Jaga:     
Uudised

Ujumise A ja B

Ujumise A ja B

Elementaarne ujumisoskus peaks kuuluma inimkeha raudvara hulka. Kuid pelgalt mõte vette minna paneb nii mõnegi keha hirmust võdisema.

  • Kõigepealt küsi endalt, miks sa tahad ujuma õppida. Kas teed seda vabast tahtest, tervise pärast (haigused, füüsilised või psüühilised probleemid) või kellegi teise soovil? Omal tahtel õppida on tunduvalt lihtsam ning ka suuremad hirmud saavad ületatud.
  • Kindlasti ei tohi vett pelgavat inimest sundida ujuma, vaid temas tuleks äratada vees liikumise vastu huvi ja õppida mänguliselt. Kui inimene ei ole psühholoogiliselt valmis, võib see pikaks ajaks võtta tahtmise ujuda ja veekartust süvendada.
  • Võimalusel kasuta algõppes profi abi, et omandada kohe õige tehnika.
  • Vaata üle oma varustus (müts, prillid). Õppimiseks võiks vesi olla vähemalt 28 kraadi ja ulatuma kuni õlgadeni.
  • Põhja loomine tähendab hirmude kaotamist, vee tunnetamist ja veega sinasõbraks saamist. Kõik õpetuse faasid tuleb läbida järjest, järgmisele harjutusele ei tohiks üle minna enne, kui eelmine pole omandatud. 
  • Alusta veega kohanemisega – vette astumise, vees liikumise ja veekartuse ületamisega (pane nägu vette, hinga vees välja), veetakistuse ja kandevõime tunnetamisega (kork, meritäht). Järgmised etapid võiksid olla veepinnal lamamine (kõhuli- ja seliliujuvasendi omandamine), veepinnal libisemine ja esimesed ujumisliigutused (jalgade töö, käte töö, rütmiline hingamine). Kõige lõpuks ujumisliigutuste terviklik sooritus, koer ja koerakrool. Alles nende omandamisel võib hakata õppima eri ujumisstiilide tehnikat. Tehnikaharjutuste sooritamisel jälgi alati liigutuste õiget järjekorda.
  • Väga oluline on õppimise käigus mänguline tegevus ja harjutuste sooritamine selliselt, et kogetaks edu. Hea nali kulub alati ära!

Artikkel ilmus täismahus Tervis Plussi 2012. aasta juunikuu ajakirjas.

0 kommentaari