äärmiselt tahtejõulise inimesega. Arvan, et tahtejõud ongi see oluline miski, mis on temast teinud just selle, kes ta praegu on. Võin öelda, et tal on elus ka palju õnne olnud, kuid edu nimel pole ta kunagi maha istunud ja oodanud, et ehk midagi juhtub. Ta on ikka töötanud, töötanud fokusseeritult ja armastusega oma tegevuse vastu. Tema tahtejõud on motiveerinud ka mind ja olen talle selle eest väga tänulik. Ma olen vahepeal isegi uhke, kui ta mind mu sihikindluse eest kiidab, aga ega ta vist arvagi, et palju sellest on tulnud just temalt.

Artikkel pärineb Marika Makarova blogist https://makarikamaa.wordpress.com/https://makarikamaa.wordpress.com/.

0 kommentaari