3
fotot
Jaga:     
Uudised

BLOGI: Regiina Kõva Mehe Jooksul! VIDEOD!

TEHTUD!!!

Ausalt, mul on nii palju emotsioone, et mõtlesin et ei suuda neid kirja panna ja edasi anda selle wow faktoriga, mis minu sees valitseb aga samas, kas suudaksin neid vlogiski edasi anda? Niii LAHE OLI!!! Panen alustuseks värskelt peale lõpetamist tehtud pildi ja see emotsioon näitab ilmselt nii mõndagi.

Aga pöördume nüüd alguse juurde tagasi. Esiteks pean ma ütlema, et olen idioot ja kõik muud toredad väljendid, nii et hurjutamise osa võib vabalt välja jätta aga kui kuidagi ei suuda siis võid ikka kurjustada ka natuke. Käisin reedel arsti juures, et lasta arstil laste köhad üle kuulata. Kuulati siis mind ka ja saadeti röntgenisse - põskoopa ja kopsupõletik… Ses mõttes, olen ma vähemalt tubli tüdruk, et kui midagi ettevõtan siis ikkagi korralikult. Sain kiirelt ravi peale ja selle pisiasja pärast minu jooks küll jooksmata ei jää. Esiteks olin koguaeg trenni teinud ja enesetunne polnud üldse väga räbal. Olin küll rohkem väsinud aga mitte kopsupõletiku vääriliselt. Olen põdenud ja tean, millest räägin.

Ühesõnaga otsustasime, et läheme pühapäeval lihtsalt lõbutsema ja kui vaja on siis kõnnime, et üle ennast ei tõmba. Seega väga easylt võtsime asja ja nautisime rada ikka sajaga. Mis ei oleks tähendanud, et abikaasa esimesed kolm kilomeetrit trükimusta mitte kannatavaid sõnu kasutanud poleks. Küsis, mis ma tunnen ja ütlesin ainult, et juua tahaks. Õnneks esimeses tiigis sai omajagu muda alla neelatud ka. Päris “siidise” maitsega oli. Selline mõnus, et kohe läks alla ja kerge krõbisev liivane järelmaik jäi suhu pikaks ajaks. Ja hiljem ajas hullult janutama.

Enne starti veel ilusad puhtad klõpsud koos Marise ja Priitudega ning Printsess loomulikult ka.

Kell 12 lasti esimene start ja meie läksime kohe esimese tiigi äärde vaatama, et kuidas siis kohe peale starti need vettevälja näevad. Tüng. Jooksid hoopis mujale ja meil langes kivi südamelt, et uhh kohe peale starti polegi kohe vette hüppet ja juba oligi aeg oma starti ootama minna.

Edasi on tunnete virrvarr. Kirjeldan asju suvalises järjekorras ja räägin sellest, mis kõige eredamalt meelde jäi. Esimesed kilomeetrid olid kõige igavamad. Palju metsaalust ja põlluäärt ja mõned purded. No alguses oli muidugi see tiik ka, mida kartsime. Aga selleks ajaks oli mul juba palav hakanud, nii et tiik oli hea. Jooksime ja üks pliks ergutas kõrvalt, et jookske jookse kohe saate märjaks. Selle peale kostis rahvaseast üldine naerupahvak. Targemad rääkisid, et hüppa peakat siis saarele ja uus peakas ja oledki üle. Hüppasin sisse aga mitte peakat ja vaatasin, kuidas mehed saarele üles ei saanud seega ei hakanud aega raiskama ning läksime kõrvalt. Hull solberdamine oli aga saime välja kenasti. Edasi oli juba suht savi, olime juba mustad ja märjad. Mingi hetk irvitasin, et panin taskurätikud taskusse endale. No ja siis panin jalga püksid, mis enne märjaks saamist alla vajuma hakkasid. Märjana nii hullult ei vajunud aga tõsta ka ei saanud, seega jalgevahe asetses kuskil põlvede juures. Viie kilomeetri sisse jäi ka üks vareme ületus. Ühtepidi oli väga ok ja tagasi joostes oli küll üks hetk see, et OMG see on hirmus ju. Mees karjus tagant, et liiguta nüüd oma jalgu. Purre või sein või sarikas või mis iganes see läbi maja jooksis. Kahel pool kõrval oli ikka paar meetrit langemist… uhhhhh… Aga adrenaliin aitab ikka kaasa.

Mehest rääkides siis võtsin ta endale toeks kaasa ja oli tugi küll. Vähemalt emotsionaalselt. Muidu vist väga aidata ei saanudki mind aga tegelikult oli ikkagi nii hea, kui oma inimene kõrval oli. Üks kallas oli nii kõrge, et oma jõududega sealt küll üles poleks saanud ja siis üks teine mees tõmbas. Tõmbas nii kiirest mind üles nagu oleksin mingi udusulg olnud. Automaatselt ütlesin, et ohhsaap**se, kus on alles tugev mees. Siis oli veel kõriauguni võsas jooksmist. Täpselt viie kilomeetri postijuures väänasin jala välja. Astusin rajalt kõrvale ja oigasin tükk aega. Noh nüüd sain ainult teise jala väljaväänata või selle veel hullemini. Kõndisime natukene ja läks veidi paremaks. Lisaks tuli mitu jõe ületust ja külm vesi mõjus hästi ja noh jälle see adrenaliin. Nii et lasime edasi.

Jälle oli mitu jõe ületust. Vahepeal mõtlesin, et huvitav kas see 10 km ongi ainult jõeületusi täis - ikka ühtepidi ja teistpidi. Vesi läbi ei paistnud ja sinikaid hankisin ikka mitu. Siis olid sellised muda kohad, et lase aga olla. Mina jäin kaldale seisma ja Priit hüppas sisse. Hetkega vööni mudas. Ma lihtsalt irvitasin ja siis tegin kõrvalt mingi elupika hüppe ja sain põhimõtteliselt kuiva jalaga üle. Järgmises mudakraavis kasutas mees minu taktikat aga seal oli üks kutt, kellest hirmus kahju hakkas. Nimelt kaotas oma kiibiga tossu ära ja sobras seal mudas ja otsis oma kadunud tossu. Ei teagi, kas leidis. Mind lükkas Priit edasi jooksma ja noh kuulasin sõna siis.

KÕIGE rõvedamad kilomeeterid olid kuues - seitsmes. Metsas raiepeal aga see oli rõve raiesmik. Kände ja oksi täis. Üritasin joosta aga minu luud ja kondid on mulle nii kallid, et ühtegi murda ei tahtnud, seega kõndisime ja sedagi oli raske teha. Imestasin kõikige jooksjate üle, kes koperdas ja kes kukkus aga ikka oli vaja tormata? Mis see minut või kaks sulle annab? Mõttetu täiesti. Teinekord imestasin ja isegi veidi vihastasin raudtee all. Seal tuli kummargil joosta ja mingitest betoonidest asjadest üle ronida ning seal oli vaja inimestel mööda tormata. No milleks???

Peale raiesmiku öeldi, et kaks kilomeetrit lõpuni. Mees ütles, et tal jalad enam üldse ei liigu aga õnneks viimased kaks. Ma praegu seda kirjutades konkreetselt irvitan. Kui siiani eriti emotsioone polnud siis vot need viimased kaks on need, kus põhimõtteliselt ainult üks takistus teist tagaajaski. Kus ühest jõeületusest tuli tormata teise, kus ühest torust läbi ronides tuli roomata läbi järgmise. Hirmus aga hirmus lahe ka Need torud polnud üldse nii hirmsad, kui peljanud olin.

AGA siin on suur aga. Need mu pikad koivad. Kui lühikesed said neid läbi roomata siis mina lasin kõhumaha ja tõmbasin ennast kätega edasi või üritasin teha miskist sõjaväelaste moodi roomamist. Muidu lihtsalt ei mahtunud. Lõpuks oli juba täiesti savi see pori. Seda oli igalpool ja see oli päris mõnus ja pehme. Lapsepõlv tuli meelde ja no nahk sai igatahes kõvasti hooldatud.

Järgmine oli seina ületus ja see oli päris raske. Ühtepidi polnud hullu, mees lükkas veidi ja vups üle ja siis oli teine sein. See oli mingi 2,5-3 m ja no mehed aitasid naisi. Üks naine ütles, et mis siis saab, kui tema üle ei lähe ja hakkas ära minema? Ma võtsin tast kinni ja ütles, et marss seinale. Ega sul pekstes parem pole. Hoidsime tal jalgu kinni, sest me olime üleni porised ja seinale olid lauad löödud ja porine jalg lihtsalt libises maha sealt. Naika sai üle ja siis oli minu kord. Üles saamine polnud üldse hirmus aga istusin seal müüri peal ja ütlesin, et mina sealt alla küll ei tule. Üks mees, kelle just olime üle aidanud ootas all ja ütles, et püüab mu kinni. Ma kiliusin, kuigi selleks ajaks oli hääl juba täiesti ära läinud, nii et see kõlas väga koomiliselt ja hüppasin võõra mehe käte vahele. Uhhhhh tehtud sain.

Raja äärest karjus mingi mees, et mis kõnnid jookse nüüd, kohe on uus takistus. Ja jälle kõhuni mudasse. Mõõõõõõõnnnuuuuuussssss… Siis kuskil tuli kätekõverdusi teha ja puuhalge tassida ja hantlidega trepist üles ja alla joosta. Uurisin alla jõudes, et kas võin edasi joosta hantlitega või ikka pean ära andma? Mees kellele andsin üle, arvas küll, et võin edasi joosta nendega. Aga ma ikka sõbramehelikult andsin talle üle. Viimased kilomeetrid tundusid ilgelt pikad. Ses mõttes, et jube lühike maa aga jube aeglaselt läks. Tegelt oli mega põnev aga koguaeg tiirutasid finiši ümber ja arvasid, et nüüd on kõik ja siis tuli uus pööre ja uus takistus ja järgmine pööre ja järgmine takistus ning tundus, et seda lõppu vist ei tulegi kunagi. Lõpuks saime siiski eriti pika ja libeda liu teha ning viimane veetakistus…

0:24 laseme meie liugu ja lõpus lehvitame ka ilusasti.

Siin on terve jooks peal. Ennast küll tuvastada ei suutnud aga võite läbi klõpsida siis näete, kui fun see tegelikult oli ja kui porised me vahepeal olime. Lõpupoole on just seda pori hästi palju.

See sama okastraat, mis siit paistab. Ma suutsin sellesse kinni jääda, sest mõtlesin, et saa roomata. Priit õnneks päästis lahti ja edasi lasin kõhuli ja vedasin käte jõuga ennast läbi selle täiest ipehme muda. Ei mingit pirtsutamist.

JA SIIS OLIGI FINIŠ! JEIII!

Jumala supermegalahe oli!

Tulin koju ja viskasin tossud pessu. Peale seda sai minu täitsa okeidest papudest naeratavad kalossid, ehk siis ninad läksid täitsa lahti. Nüüd ei saa enam edasilükata jooksueksperti minekut.

Ma võiks siia lisada veel enne ja pärast tehtud videod aga ma ei tea kunas need mehe telefonist kätte saan. Seega lükkan niimoodi üles ja eks siis pärast uuendan.

Aga see jooks oli nii lahe, et ma läheks küll kuhugi veel!

Regina blogi leiad https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.

0 kommentaari