Jaga:     
Uudised

Koos joostes läbi maailma (1)

Hobijooksjad Katrina Stepanova ja Rasmus Raamat lähevad spordiajalukku esimeste eestlastena, kes on läbinud kõik World Marathon Majorsi sarja kuuluvad suurmaratonid. Elukaaslasi ühendab nii jooksu- kui ka reisikirg.

“Joostes sisenen täiesti teistsugusesse maailma. Võin näiteks ette kujutada, kuidas osalen Rasmusega Ironmani võistlusel ja finišijoone ületan nii, et ta on mul kukil, või kuidas edestan olümpial 10 000 m jooksul mõnda maailmakuulsat jooksjat.” Just nii kirjeldab Katrina Stepanova meeleseisundit, kuhu ta suundub, kui tõmbab pärast tavalist kontoritööpäeva selga spordiriided ja jalga jooksutossud.

Katrina ja tema elukaaslane Rasmus on koos jooksnud maratone kogu maailmas. Harrastussportlaste viimane vägitegu on tänavu aprillis Põhja-Koreas läbitud Pyongyangi maraton, kus Katrina saavutas naisamatööride kategoorias suisa esikoha.

Katrina ja Rasmus on ideaalsed näited sellest, kui edukalt on võimalik ühendada tavapärane kontoritöö sportliku eluviisiga ning maratonide jooksmine maailmaavastamisega. Sel ajal, kui jooksutossud on ootevalmis, töötab Katrina Seesam Insurance ASi müügijuhina ja Rasmus Merko Ehituse Eesti ASi objektiinsenerina.

Millest kõik alguse sai?

Mõlemad hobisportlased on pärit Türilt. ”Oleme teineteise lasteaiapilte vaadates tuvastanud, et käisime vist mõnda aega isegi ühes lasteaiarühmas,” räägib Katrina.

Ka keskkoolitee oli harrastussportlastel ühine. Mõlemale meenub segavõistkondade korvpalliturniiril juhtunud kokkupõrge, mille tagajärjel olid Katal näpud valusad – põhjuseks ei keegi muu kui hilisem elukaaslane Rasmus. Tõsisemalt tutvusid noored aga mõned aastad pärast keskkooli lõppu ühiste sõprade korraldatud suveüritusel Pärnus. “Hakkasime sellest ajast saadik intensiivsemalt suhtlema ja 2009. aasta maist elame juba koos,” ütleb Katrina.

Varem on Katrina tegelenud nii peotantsu, kergejõustiku, võrkpalli, korvpalli kui ka rühmatreeningutega. Rasmus harrastas keskkoolis võrkpalli, kuid pärast seda ei tegelenud seitse aastat aktiivselt spordiga.

“2009. aastal tekkis mõte, et tahaks proovida maratoni joosta. Samal aastal jooksin Berliini maratoni nulltreeningu pealt, aeg ulatus üle kuue tunni. Kata käis mulle seal kaasa elamas ning kui nägi, et suutsin maratoni läbida, võttis endale pähe, et järelikult suudab tema ka,” räägib Rasmus.

Pool aastat pärast jooksupisikuga nakatumist oli Katrinal Pariisi maratoni finišijoon ületatud ning maratoniskoor avatud.

Eesmärgid paika

Kuna paarile meeldib asju teha sihipäraselt, tekkis neil mõte läbida viis (nüüdseks kuus) maailma suurimat maratoni. “Suurmaratonidel on jooksjaid nii palju, et seal ei paista neljatunnine lõpuaeg nõnda silma nagu näiteks Tallinnas. Tunned ennast seal palju paremini, aga sinna pääseda on kohati väga keerukas,” räägib Rasmus.

Kuna maailmamaratonidel soovib alati osaleda palju inimesi, mängib suurt rolli õnn. Katrina ja Rasmus on mõnele maratonile pääsenud loteriimeetodil, teistele aga kavaluse abil – kasutades turismibüroosid. “Londoni maratonile läksime näiteks Rootsi reisibürooga. Nemad organiseerisid hotelli, stardikoha ning transfeeri hotellist starti ja tagasi,” jutustab Rasmus.

Reisibüroo kaudu maratonile minek tähendab seda, et maksad büroole raha ning nemad korraldavad enam-vähem kõik, enda mureks jääb kohalejõudmine. “Reisibürood on teinud korraldajatega diilid, mis tagavad neile mingi arvu stardikohti, mille eest tuleb maksta oluliselt rohkem kui loteriiga koha võitnud jooksja. Näiteks tänavusel New Yorgi maratonil maksab osalus umbes 320 eurot, aga Eesti spordireisikorraldaja küsib 540 eurot,” selgitab Katrina.

Kui mullu sai vallutatud Bostoni maraton, tundsid harrastussportlased, et veel pole aeg jooksutosse varna riputada. Nii panid nad paika uue sihi – läbida igas maailmajaos veel üks maraton. Kui Rasmuse kõrvu kostis uudis, et nüüd saavad ka amatöörid Põhja-Korea maratonil rajale, oli otsus tehtud.

Mõned maratonid paremad kui teised

Katrina senine lemmikmaraton on olnud Berliini oma, mida ta kirjeldab kõige paremate sõnadega: “Hästi mõnus, kerge ja tasane rada, mis lõpeb nii, et isegi ei saa aru, et 42 km seljataga.” Berliinis jooksis Katrina välja sedavõrd hea aja (3:31), et täitis Bostoni maratoni ajanormi.

Rasmusele on kõige kustumatuma mulje jätnud aga London. “See oli esimene maraton, kuhu sebisime end reisibüroo kaudu, treeninguplaan toimis väga hästi. Kaheksa kuud enne maratoni teadsin, mis ajaga lõpetame, ja nii läkski,” räägib Rasmus.

Kõige raskemateks peavad hobijooksjad Bostoni ja New Yorgi maratoni. “Bostoni maraton on maailma kõige vanem maraton, kuhu saamiseks peab jooksma välja kindla aja. Katal oli see aeg olemas, aga mina pidin leidma reisibüroo, et maratonile saada. Rada käis kogu aeg üles-alla, tuul oli vastu ja ilm kehv,” jutustab Rasmus.

“Jõudsin Bostonis finišisse, käed ja huuled sinised. Mind taheti isegi meditsiinitelki viia, ilmselt nägin nii jube välja. Ma ei osanud lõpetamisest rõõmu tunda, sest tol hetkel oli mu ainus soov saada hotelli sooja vanni,” räägib Katrina.

Maratonijooksjatest turistid

Tavalisi puhkusereise pole hobijooksjatel enam aastaid olnud, sest välismaale minekud planeeritakse maratonide järgi. “Viimased korrad oleme sättinud nii, et pärast jooksmist jääks nädal-kaks ka kohapeal ringiuudistamiseks,” ütleb Rasmus.

Harrastussportlasena maailma avastada pole küll odav lõbu, kuid raha kõrvale pannes siiski teostatav. “Unistus on ka Antarktikas joosta, aga internetist leidsime infot, et sealsel maratonil pidavat osalemistasu olema 15 000 eurot, nii et meil on, kuhu püüelda,” naerab Rasmus.

Eri paigus maratone joostes saadakse võimsaid emotsioone. Ehedaim näide on aprillis toimunud Põhja-Korea maraton, mis erines kõigist varem läbitud maratonidest nii mõnegi nüansi poolest. “Väga võimas tunne oli siseneda staadionile, kus kohal 60 000 pealtvaatajat,” räägib Katrina. Enne finišisse jõudmist kuulis ta, et on esimene naissoost harrastussportlane sel maratonil, ning sai finišis joosta läbi valge lindi. “Kõik, mis staadionil toimus, oli väga suurejooneline, alustades avatseremooniast ja lõpetades autasustamisega.” 

Jooksmine õpetab kannatlikkust

Katrinal on jooksutreener, kes saadab igal nädalal uue treeningukava, Rasmus on enda treeningud ise välja töötanud. Alguses tegid elukaaslased trenni koos, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et Katrinal on partneriga võrreldes jalgades rohkem kiirust. “Mõnikord saame paar kilomeetrit koos treenida, kuid siis panen ma eest ära,” räägib Katrina.

Kõige rohkem tunnebki Katrina praegu puudust treeningupartnerist, kelle tempo oleks tema omast pisut suurem ning kellega koos oleks hea üha paremaks jooksjaks pürgida. Trenni teeb ta kuus korda, Rasmus viis korda nädalas.

Katrina sõnul on jooksmine väga lihtne ja mõnus ala. “Sa ei pea hommikuti pakkima suurt spordikotti, jõuad töölt koju, paned jooksuriided selga ja lähed värske õhu kätte, kus sind ei piira ükski sein,” jutustab Katrina.

Jooksmisel on tema sõnul kõige olulisem lähtuda põhimõttest “tasa ja targu”. “Alustada tuleks nii, et alguses jooksed ja siis natuke matkad, mitte ei lähe kohe täispanga peale turbotama,” ütleb ta. “Kõige hullem on see, kui inimesed hakkavad kohe alguses tempojooksu tegema, lõpetavad veremaitsega suus ega tahagi hiljem enam jooksma minna.”

Rasmuse sõnul mängib iseloom jooksmisel suurt rolli, sest tuleb olla järjekindel. “Et saada heaks jooksjaks, pead tegema ka palju trenni. Tagasilöögi korral ei tohi alla vanduda, vaid aina edasi püüelda.”

Tänu jooksmisele on Katrina varasemaga võrreldes palju tasakaalukam ja kannatlikum. “See on muutnud mu hingeelu. Kui ma trenni ei tee, siis tunnen, et muutun rahutuks. Mul on vaja joosta, sest see tasakaalustab mind ning muudab rahulikumaks ja paremaks inimeseks.”

Katrina ja Rasmuse koos joostud maratonid

  • 2011 Pariis
  • 2011 Chicago
  • 2012 London
  • 2012 Berliin
  • 2013 Berliin
  • 2013 New York
  • 2014 Tokyo
  • 2014 Buenos Aires
  • 2015 Boston
  • 2015 Sydney
  • 2016 Pyongyang

Rasmus osales ka Berliini maratonil 2009 ning Katrina Tallinna maratonil 2015.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2016. aasta juulikuu ajakirjas.

1 kommentaar

V
Velda Purin  /   20:55, 25. juuni 2017
Tänud Eveliis Eek! Anna ka edaspidi teada, kuidsa meie superpaaril läheb. Aitäh, Katrina ja Rasmus, et te meil olemas olete.Teie tegevust loen ülimuslikuks!
<3