Jaga:     
Uudised

Ole iseenda eeskuju ja motivatsioon – ENDA SUPERKANGELANE!

Seda postitust kirjutades söön ma jäätist. Eriti rammusat šokolaadilaastudega jäätist keset Tartut, võtan oma valgetele koibadele päikest ning naudin olemist täiega. Võtan hoogu, et tuppa tagasi minnes oma tulevase raamatu ühe kahest kõige põnevama osa juurde minna – miks me võtame kaalus juurde.

Mis seos on sellel pealkirjaga? Aga seda, et mina olengi enda superkangelane ja eeskuju. Tegutsen nii, kuidas minu sisetunne ütleb ja ei tunne ennast kuidagi halvasti seda jäätist süües ja keset päeva lulli lüües (hehe, mulle vist riimid ikka meeldivad). Ja nagu sa näed, panustan ma ka parajalt sellesse, et ennast ise motiveerida. Pea kõik, mida ma igapäevaselt teen, on selleks, et ma aina rohkem endasse ja enda võimetesse usuksin ning tahaksin enda praegusest minast veel ägedamaks ja teadlikumaks saada.

Mulle väga meeldivad inimesed, kes on teistele eeskujuks oma välimuse, tugevuse, painduvuse, töö, ellusuhtumise ning näiteks heategevusega. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad olla “mina ise” ning seejuures elu täielikult nautida oskavad.

Näiteks ma imetlen Bruce Lee osavust, aga ma ei taha olla Bruce Lee. Tony Robbinsi energia ning võime inimesi tajuda, on ihaldustväärt, aga ma ei taha olla Tony. Heidi Somersi keha on imeilus, aga ma ei taha olla Heidi. Erin Kelly oskab oma keha niimoodi painutada ja tasakaalus hoida, et enamik võivad sellest vaid unistada, kuid jällegi. Ma ei taga olla Erin Kelly. Elon Musk on kah üks ütlemata arukas ja tark ning edukas mees, kuid ka tema ei taha ma olla. Ma tahan olla mina ise.

Eesti on tegelikult tore. Võrreldes Ameerikaliku kultuuriga ei ole meil igasugused ülemäärasused nii võimendatud, kuid sellegipoolest nad ikkagi eksisteerivad. Meedia on vägev asi, on. Seal on nii palju asjalikku ja toredat infot ja olgem ausad, vahepeal on ka väga mõnus läbi une trumme mängivate laste või peaga vastu seina jooksvate kasside videosid vaadata. Kuigi rohkem tundub mulle, et meedia on täis negatiivseid uudiseid või siis igasugu uudisnippe ja -trikke, kuidas oma keha paremasse vormi ajada. Võib-olla on see sellest, et ma ise valin, mida ma loen, seega ma näen ka vaid kindlat tüüpi artikleid, kuid sellegipoolest mulle jääb mulje, et paljud inimesed ei usu endasse või ei ei usu veel piisavalt.

Mõnus on vaadata saledaid ja vormis inimeste kaanepilte ja mõelda, et oh, ma tahaks ka selline välja näha teadmata tegelikult, kui raske töö selle kaanepildi taga käib. Meil on kõigil oma iidolid ja eks see on meile lapsepõlvest kaasa antud. Lapsena me veel täpselt ei tea, kes me oleme ja kelleks saada tahame ja siis on iidolid au sees – neil on midagi, mida me endale ka tahame. Olgu see siis välimus, raha, lahe amet või äge elustiil. Me kõik tahame millegi poole püüelda, sest see on meie loomuses.

Sellegipoolest see naabrist parem ja iidoli moodi olla proovimine teeb õnnelikuks meist väga väheseid, kui üldse kedagi, pikas perspektiivis. Pingutades suure maja, pooleteise lapse, koera, kahe auto ja kaanestaari välimuse poole võivad paljud meist vahepeal ära unustada, et elu läheb mööda. Kõik need peod ja kohtumised ja reisid ja ülivinge elustiil võivad üks hetk ära tüütama hakata ja hinge saabub tühjus. Siis, kui meil on kõik käegakatsutav olemas, taipame alles, et seespool on tühjus. Nagu Jim Carrey ütles kunagi midagi taolist: ma tahaks, et kõik inimesed saaksid kuulsaks ja rikkaks, et nad siis mõistaksid, et see ei ole see, mida nad tegelikult tahavad. Jah, lõppeesmärk on hingerahu, mitte hunnik käegakatsutavaid asju, olgu see siis auto või kõhulihased.

Teine variant on see, et kui me ei saavuta seda, mida me arvame, et tahame (kuid tegelikult mitte), on pinge veel suurem. Me sunnime midagi, mis ei ole tegelikult loodud olema tekitades endale aina suuremat stressi. Ma olen ma varasemate kogemuste peal näinud korduvalt, kuidas, kui ma sunnin ja sunnin midagi juhtuma, siis see lihtsalt ei juhtu. Ning mõnikord, kui ma selle lahti lasen ja ära unustan, tuleb see ise minuni. Kui see pidi tulema. Teinekord ei tulegi ja see on täpselt sama okei. See tähendab, et seda ei pidanudki juhtuma. Tuleb õppida lahti laskma ja usaldama, et kõik mis peab juhtuma, see juhtub.

Paljud inimesed ei tea tegelikult praegu ka, kes nad tegelikult on. Paljud meist on oma igapäevategevustes nii hõivatud, et endaga kontakti loomine ei tule kõne allagi. Mõni teab, et seda “peaks” tegema, aga ikkagi leiab vabandusi midagi “kiiremaloomulist ja vajalikku” teha. Mõtle, et kui su ema/lapse elu sõltuks sellest, et sa iga päev 20 minutit enda jaoks võtaksid, siis sa ju leiaksid selle aja ja võtaksid sellest maksimumi! Muidugi, inimese elu sõltub sellest! Praegusel juhul, sinu elu.

Noh, okei, ei ole vaja nii äärmuslikuks minna, kuid endaga kontakti mitte leidmine oma terve eluea jooksul on minu arvates “patt”. On patt mitte mõista, kes sa tegelikult oma loomuses oled, mis on sinu ambitsioonid ja võimekuse piirid (või pigem nende puudumine). Lihtne rääkida, raske teha, eks? Mis mul viga öelda, mul pole lapsi ega pangalaenu. Jep, aga selle valiku olen mina teinud. Ja küll ma olen kokku puutunud naistega, kes leiavad aega oma lapse kõrvalt tegeleda iseendaga ja veel ka oma hobi/karjääriga, mis iganes see neil ka poleks.

Tegelikult meil ei ole ühtegi vabandust, asi on, päriselt ka, prioriteetide küsimus. Lihtne on ohata, et soovime olla kellegi moodi ise seejuures lillegi liigutamata mõeldes, et meil on vaja tähtsamaid toimetusi teha – lapsed tuua ja viia, koristada, lilli kasta, poes käia, sõbrannadega välja minna (liiga tihti) jnejne. Ära saa valesti aru, need tegevused on kõik väga vajalikud tegevused, aga miskipärast nii mõnelgi inimesel, kes on vahel isegi mõelnud, et prooviks näiteks meditatsiooni või joogat, tuleb just sel hetkel, kui oleks aega vaja mediteerima hakata mõte, et just nüüd on vaja pesu pesema hakata. Tuleb tuttav ette? Meie alateadvus mängib meiega põnevaid trikke. Pesu pesemiseks on sul aega ka pärast endaga tegelemist.

Selle pärast meeldib mulle näiteks jooga väga. See on rahulik tegevus, seda saab teha teistega koos, kuid pärast mõningat harjutamist saad seda kodus teha täiesti ihuüksinda ilma kellegi järelvalveta ja piilumiseta. Paned enda lemmikmuusika käima ja liigutad end vabas, hingamisega samas rütmis. Jooga on koht, kus keha ja vaim ühinevad. Koht, kus ei ole mitte midagi muud kui ainult sina ja sinu energia. Joogat saab vaadata ka kui mediteerimist. Meditatsiooni tähendab minu jaoks põhimõtteliselt seda, et sa ei lase end segada välistest faktoritest ning suudad iga kord, kui mingi mõte pähe tuleb, selle ära registreerida ning siis “kõrvale visata”. Joogat tehes on seda võimalik teha ning see tuleb vaikselt igapäeva elusse kaasa, kui lõpuks me oskame “mediteerida” ka kõndides või poejärjekorras seistes.

Meditatsiooniseisund on see seisund, kus me saame kontakti enda hingega, oma tõelise loomusega. See on see hetk, kus me leiame üles iseenda ja endas peituva superkangelase. Oh, mulle meeldib kutsuda ennast superkangelaseks, see annab kuidagi nii palju energiat ja jõudu mulle juurde! Me saame ennast nimetada kõik täpselt nii nagu me ise tahame (keegi teine ei pea seda teadma). Peaasi, et see tunduks puhas ja aus ning 100% sina ise.

Sa oled täiuslik nii nagu sa oled ning sa oled iseenda superkangelane. Sul pole vaja kedagi, kes sind päästma tuleks ning sul ei ole vaja kedagi, kes sulle ütleks, et sa oled imeline. Tee enda elu selliseks, et keegi teine võiks vaadata sinu peale ja mõelda, et “oh, tal on toredad omadused, ma tahaks rohkem selline olla (aga ikkagi jääda endaks)”. Aga tee seda enda pärast ja jäägi iseendaks. Teistele meele järgi olemine ja mingisse “gruppi kuuluda tahtmine” võib alguses olla ilus, kuid ajapikku see ei toida ja ei täida sind.

Ja ega ma tegelikult ju ei tunnegi sind, armas lugeja, ning ei tea, kui palju see artikkel sinuga klappis, aga loodan, et sina tead, et ainuke inimene, kes saab olla täpselt sinu moodi ja jagada maailmaga just neid oskusi ja andeid (nii suurel või vähemal määral, kui soovid), oled ainult sina. Ära võta teistelt inimestelt ära seda rõõmu, mida nad saaksid kogeda, kui sa oleksid kogu aeg 100% sina ise – endale truu ja õnnelik! Nii et, lase need juuksed valla ning võta välja oma punane keep – on aeg särada! 

Loe Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.

0 kommentaari