2
fotot
Jaga:     
Uudised

Parim JOOKSUBLOGI: saage tuttavaks Karmen Lepaga!

Minu lugu

3. augustil aastal 2014 alustasin blogimist ja kirjutasin järgmised read: 

"Ma võin neid treeningvideoid nii palju vaadata, aga ikka midagi ei muutu!" Elukaaslane kuulis seda lauset minu suust ja kirjutas paberile üles (ise muigas). Järjekordselt olin end unustanud teiste saavutusi jälgima, seejuures pikutasin diivanil ja kommenteerisin, et pole üldse rasked harjutused. Läks ikka mitu nädalat, et otsusele jõuda mida enesega teha. Jalutada, keerutada graatsiakettal, teha harjutusi kõhule-seljale, teha kõike korraga? Nii ma siis tegingi ühel päeval ühte videot järgi, jätsin pooleli, võtsin uue ja kõik taas kordus- polegi nii lihtne, või mis? Kujutan ette, et paljud ilusast ja tervest kehast unistajad on samasuguses olukorras olnud. Arvatavasti pole inimest, kes oma elu jooksul poleks kasutanud taolist väljendit: "Küll homme teen, homme on parem päev."  Algusesse tagasi minnes vastan iseendale:"Loomulikult ei muutu midagi pelgalt vaatamisest, nende videote järgi peab järjepidevalt end liigutama, siis on ka arengut näha." Tänu selle lause kirjapanemisele ja igapäevasele nägemisele ma end muutma hakkasingi. 

Mul sündis imearmas tütar 2013 aasta detsembris. Haiglast koju jõudes kaalusin 75 kg. Olen 163 cm pikk ja stabiilselt 60 kg kaalunud. Alustasin jalutamisega, alguses 3 km, siis 5 km ja parimatel päevadel 12 km. Suur motivaator oli endomondo.com, kuhu sain lisada enda kilomeetrid ja aja. Osalesin ka erinevates väljakutsetes, kes kärutab jaanuaris kõige rohkem ja muud sarnased. Võtsin eesmärgiks käia veebruaris iga päev 10 km. Toitumist ma ei muutnud. Umbes kolme kuuga jõudsin kaalunumbrini 65. Lisaks hakkasin tegema kükitrenni, kõhulihaste väljakutseid. Kaal seisis. Jalutamine jäi erinevatel põhjustel soiku ja otsisin pidevalt vabandusi. Talve jooksul läks katki kaks paari saapaid, kannad olid tihti villis. Jope oli suur, pükstele pidin vöö peale panema. Siiski ma ei andnud alla...

Otsisin uusi ja huvitavaid lahendusi, et koduselt treenida. Insanity on Ameerikast pärit treeningprogramm. Eesmärgiks on rasvaprotsendi vähendamine ja vastupidavuse treenimine. Insanity näeb ette, et treenitakse 6 korda nädalas ja üks päev nädalas on puhkamiseks. Üks treeningutest nädalas on vähem intensiivne, kus siis tehakse rohkem venitusi ja staatilisemaid harjutusi. Insanityl on oma kindel kava ja igale päevale vastab teatud harjutuste seeriad, mida läbitakse. Keskmiselt on treening umbes 45 minutit pikk. Tegu on intensiivse kardiotreeninguga, mis väga hästi treenib ka vastupidavust. Sisaldab enamjaolt jooksmist ja hüppeid. Iga treening algab soojendusega, mida tehakse läbi kokku 3 korda, seejärel on kerge venitus ja siis hakkab päris treening pihta. Iga kahe nädala tagant toimub ka Fit test, mis on heaks võrdluseks ja tõendiks, et areng toimub. Tegin programmi 7nädalat, kestis tegelikult 9nädalat. Siiski jõudsin selle karglemise abil oma soovitud kaaluni, mis oli sel ajal 55 kg. Alguses oli ikka väga raske, sest vastupidavust ei olnud ja kõik liigutused tundusid kohmakad. Lisaks pidin trenni planeerima tütre uneaja järgi. Kõik on võimalik, tuleb vaid ise järjepidev olla.

Kirjutasin motiveerivaid postitusi endale ja sain aina hoogu juurde.

Näiteks 14. august 2014 soovitasin: 

  • Leia jalutuskaaslane!
    Koos läheb aeg kiiremini ja märkamatult läbitakse tavapärasest pikem teekond.Lisaboonusena saab lobiseda muredest, rõõmudest. Sageli on lihtne end alt vedada, lubada küll homme...Teist inimest on juba keerulisem ootama jätta, sest lubadusi tuleb reeglina täita.  
  • Lepi kokku kohtumispaik ja kellaaeg!
    Kõige lihtsam on kohtumispaigaks valida tuttav koht (park, kauplus, bussipeatus jne). Kellaaeg peaks sobituma päevaplaanidega. Kindlasti soovitan jätta ka teineteisele telefoninumbrid, et saaks muutuste korral (paduvihm, torm vms) teavitada.
  • Märgi üles!
    Näiteks kui on sooviks kehakaalu langetada, siis kirjutada üles kaalunumbrid ja nädala/kuu lõpus teha korduskaalumine. Iga kulutatud gramm tõstab motivatsiooni, kuid koheseid tulemusi ei pruugi tulla, sellisel juhul on parim end mõõta ja sentimeetreid võrrelda enne ja pärast. Enesetunne paraneb nähes imepisikesi muutusi ja tekib tahe edasi pingutada.
  • Liiguta igapäevaselt!
    Vaadates väljakutseid tekib paljudel hirm, sest lõpp on ju päris ehmatav (näiteks 200 kõhulihast). Soovitan teha hommikul, lõunal ja õhtul natukene, mitte punnitada ühekorraga teha ja hiljem loobuda. Kui kõiki ei jõua, tee pooled, tuleb kasuks ikka. 
  • Leia head, mitte vead!
    Mõtle positiivselt. Keskendu rõõmule, headusele, hoolimisele. Ürita näha teiste ja ka enda kordaminekuid. Rahulolematus ei muuda midagi paremaks ja süvendab negatiivseid tundeid. Kõik saab alguse enda mõtlemisest!

Meeldetuletus:

  • Tarbi vett! Otsi veepudel üles ja näksimiste asemel joo vett.
  • Jaluta! Isegi pool tundi on kasuks.
  • Alusta täna! Mitte homme või ülehomme või järgmisel esmaspäeval.
  • Ära otsi vabandusi! Otsi võimalusi.
  • Tunne liikumisest rõõmu! Kohusetundest liikumine ei anna positiivset laengut.

14.jaanuaril 2015 olin kirjutanud, et käisin rühmatreeningutes ja andsin omapoolse hinnangu. Fitlifes sain palju uusi kogemusi. Õppisin harjutuste tehnikat ja kindlasti sealne ringtreening andis väga palju võhma ja pidev areng enesekindlust juurde.

Toitusin sel ajal vahelduva eduga toitumiskava järgi ja tahtsin hirmsasti 55 kg pealt 50 kg-le jõuda. Täna mõtlen, et ogaraks ka ei tasu minna. Hetkel 57-58 kg ja üldse ei kurda, külm aeg ka.

22. märts 2015 jooksin lihtsalt niisama 23 km. "Ärkasin mõttega, et peaks midagi põnevat tegema.Kõige raskemad kilomeetrid algasid kui 19 km oli täis. Jalad tundusid nagu tsemendiämbris, sest neid jäsemeid edasi vedada oli päris keeruline. Lihased olid rasked ja tempo hakkas ära vajuma. Esimesed 10km jooksin mp3 saatel, kuid siis sai jõuallikas tühjaks ja lasin edasi loodushäälte (loe: automüra) saatel. Teisi jooksjaid oli üllatavalt palju, lugesin kokku kümme ja nende seas oli nii noori kui vanu, erineva treenitustaseme ning kehatüübiga. Positiivne algus päevale igatahes. Kahel korral kohendasin tossupaelu ja lisaks võitlesin tõusude ning tuulega."

Siis ma jaurasin oma tervislikust toitumisest ega saanud päris täpselt ise ka aru mida kõike mul vaja on saavutada. Oli vajadus olla keegi. Läbisin isegi esimest korda maratoni, kuid hing ei andnud rahu. 

Mõnda aega ei kirjutanud ja märtsis 2016 liitusin Arctic Sport klubiga, kus käisin taas rühmatreeningutes. Liikusin tagasi ka juurte juurde ja tahtsin osaleda Ida-Virumaa heade jooksude sarjas. Sealt kõik hakkas lumepallina veerema ja täna olen Eesti naiste rekordiomanik 24h jooksus. Ma vist peaksin seda igal hommikul peegli ees ütlema, sest siis tuleb kohe uhke tunne, isegi kirjutades on vägev, sest ei tea kauaks minu nimi seal kõige kõrgemal püsib.

Pisikestest sammudest võivad väga suured asjad sündida. Loomulikult oleks saanud veel pikem see postitus, kuid uni hakkab vaikselt tulema ja kuna mäluga on mul nagu ikka, siis otsisin endisest blogist ja kopeerisin siia selliseid innustavaid lõike. Ehk annab jõudu!

Vaata Karmeni blogi http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari