Jaga:     
Uudised

Karmen Lepa jooksublogi: milline jooksuklubi valida?

Peale viimast rekordijooksu jäid rajalt mõned vajaduseks kujunenud tegevused sisse, näiteks:

  • Liikudes söömine/joomine - kui tuli plaan tööle/lasteaeda liikuda bussita, siis 90% juhtudel ma sõin. Oli selleks siis banaan, mõni batoon, saiakesed või tahvel šokolaadi. Selline rahustav tunne tekkis närides. Ka ultrarajal hoidis mälumine fookust õiges kohas. Ühest küljest on hea kulutatud energia tagasi süüa, kuid valesid valikuid tehes end hävitav. Esimesel maratonil arvasin, et suhteliselt võimatu on topsi vett jooksu pealt juua, mis siis veel närida midagi - kurku läheb ju. Iga kogemus annab pisikesi nippe, et järgmisel korral end veel rohkem hoida ja stabiilsemalt liikuda.
  • Lühike jooksusamm - aeglased jooksud tunduvad tibusammuga ning mingi mugavustsoon on tekkinud. Palju kiidetud ökonoomsus ilmselt.
  • Lihasvalu puudumine päev või kaks peale koormust. Esialgu häiris ja mõtlesin, et trennid ei toimi enam. Varem andis ikka kuskil midagi tunda, et on liigutatud end. Võtsin nagu head märki arenemisest.
  • Kiirkõnd - paar kuud kõndisin kiirel sammul (ei tohi aega kaotada). Esialgu ise ei saanud arugi, et torman ringi, kuid sain märkuse ja püüdsin ümber õppida. Nüüd õnneks suudan rahulikult ka jalutada ja ümbrust nautida.
  • Ükskõik millisel pakendil nägin sõna "ultra", siis läksid mõtted jooksule ja püüdsin mingit seost leida. Selline mõttemäng.

Ultrajooks on mõnus! Olen päris pikalt mõelnud, et tahaks ka kuhugi kuuluda. Saaks ikka lahtri "klubi" ka täita kui registreerin end jooksule. On rohkem kui üks jooksuklubi, mis mind heameelega vastu võtaks. Usun, et pingutaks mõnikord rohkem, sest peale enda au on ka klubinimi kaudsel viisil mängus. Usun, et pisike esindajaroll teeks vaid head.

Kui treener Crisil oleks oma isiklik klubi, siis kuuluksin sinna ilmselt. Treenin ju tema koostatud kavade järgi. Praegu on silma jäänud kaks pisemat klubi, mis tekitaksid koduse tunde, nimelt Ultrajooksuklubi Estonian Ultrarunners Team ja Eratreening.ee. Esimesel on tugev seos ultrajooksjatega ja teine on mõnusalt positiivsete ja sõbralike jooksuinimestega klubi, mille ühistrennid on kodule lähedal. Eratreeningu trenni jõuan üliharva oma kavatamise kõrvalt, kuid hoian tegemistel silma peal ja võimalusel lähen ka liigutama, tekitab mõnusa vahelduse muu rabelemise kõrvale. Päris enne esimest ultrajooksu arvasin, et Ultra Neon Runners Clubi oleks maruvahva kuuluda, kuid tänasel päeval ei ole nii aktuaalne kui paar aastat tagasi.

Kel aga kogemusi erinevate klubidega, siis võib julgelt kommentaarides märku anda. Mis plussid ja miinused ning millist ometi valida?

Loe ka teisi Karmeni postitusi http://jooksublogi.blogspot.com.ee/.

0 kommentaari