Jaga:     
Uudised

BLOGI: Kristina Narva Energiajooksul 2017

Hommikul kell 6 kodust startides oli väljas juba 9 kraadi. Mul jäi vaid palvetada, et ei tuleks nii kuum ilm, kui oli Raplas (õnneks ei tulnudki, vist). Narva jõudes rõõmustasin pilvede üle aga olgu öeldud, need põgenesid kohe pärast stardipauku, nii et jah.

Jõudsin võistluskeskusesse üsna vara aga nii kiiresti pole veel aeg möödunud, kui seekord - käisin ühes telgis, teises, otsisin teed linnusesse, seisin lõputus vetsu järjekorras... Sain kuskilt pihku ka veepudeli, milles olnud vesi oli väga hea naturaalse sidruni maitsega ja kui ma soojenduse ajal pudelilt lugesin, et see on kofeiini täis topitud, siis jättis süda paar lööki vahele. Olin peaaegu terve pudeli tühjaks joonud, ise ma kohvi ei joo, rajale võtsin ka kofeiiniga geeli... jäi vaid loota, et seedimine nüüd alt ei vea. Aga hea teada, et sellised veed olemas on!

Sattusin viimasesse stardigruppi aga paigutasin end seal esiritta. Enne starti sai veel Katriniga, kes osaleb samuti M100 projektis, juttu puhuda ja juba me läksimegi. Üllataval kombel slaalomit joosta polnud vajagi ja sain rahulikult enda tempoga peale minna, mõnus. Leppisin endaga kohe kokku, et kiiremini kui 5 min/km ei jookse ja vägisi punnitama ei hakka, võtan mõnuga.

1-5 km, aeg 0:24:57, keskmine kiirus 4:59 min/km
Rada oli seekord täiesti teistmoodi. Hoidsin end alguses veidi tagasi aga eriti hästi see ei õnnestunud. Ja hea oli ka, et nii läks, sest siis ma poleks ilmselt sellise ajaga finišisse jõudnud. Jooksu kiireim km oli neljas ajaga 4:45 min/km ja ega ka viies sellele palju alla ei jäänud. Pulsivööd ma ei pannud (unustasin) ja nii hea oli, üks segav faktor vähem.

6-10 km, aeg 0:26:05, keskmine kiirus 5:13 min/km
Veel oli väga hea ja isegi kerge joosta. Mõned tõusud, langused aga ei midagi hullu. Jõudsin vaevu mõelda, et kui nii edasi läheb, siis jõuan finišisse kiiremini kui Sakus ning siis tuli pööre maanteele...

11-15 km, aeg 0:26:54, keskmine kiirus 5:23 min/km
Maanteel kiskus asi jamaks. Esiteks puhus kohati vastu tugev tuul ja päike hakkas veel rohkem kõrvetama. Mida edasi, seda rohkem tundus, et rada ei pööragi tagasi ja kui lõpuks see juhtus, sai kerges taganttuules jälle kiiremini joosta. Samas oli see rajaosa mõnus ka, nägi nii palju tuttavaid, kellele lehvitada ja edu soovida ning korraks unustada kõik raskused.

16-20 km, aeg 0:28:13, keskmine kiirus 5:39 min/km
Taganttuul. Ei ühtegi tõusu. Päike küll kuumutas aga ei midagi hullu. Ma püsisin ikka veel peaaegu rekordigraafikus. Ja siis ühel hetkel, veidi enne 17. km oli kõik. Tühi tunne, aju ja jalgade vahel lakkas side.  Samas oli see väga kummaline, sest ülemäära palav mul ei olnud, raske ka ei olnud, jalad ei olnud samuti väsinud aga lihtsalt ei liikunud enam edasi nii kiiresti, kui oleks tahtnud.

Nägin veel viimast korda Marist raja ääres kaasa elamas aga enam ei olnud jaksu isegi lehvitada. Aitäh, et mind veega pritsisid, sellest oli abi, äratas korraks üles. :) Viimased kilomeetrid lihtsalt vegeteerisin lõpuni, jooksin nagu läbi udu. Tundus, et ma jäängi sinna, sest iga meeter tundus kilomeeter pikk. Kujutasin juba ette, kuidas finiš suletakse, asjad pakitakse kokku, saabub öö ja mina ikka veel jooksen. Samas ei tekkinud tunnet, et tahaks seisma jääda aga väga edasi ka ei liikunud.

Narva Energiajooks numbrites:
Aeg: 1:51:57 (neto) 
Keskmine kiirus: 5:19 min/km
Max kiirus: 4:20 min/km
Kiireim km: neljas - 4:45 min/km
Aeglaseim km: kaheksateistkümnes - 5:48 min/km
Koht: 525/1013; naised 100/339; vkl 70/207

Rekordist jäi küll 2,5 min puudu (samas, paremuselt teine aeg) aga ma jäin väga rahule, iga jooks ei peagi olema kiirem kui eelmine. Ja võrreldes Saku jooksuga, kus see parem aeg sai joostud, oli seekord ilm palju kuumem, päikeselisem ja tuulisem.

Kui aga küsida, kas ma andsin endast 100%, siis kindlasti mitte (muidugi, tagantjärgi tarkus). See oli nüüd üheksast kolmas kord, kui jooksin poolmaratoni alla kahe tunni: SEB-i rekord tuli okse- ja veremaitse suus, Sakus ma vajusin finišis lihtsalt jõuetult hunnikusse aga seekord... mul sai lihtsalt jaks otsa?! Ma ei oska sellele isegi nime anda. Suutsin finišis isegi rõõmuhüppe teha - nii hea meel oli, et see õudus lõpuks ometi läbi sai! :D Päikesest oli selleks korraks tõesti juba villand.

Loe teisigi Kristina postitusi http://fitkristina.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari