Jaga:     
Uudised

BLOGI: Alkohol, ülesöömine ja muud mõtted (2)

Mõtlesin, et panen selleks jaanipäevaks mõned mõtted kirja. Jaanipäev on tore suvine püha, millal hea ilma korral saab õues jalga keerutada, lõket nautida, kiikuda, suuremal hulgal grillida ja mine tea – äkki ka mõne sõnajalaõie leida, mis head õnne tooma pidi.

Tore on tõdeda, et näiteks “sõidan kaine peaga” kampaania iga aastaga aina populaarsemaks muutub ning ka sotsiaalmeedias oma tuttavaid vahel märkan kleepsudega uhkustamas, et nemad on seekord kained ja mõni veel juurde kommenteerib, et mitte ainult jaanipäeval. Mõõdukus on võti kõiges meie elus ja mitte midagi liiga palju ei ole kunagi väga hea.

Nii mõnedki kliendid kui ka minu erinevatele küsitlustele vastanud inimesed on uurinud, et kuidas lõpetada söömine õigel ajal? Kuidas teha külas käies õigeid otsuseid ja kuidas teha seekord nii, et ei peaks järgmine päev kahetsema ülesöödud toidukoguseid ja võib-olla ka üleliia pruugitud siidripudeleid. Suurem osa meist on seda oma elus kogenud varem või hiljem. Vahel lihtsalt on nii, et “läheb käest ära” isegi siis, kui seekord lubasime, et “oleme korralikud”. See on normaalne, see on inimloomus.

Minagi, tunnistan, olen oma noorusajal korduvalt alkoholi kuritarvitanud, kui lubasin endale, et piirdun kahe siidriga. Kaks siidrit ära joonuna on see tõsiasi kerge juhtuma, et “hammas on verel”, maitse on suus, ajurakud on juba mõjutatud ning siis tundub juba loogiline võtta kolmas ja neljas ka. Enesetunne on ju hea. Tegelikult, kui alkoholist rääkida, siis umbes kahest joogist tavaliselt piisab, et saada see mõnus sumin kätte ilma järgmise päeva halva enesetundeta. Suuremal osal alkoholi pruukijatest aga on pigem raskusi ainult nende kahega piirduda. Ja need, kes eriti alkoholi ei tarbi, on juba ühest joogist švipsis ja rohkem polegi vaja!

Paar õlle või siidrit ühe õhtu jooksul tarbida on vahel harva väga normaalne, kuid mida vanemaks me saame, seda hullemaks muutuvad pohmakad ja olgem ausad – mina vanem on meie keha, seda halvemini suudavad ka meie rakud alkoholi negatiivsete mõjudega hakkama saada. See on nagu väike laps, kes suudab kiiresti joosta ja vana inimene, kes üle rahuliku tempo enam kõndida ei jõua. Lihtsalt ei suuda nende tagajärgedega enam nii mõjusalt toime tulla.

Kui meil on halb olla, pohmakas või mitte, on ilmselge, et meie kehas on midagi paigast ära – mingi tasakaal on rikutud. Kui kuskilt valutab, kõhus keerab või on uimane olla, tähendab see, et suuremal määral oleme me ise midagi teinud, et meil halb hakkas. Alkoholiga on paljudel inimestel muidugi lihtsam teisi süüdistada, kuna sotsiaalne surve on nii suur ja kui teised ümberringi joovad ning ka peale suruvad, et “ära ole ometi kuivik”, saab ka see, kes “tubli” tahaks olla, teiste poolt mõjutatud. Lõppkokkuvõttes aga ei ole teised süüdi, sina oled selle seltskonna valinud ja sina oled vastu võtnud otsuse selle esimese lonksu võtta.

Tegelikult see seis vist väga hull Eestis ei olegi, eriti naiste hulgas, kuna ma olen viimasel ajal pidudel ja üritustel aina rohkem kokku puutunud naistega, kes ei napsuta väga palju ja oskavad sellegipoolest peost mõnu tunda. Võib-olla ongi see tingitud juba vanusest ja minu enda teadlikest valikutest – et millistes seltskondades ma ringi käin. Samamoodi on ka sul ja kõigil teistel see võimalus otsustada ja valida, milliste inimestega lävida. Kes mõjuvad sulle hästi ja kes pigem juhivad “halvale teele”.

Söömisega on aga teine lugu. Millegipärast on nii, et alkoholi joomist surutakse teisele inimesele rohkem peale: “Mis see üks õlle ikka ära ei ole!”, kuid söömist nii väga mitte ning ülesöömise puhul saamegi puhtsüdamlikult ainult ennast vastutavaks pidada.

Vahet pole kas jaanipäev, jõulud või niisama külaskäik, me kõik oleme mingi hetk kogenud ülesöömist. Kõht on punnis, kõhus keerab, halb on olla, äkki isegi tuleb püksinööp lahti teha, et parem oleks. See on tegelikult mu meelest lausa uskumatu, et me suudame korraga mahuliselt nii palju ära süüa, et tuleks number suurem rõivaese selga panna! Väga vastupidav ja vägev on meie keha selles mõttes. Et me lihtsalt ei plahvata ega midagi! See ei tähenda, et see muidugi normaalne oleks ja et seda seepärast tihti teha võiks – ei, kehal on ka oma piirid, kuid vahel harva – ta saab hakkama!

Miks on nii, et kui meil on laud häid asju lookas täis, ei suuda me lõpetada söömist, kuigi kõht on juba ammu täis?

Mida rohkem ma sellesse süübinud olen, seda rohkem ma näen, et asjal pole tegelikult söömisega mitte mingit pistmist. Kõik langeb psühholoogiasse, vanadesse käitumis- ja mõttemallidesse ning kasvõi näiteks sellesse, kuidas vanemad meid kasvatasid ja midagi õpetasid. Osal inimestest on lausa psühhosomaatilised seosed toiduga, mida ise ei pane tähelegi. Mida see tähendab?

Näiteks,  oletame, et keskkooli ajal, kui sa kirjutasid kirjandit või midagi muud rasket oli käsil, oli su emal kombeks sulle tuua midagi head või tõid ise endale midagi head söömiseks, et siis nö ajule toitu anda. Näiteks šokolaad on väga hea ajutoit ning tundub kuidagi loogiline, et kui on vaja raskemat mõttetööd teha, haarasime selle endale kõrvale. Nüüd, kui sa oled seda korduvalt teinud, muutub see alateadlikuks harjumuseks – iga kord, kui sa istud arvuti taha, et teha mingit süvenemist vajavat tööd, viskab alateadvus sulle signaali: tahan šokolaadi! See ongi psühhosomaatika. Mingid vanad harjumused, mida oled korduvalt teinud niimoodi, et see muutub juba nii loomulikuks. Tegelikul on suuremal osal meist vaja tugevat  mõttetööd teha iga päev, seega pole ime, et pea iga päev ka millegi magusa järele haarata tahaks. Lihtne, eks? See oli aga ainult üks näide, lähme tagasi ülesöömise juurde.

Nii mõnelgi inimesel võib olla ülesöömine põhjustatud hoopis sellest, et lapsena oli tal tunne, et ta ei saanud piisavalt süüa. Näiteks kui ei oldud pärit kõige rikkamast perekonnast ning raha ja söögiga tuli kokku hoida ning vahel tühja kõhu tunnet tunda, on loomulik, et nüüd, olles täiskasvanu ja kui sööki on külluses, tahaks süüa rohkem kui vaja – sest alateadvus on ära registreerinud, et võib tulla aeg, kus nii palju süüa ei saa. Kas kõlab loogiliselt? Samamoodi võib see ka olla hoopis sellest, et vanemad olid väga ranged ja ei lubanud palju süüa – lähed muidu paksuks! Ja ka see tekitab alateadliku soovi võimalusel süüa rohkem, kui me tegelikult tahame.

Ühes toredas raamatus pakuti välja ka hoopis selline mõte, et näiteks magusa kuritarvitamise taga (näiteks sööd ühe tordilõigu asemel kolm või haarad kommikausist rohkem kui vaja) olla hoopis armastuse puudumine ning selle otsimine. Sest kui me oleme väikesed ja tunneme ennast halvasti, siis vanemad annavad meile lohutuseks kommi. See loob seose, et magusa söömine võtab halva enesetunde ära. Samamoodi kui me mangume midagi head ja lõpuks emme selle ka ostab, loob see seose, et emme armastab mind, sest ta ostab magusat. Seega magusa söömine loob tunde, et see ongi armastus. Tegelikult on see näiline ja meie alateadvusse registreeritud. Teadlikult valikuid tehes me ei oskaks selle peale tullagi, et kui me magusaid asju üle sööme, tuleb see sellest, et emme ei näidanud lapsepõlves piisavalt armastust välja.

Üks tore loogika (kuigi neid on paljupalju rohkem) on ka see, et kui me sünnime, siis sünd on ju väga traumaatiline kogemus. Me oleme olnud pikka aega kuskil turvalises, soojas kohas ja nüüd järsku on meil külm, mingi naine karjub kuskil, igasugu olevused sagivad meie ümber, eredad tuled paistavad näkku, arst lööb käega vastu tagumikku ja siis veel lõigatakse mingi asi ka meie naba küljest ära. Trauma missugune! Ja siis sa saad süüa. Oled emme juures, saad süüa ja tekib turvatunne. See turvatunne jääb alateadvusesse meelde seoses toitumisega. Söömine = turvatunne. Seega isegi, kui sa praegu, olles täiskasvanu, ei taju otseselt, et sul on usaldusega, armastusega või turvalisusega probleeme, võib mingi versioon sellest sinu sees olla peidus.

Tegelikult on nii, et pea kõik nö negatiivsed mallid, mille järgi me oma elus käitume ja tegutseme tulevad kuskilt lapse- või nooruspõlvest, kus meil on toimunud mingi sütitav sündmus, mis selle tegevuse käima lükkab. Ja me ei mõistagi seda, arvame, et ülesöömine või teise peale vihastumine ongi inimloomuses. Tegelikult ei ole nii ja kui me kõik suudaksime võtta selle aja, et süübida enda minevikku, enda lapsepõlvekogemustesse ja reaalselt leida need esimesed korrad, mis võivad meid tänapäeval niimoodi käituma panna, siis uskuge mind, need alateadlikud mustrid kaovad ja ei ole enam probleemi ülesöömisega, alkoholi kuritarvitamisega või jumala eest, kasvõi mossitamise või uppumissurma kartmisega!

Jah, teine variant on ka. Tugev tahtejõud ja distsipliin, aga tee, mis sa teed, suuremal osal meist sellest ei piisa! Ega tegelikult ei ole paljude inimeste jaoks ka nendest nippidest kasu, et:

* tõsta taldrikule vähem, kui sa arvad, et sa ära jõuad süüa
* võta väiksem taldrik/tass
* lõpeta söömine, kui kõht on täis, mitte siis, kui taldrik on tühi
* pane taldrik käest, kui kõht on täis
* mõtle, enne kui sa tõstad
* käitu nii nagu su fit sõbranna käitub
jne

Varem või hiljem me loobume. Võib-olla mitte sellel peol ja mitte ka järgmisel, kuid suuremal osal meist ei piisa ainult tahtejõust ja motivatsiooni ärgitamisest. Paljud meist ei suudagi motivatsiooni üksi kaua ülal pidada – on vaja teiste abi. Koos on lihtsam. Ja on tõesti. Tehke sõpradega kokkulepe, et te kõik koos piirdute seekord mingi kindla koguse söögi või joogiga ning mõelge välja karistus, mille te päriselt läbi viite, kui keegi selle vastu eksima peaks. Mina lihtsalt tahan näidata, et meie liialdamine või ka muud negatiivsed käitumismustrid ei ole tegelikult meie süü ja teadlikult neid uurides on võimalik neist ka igaveseks vabaneda.

Üks paljusid viise on näiteks koputamine. Vaata seda onu, tee kaasa ning kui see pakkus huvi, siis guugelda juurde, mida see täpselt tähendab/teeb ja kuidas sellest suuremat kasu saada. Koputada saab iga negatiivse uskumuse peale! Ja kui see kõlab sinu jaoks veider, siis proovi ikkagi! Mis sul kaotada on! Teine võimalus, mis koputamisega koos võib käia, ongi istuda oma vanematega maha ja küsida näiteks selliseid küsimusi: kas meil oli alati laual süüa? kas ma sõin alati kõhu täis? Kas te käskisite mul rohkem süüa? Kas te keelasite mul rohkem süüa? Kas te ostsite mulle tihti magusat? Mis puhul? Kas te keelasite mulle tihti magusat? Kas te tõite mulle magusat, kui mul oli halb tuju? Jne. Ole avatud ja vaba ning kui sa tõesti ei oska nende vastustega midagi peale hakata, siis halvimal juhul saad enda lapsepõlve kohta rohkem teada ning vanematega veel lähedasemaks ka!

Mina soovin sulle sõbralikke jaanipidustusi ning mõistlikku söömist! Naudi seltskonda ja head sööki nende ületarbimise ja kuritarvitamise asemel!

Loe teisigi Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.

2 kommentaari

E
ema ja vanaema  /   22:14, 23. juuni 2017
1) aeglaset peab sööma seetõttu. et alles ca 20 min pärast annab aju signaali täiskõhu-tundest
2) ülesöömine on valede tunnete ( kui soovite siis ka "tunnete" ) tagajärg . või siis põhjus. või siis mõlemat .
kindlasti peaks saama süüa rahulikus tujus. inime on siiski tervik. üleni. kõik toimib koos-mõjul .
  /   10:54, 24. juuni 2017
По последним данным ВОЗ, именно паразиты в организме человека приводят к возникновению большинства смертельных заболеваний. Начиная от гепатита и язвы желудка, заканчивая раковыми опухолями. Ежегодно 15 миллионов человек умирает из-за паразитов, а масштабы заражения таковы, что паразиты живут внутри практически каждого человека. Как очистить организм от этой заразы -- http://surfe.be/1sl7