Jaga:     
Uudised

Aeroasend ehk rõõm ja kannatused rattal

Käisime eile Liisuga jõuksis ja tegime päris hullu trenni. Hommikul küsis Liisu, et kuidas jalad on, sest olime ikka suht kindlad, et täna oleme puujalgadega ja kange seljaga. Aga olin selleks hetkeks juba paarkümmend km sõitnud ja saatsin pildi…

Tema selle peale vastas, et ilmselgelt ma eile ei pingutanud piisavalt ning lugesin kordusi väiksemaks, kui need tegelikult olid. Jee write, ütleks sellepeale. Trenn oli ikka väga korralik. Aga tead, kui sul on kodus ratas, mille eest renti maksad siis on kuidagi eriti valus lasta tal nukralt nurgas kopitada ning teine ja olulisem põhjus oli ikka oma soov ja tahe uuesti ratta peale saada.

Kui esimene kord reaalselt mõtlesin, et ma ei oska selle rattaga sõita ning ei püsi püsti siis seekord polnud sellist tunnet. Naljakas oli lausa mõelda oma esimese korra hirmudest. Nüüd oli ainult puhas nauding. Aeg ei olnud jällegi kummist või pigem oleks öelda, et oli teine suisa ahtakene aga hammas oli verel siis riskisin ja võtsin ette oma tavalise ringi, sõitsin lihtsalt tiba kiiremini. Tavaliselt sõidan 40 km oma 2 tundi, siis täna sõitsin 35 km 1:20-ga. Vaatasin aegajalt spidokat ning imestasin. Ilusad numbrid ikka terendasid vastu.

Otsustasin, et seekord proovin korduvalt aeroasendit, sest see tuleb ka selgeks saada ja peamine takistus selle asendi puhul on kõrvadevaheline hallollus, mis arvab, et see on ohtlik. Seega pole teha muud, kui aju treenida, et viimane ei kujutaks endale palju asju ette (loe, et kukun küllili). Alustasin sellest, et lasin ennast hästi madalaks ja sõitsin niikaua kui suutsin. Ouuumaaaiiigoood, mis kätte trenn. Käed hakkasid konkreetselt värisema, eilne jõusaal andis mõnuga tunda. Kui see juba jumala ok oli siis hakkasin kordamööda ühte kätt ja teist kätt aeropulkade peale panema. Jube mõnus on, eriti peale kätte piinamist. Ja siis saingi hakkama. Mõlemad käed peale ja sõitsin. Päris fun oli. Aga asend on ikka suht harjumatu. Küünarnukkide ja põlvede vahel on ainult mõned sentimeetrid. Aga nii vist pidigi õige olema?

Igatahes mingist künkast alla sõites näitas kiiruseks 37 ja minul tuli hasart 38 kätte saada. See mõte tuli küll peale 33 km sõitmist tempokalt ja tükk aega hiljem aga parem hilja, kui mitte kunagi ja saavutasin selle lauge maa peal. See, mis ma teile praegu räägin onju, see on natuke piinlik eksju. Seega võite vabalt minu üle naerda, sest ma ise naersin ka enda üle ja praegult isegi mõtlemine toob irve suule. Ühesõnaga väsinud peast, vedeliku puuduses oli mul vaja spidokale ette treida vähemalt 38 km/h. Andsin jalgadele hagu, kõik mis torust tuli ja see tuli väga vaevaliselt. Igatahes, kui 38 ette tulin, seadsin piiriks 39 ja siis 40 ja kui see 40 ette oli tulnud siis oli pingutus nii suur ja tugev, et ma lihtsalt röögatasin iseeneslikult. Ikka korralik karu. Päisepäeva ajal ratta seljas, mingi tibi lihtsalt röögatab. Normaalne eks? Õnneks oli see enne asulasse jõudmist, nii et keegi ei näinud aga noh tavapärane nähtus see just ka pole. Meenutas pigem jõutõstjaid, kes peale suurt kangi rebimist röögivad. Ilmselt suve lõpu poole ei ole 40 enam teab, mis suur kiirus aga praegu oli küll vägev.

Kokku kerisin 35 km, keskmine kiirus oli 25,9 ja maks 40,1. Kaloreid põles 800 ning naeratus terveks päevaks näole oli garanteeritud.

See rattasõit on ikka üks kuradime äge asi aga siin on üks suur ja väga valus kitsaskoht. Nimelt need va paljunemisorganid jäävad ikka räigelt valusaks. Korra unustasin ära, et maanteeratta peal olen ning tõusin automaatselt sadulast püsti, et puhkust anda teatavale kohale ja hakkasin hooga väntama. Sellepeale peenike suksuke mu jalgevahel vänderdas nii, et oleksin peaaegu ninali lennanud. Aga noh, et rohkem sõitu ja harjub see õrn kehaosa ka karmi kohtlemisega ära.

Koju jõudes oli naeratus ikka nii suule raiutud, et heatuju valitseb siiani. Selle hea emotsiooni pealt tegin peale korralikke venitusi ühe poolpalja pildi ja siis vaatasin, et kas tõesti on võimalik, et kogu selle üleliigse naha ja metsiku peki ning paigast ära olevate organitega kõhu peale hakkab lihas tekkima? Kas tõesti? Aga võibolla on see ainult minu märg unistus ja silmapete? 

Loe Regiina täispikka postitust ja ka teisi kirjutisi https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.

0 kommentaari