Jaga:     
Uudised

Upu või UJU ehk esimene ujumisvõistlus

Vahelduseks enda trennidele panen kirja hoopis kaksikute eilse ujumisvõistluse emotsioonid #uhkeemme, sest noh, kui ise ei tee siis tuleb teiste loorberitel õilmitseda.

Alles see oli, kui ujumaskäimine oli päris “äge”. Ses mõttes äge, et mul oli kaks väiksest uljast tegelast, kes eriti ujuda ei osanud aga armastasid vett iga rakuga oma kehast. Siin olen ühest korrast rääkinud.

Aga sellest on nüüd 1,5 a möödas ning ujumisoskus on kollosaalselt paranenud. Eile oli seekord, kus ma süda rõkkas rõõmust ja vaikselt tuli heldimuspisar silma. Minu suured nunnud on niiiiiiiiii tublid. Neil oli esimene ujumisvõistlus.

Kablutasime terve perega ilusti kohale aga kõige väiksem arvas, et tema peaks ka ujuda saama. Ning sihtis koguaeg suurt basseini. Lõpuks mees kobiski temaga autosse, sest tema ohjamine oli paras kunst ning mina sain suurematele kaasa elada.

Istusin seal pingi peal ning ootasin nende starti. Süda puperdas sees…. Vahest isegi hullemini, kui enne enda võistlusi. Ootusärevus oli ka vähemalt samas suur. Kuidas nad hakkama saavad? Kuidas neil läheb? Kas kõik on ikka ok? jne jne jne

Meil on kodus alati enne esinemisi ja võistlusi loeng teemal. VÕit. Meie pere pooldab aga suhtumist, et oluline pole võit, oluline on anda endast parim! Ei poolda ka seda suhtumist, et oluline on osavõtt…. See on ka oluline aga oluline on olla enda parim versioon täna, pingutada ning olla tubli, just nii hea, kui sa täna suudad. Tulemus pole oluline. Seda räägin alati enne esinemisi lastele, et oluline on anda endast parim ja nautida protsessi. Nad saavad aru ja üritavad tublid olla.

Igatahes trennides on nii, et kutt on väga kõva ujuja ja tibinast ikka kõvasti eespool aga vahel tulevad mängu segavad faktorid ja kõik ei õnnestu plaanipäraselt. Mitte, et ma oleks eeldanud võitu vaid pigem see, et lootsin, et kõik õnnestub neil. Aga neile anti jalga veidi valed lestad ning kuti lest oli talle liiga suur ja tuli poole basseini pealt jalast ära. Ta sukeldus ning tõi lesta ära ja pani selle uuesti jalga. Noh… see ajakaotus oli üüratu. Aga vahel lihtsalt ongi nii, et juhtub ja sinna ei saa midagi teha. Õnneks tuleb neid võistlusi veel ja ta pole üldse morjendatud. Seega kõik õnneks ok.

Aga minu pisike printsess üllatas mind tõsiselt. Nii tubli väike tegelane! Rinnuli ujumises oli pea kehapikkuse teistes konkurentidest oma stardis ees ning ka üldkokkuvõttes tõi sellili ujumises esikoha koju. Ka kõhuli ujumine ehk krool õnnestus  suurepäraselt. Hea oli vaadata, kuidas väike tegelane päris ilusa tehnikaga silkab. Sõbranna muigas, et kuule su tips ei hinganudki selle 25 meetri juures. Ühe korra ikka tõstis pead veest välja aga muidu siblis kenasti lõpuni jah. Kiire tibin meil.  Kas pole mitte lahe?

Rinnuli ujus 25m 23, 3 sekundiga ja sellili 21, 5 sekundiga.

Aga see kuidas nad vett armastavad on nii lahe. Neile jääb ujumistrennidest endiselt väheks ja heameelega sulistaksid igapäev vees ja Lõvikutsikas loomulikult koos nendega.

Kusjuures eile oleks saanud ka emmed/issid võistelda ning järgmine kord osalengi aga seekord pidin kiirelt teatrisse silkama aga süda jäi hullult kripeldama. Aga nagu öeldud, siis teinekord teeme ära. Aga see etendus….nooh see oli kuidas nüüd öeldagi. Nats igav… eriti kuna minu emotsioonid tiirlesid ümber võistluse ning ma ei saanudki autasustamist näha ja seda, kuidas minu väike printsess pjedestaali kõige kõrgemal astmel seisab. Samas loodame, et ehk tuleb neid kordi veel. Uhke olen ikkagi!

Loe ka teisi Regiina postitusi https://regiinatrennijutud.wordpress.com.

0 kommentaari