Jaga:     
Uudised

KORTISOOL - kaitseb või ründab?

Inimese organismi on programmeeritud keerukas mehhanism, mis on aidanud meil põlvest põlve püsida ja ohuolukordadest eluga välja tulla. Nüüd on see kaitserefleks aga hakanud meie vastu pöörduma. Mis osa on siin kortisoolil?

Head küljed

Stressiolukorras, olgu see füüsiline või vaimne, toodab keha neerupealistes mitmesuguseid hormoone, et ohule vastu astuda. Pärast adrenaliini paiskub meie organismi suures koguses kortisooli ehk stressihormooni. Lühiajalised kortisoolipursked on meile hädavajalikud, et taastuda läbielatud stressiolukorrast. Kortisooli mõjul tõuseb veresuhkrutase, mis võimaldab kehal kiiresti lisaenergiat toota, samuti viiakse kaltsium luudest lihastesse, et need suudaksid ohule maksimaalselt reageerida. Stressihormooni toimel ei tunne me ka tavapäraselt valu, et võiksime keskenduda kõige olulisemale – vahetu ohu tõrjumisele. Samal põhjusel pärsitakse ohuolukorras mittevajalikke funktsioone, näiteks paljunemisvõimet ja immuunsüsteemi toimimist. Et suudaksime lähitulevikus seesuguseid ohuolukordi vältida, paraneb kortisooli mõjul ka meie lühiajaline mälu.

Miks läheb jamaks?

Kõik oleks justkui hästi, kui saaksime vaid kogu selle lisaenergia ja -jõuga midagi peale hakata. Meie esivanematel aitas see pääseda metsloomade ja ka oma liigikaaslaste rünnakutest, praegu aga rakendub hormoonimehhanism peamiselt siiski vaimse stressi korral. Stress on tänapäeval aga sageli pigem pidev ja krooniline olek, mitte aeg-ajalt esinev lühiajaline nähtus. Olgu selle põhjuseks siis kartus tööst ilma jääda, rahaline ebakindlus või bioloogilised stressitekitajad, nagu rasvumine ja mürgid igapäevases elukeskkonnas.

Krooniline stress tähendab, et ka kortisoolitase organismis on kogu aeg kõrge ja sellele ei anta võimalust normaliseeruda. Selles peitubki suurim oht meie tervisele.

Pahupool

Krooniliselt kõrge kortisoolitaseme tagajärjed võivad organismile olla laastavad. Kuna immuunsüsteemi töö on pärsitud, on pingeseisundis keha haigustele tavapärasest vastuvõtlikum. See on ka põhjuseks, miks ületöötanud ja stressis inimesed on sageli haiged ning miks haigestutakse sageli just pärast mõnd erakordselt stressirikast olukorda – paljude arvates pingelanguse mõjul.

Pidev stress annab hoobi ka luustikule ja lihaskonnale, kuna kortisool pärsib lihaste võimet aminohappeid omastada. Seega on stressihormooni kõrge taseme juures pea võimatu lihaseid piisavalt toita, et ei tekiks lihasmassi kadu. Samal ajal võib ladestuda rasv näo-, kaela- ja kõhupiirkonda. Seda võimendab omakorda ainevahetushäiretest tingitud erakordne söögiisu. Kuna kortisool pärsib soolestikus kaltsiumi omastamist, väheneb ka organismi võime kasvatada või uuendada luustikku, mistõttu luumass väheneb.

Stressiolukorras ja kortisooli mõjul tõuseb ka vererõhk, kuna stressihormooni mõjul muutub keha palju tundlikumaks ka sellistele hormoonidele nagu epinefriin (adrenaliin) ja norepinefriin, millega kaasneb veresoonte ahenemine ja verevarustushäirete teke. Teisalt toimib kortisool antidiureetikumina ehk soodustab vedelikupeetust ja seeläbi ka naatriumi kehasse ladestumist. Lühiajalise stressi korral poleks sellest suurt midagi, aga pikaajalisena kujutab see tõsist ohtu südame-veresoonkonnale. Kortisool suurendab maohappe tootmist, mis koos verevarustuse häiretega seedetraktis võib tekitada seedehäireid.

Pidev stress ja väga kõrge kotisoolitase võivad tingida viljatust, aga ka nurisünnitusi. Stressihormooni mõjul püsib jätkuvalt kõrgel ka veresuhkrutase, mis võib lõppeda suhkruhaiguse ja sellega kaasnevate hädadega.

Pidev stressiseisund võib põhjustada ka seda, et keha mehhanismid, mis tavapäraselt pärast ohuolukorra möödumist langetasid kortisoolitaset, ei toimi enam korralikult ning keha võib asuda ise stressihormooni kas üle- või alatootma. See aga võib esile kutsuda kroonilise väsimuse. Seega on meie tervis paljuski kinni meie enda mõtlemises.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta augustikuu ajakirjas.

0 kommentaari