Jaga:     
Uudised

MÜRGINE argipäev

Meie harjumuspärane tegutsemine põhjustab suure tõenäosusega iga päev mõne mürgi sattumist organismi.

Tahame ikka uskuda, et igasugune olmekosmeetika, puhastusvahendid ja toit on meie organismile ohutud – müügile ei lubataks ju inimese tervisele ohtlikke tooteid. Kõik ongi peaaegu õige! Üksikud kokkupuuted mürgiseid aineid sisaldavate toodetega ei kujutagi meie organismile ohtu, kuid kui tarbida neid korraga, pidevalt ja suuremates kogustes, mõjutab see lõpuks paratamatult ka meie organismi tasakaalu. Organismi sattudes võivad keskkonnatoksiinid mõjutada meie immuun- ja hormonaalsüsteemi tasakaalu ning põhjustada mitmesuguseid vaevusi ja terviseprobleeme.

Hormoonid koos närvisüsteemiga reguleerivad organismis toimuvaid protsesse. Hormoonid on väga väikesed, mistõttu piisab ka väikesest toksiinide kogusest, et muuta hormoonide ning seeläbi ka organismi kui terviku toimimist. Paljud ained mõjuvad organismi sattudes sarnaselt östrogeenidega, viies tasakaalust välja meie hormonaalsüsteemi. Neid nimetatakse ksenoöstrogeenideks. Oma igapäevaelus puutume selliste ainetega paratamatult rohkemal või vähemal määral kokku – neid leidub meie toidus, joogis, kosmeetikas, ravimites, puhastusvahendites jm. Kui palju neid meie organismi satub, oleneb sellest, milliseid valikuid me oma tarbimises teeme.

Kõige suuremad süüdlased

Levinuimad hormonaalsüsteemi kahjustavad ained on ftalaadid (DBP, DEHP ja BBP), parabeenid ja bisfenool A, mida leidub väga paljudes igapäevatoodetes. Valdavale osale olmekosmeetikale, nagu kreemid, huulepulgad, šampoonid, dušigeelid ja deodorandid, on lisatud säilitusaineks parabeene, mis takistavad bakterite, seente ja muude mikroobide vohamist vannitoa soojas ja niiskes keskkonnas. Lisaks välisele kokkupuutele võime huulepulka või hambapastat kasutades parabeene kogemata alla neelata. 2004. aastal leidsid teadlased rinnavähirakkudes parabeene ning kosmeetikatööstuses hakati parabeenide kasutamist vähendama. Kuigi siiamaani tekitab see teema vastakaid arvamusi ja eri organisatsioonid kinnitavad, et parabeenid ei tekita vähki, tasub oma kokkupuudet nende kemikaalidega kindluse mõttes siiski vähendada.

Parabeenid käituvad meie organismis kui ksenoöstrogeenid ja hormoonsõltuvate terviseprobleemide teket ei saa täielikult välistada. Seetõttu tasub eelistada looduslähedasi ja vähemate koostisosadega tooteid ning neid, millele on märgitud, et tegemist on parabeenivabade toodetega. Koostisainete nimekirja uurides ei leia sealt sõna “parabeen”. Pigem tasub otsida parabeenide teisi nimetusi, nagu parahüdroksübensoaat, 4-hüdroksübensoehape, aga ka metüülparabeen (E218), etüülparabeen (E214), propüülparabeen (E216) või heptüülparabeen (E209) jne. Parabeenid leiavad kasutust ka toiduainetööstuses, näiteks õlle, kastmete, magustoitude, karastusjookide, moosi, hapukurkide ja siirupite valmistamisel.

Ühed kõige levinumad sünteetilised saasteained, mida kasutatakse peamiselt selleks, et muuta PVC-plastid (polüvinüülkloriid) pehmemaks ja painduvamaks, on ftalaadid. Ftalaate leidub mänguasjades, põrandakatetes, kosmeetikavahendites, pestitsiidides, plastpakendites, aga ka parfüümide õlides ja juukselakkides. Paraku ei ole ftalaadid plastidega kuigi tihedalt seotud ja võivad toote elutsükli jooksul kergesti keskkonda eralduda. Ftalaate on võimalik vältida, kui valida taastöödeldavast plastist tooted koodiga 2, 4 või 5 (märgitud tavaliselt pakendi põhjale kolmnurga sisse). Samuti tasub olla ettevaatlik toodetega, mille koostisnimekirjas on lühendid DBP, DEP, DMP, DEPH ja BBP.

Pakendite kaudu puutume iga päev kokku ka bisfenool A ehk BPAga, mida leidub polükarbonaadist joogipudelites ja taaskasutatavates plastnõudes, aga ka värvides, liimides, kassatšekkide termopaberil ning plekist toidu- ja joogipurkide sisepinnal. Selle aasta jaanuaris avaldati Euroopa toiduohutusameti (EFSA) teaduslik arvamus, mille kohaselt ei põhjusta kokkupuude bisfenool A-ga tarbijale terviseriske. Hoolimata sellest on aga arvukalt uuringuid, kus on leitud otseseid seoseid bisfenool-A ja mitmesuguste terviseprobleemide vahel, nagu südamehaigused, diabeet, rasvumine, hambaemaili kahjustumine ja isegi vähi teke. Ka bisfenool-A on ksenoöstrogeen, mis mõjutab meie hormonaalsüsteemi. Euroopa Liidus on bisfenool-A kasutamine keelatud imikute lutipudelites. Prantsusmaa on läinud aga veelgi kaugemale ning alates sellest aastast on seal bisfenool-A kasutamine keelatud kõigis toiduanumates.

Väga suur osa meie toidust ja joogiveest on pakendatud plastpakenditesse, olgu tegemist pudelivee, kaasa ostetava sooja toidu, salati või külmleti valmistootega. Ksenoöstrogeene võib leida isegi konservipurkide ja mahlapakendite sisepinnalt ja plastist toidunõudest (taldrikud, topsid, säilitusnõud).

Kahjulik muutub veel kahjulikumaks

Kuigi kemikaalide sisaldus plastpakendites on enamasti hoolikalt kontrollitud, võib osa kemikaale olla siiski östrogeense mõjuga. Sellised ained avaldavad juba väga väikeses kontsentratsioonis plastist leostudes üksi või koostoimes teiste ainetega organismile kahjulikku mõju. Ainete leostumist plastist kiirendab UV-kiirgus, mikrolaineahju kiirgus, keetmine ja nõudepesumasinas pesemine. Seega tuleks plastpakendite kasutamist nimetatud tingimustes kindlasti vähendada või veelgi parem, vältida. Eriti tasub arvestada sellega, et päikese kätte jäetud plastpudelist östrogeensete ainete leostumine suureneb.

Kui plast on saanud lahutamatuks osaks meie tarbimisest, siis mida saame ise selle mõju vähendamiseks teha? Plastist nõude ja muude toodete tähistamiseks kasutatakse taaskasutuskoodi (kolmnurga sisse kirjutatud number), mis näitab ära plasti keemilise koostise. Ühtlasi on see juhis tarbijale, kuidas sellise plastiga ümber käia. Hoiduda tasub plastist, millele on märgitud numbrid 7, 3 ja 6. Teadaolevalt on neutraalsed plastid märgistatud numbritega 1, 2, 4 ja 5.

Kuigi arvamused ja uuringud võivad olla mõneti vastuolulised, võiks lähtuda ettevaatusprintsiibist ning tervise huvides vähendada plastpakendite kasutamist, asendades need klaas-, keraamiliste või roostevabast terasest toodetega.

Varjatud mürgid

Toidu pakendamine on vaid üks viis, mille kaudu potentsiaalselt kahjulikud ühendid meie organismi jõuavad. Väga suur osa on toidu saastumisel juba toiduainete kasvatamise ja käitlemise ajal. Suurema saagikuse ja parema säilivuse nimel kasutatakse taimekasvatuses ohtralt pestitsiide, väetisi ja kasvuregulaatoreid. Nende jäägid aga säilivad nii toidus endas kui ka mullas, sattudes sealt edasi põhjavette, veekogudesse ja sealt omakorda kalade organismi. Loomadega tehtud uuringud on näidanud, et osad pestitsiidid võivad põhjustada hormonaalse tasakaalu häireid, immuunsüsteemi nõrgenemist, rasvumist, diabeeti ja vähki.

Taimekaitsevahendite seire tulemuste järgi on pestitsiidijääkidega ligikaudu 1/3 kodumaisest ja 2/3 imporditud toiduainetest. Mahetoidust ei ole pestitsiidijääke leitud. Imporditud toodetest on pestitsiide normist rohkem olnud kõige enam viinamarjades, sidrunites, aprikoosides, brokolis ja riisis,. Probleem on see, et väga suurt osa pestitsiidijääke ei määrata ning paljudel juhtudel sisaldavad toiduained rohkem kui üht pestitsiidijääki. Eri aastate lõikes on Eesti seireandmete põhjal enim keemiliste taimekaitsevahendite jääke leitud Belgia ja Poola õuntest, Hispaania maasikatest, mandariinidest, kurkidest, aprikoosidest, Itaalia viinamarjadest ja Egiptuse apelsinidest, kust leiti 6–10 erisugust pestitsiidi.

Levinuimad pestitsiidid on glüfosaadid, millest üks tuntumaid ja kasutatavamaid vahendeid on Roundup. Teadusuuringute põhjal seostatakse glüfosaate hormonaalse talitluse häirete ning meessuguhormoonide ja spermatosoidide tootmise vähenemisega. Lisaks toimeainele sisaldavad taimekaitsevahendid veel lisaaineid, mis tõhustavad mürgi toimet või soodustavad selle imendumist, kuid koostoimes toimeainega muudavad need pestitsiidid veelgi toksilisemaks. Nii osutus ka Roundup 2005. aastal läbi viidud uuringus mitmeid kordi toksilisemaks kui selle toimeaine glüfosaat, põhjustades kahjustusi embrüonaalsetes ja platsentarakkudes 100 korda väiksemates kontsentratsioonides, kui on soovitatud kasutada põllumajanduses. Samuti leiti, et Roundup on potentsiaalne hormoonsüsteemi kahjustaja. Prantsusmaa ja Holland on nüüdseks teatanud Roundupi müügi keelustamisest eraisikutele, viidates selle mürgisusele ja seostele mitmesuguste terviseprobleemidega (sh vähk).

Ka püsivaid orgaanilisi saasteaineid (POS) tasub vältida, näiteks DDTd ja dioksiine. Hoolimata sellest, et DDT kasutamine lõppes juba aastakümneid tagasi, võib selle jääke leida nii pinnasest kui ka Läänemere kaladest siiani. Dioksiinid on keskkonnas väga püsivad ühendid, mis tekivad peale looduslike protsesside (vulkaanipursked ja metsatulekahjud) peamiselt kemikaalide tootmisel, olmejäätmete põletamisel, paberitööstuses kloorvalgendamisel ja plastide (eriti PVC) tootmisel. Dioksiinid on väga püsivad ning kuhjuvad seetõttu loomses ja kalarasvas, kahjustades endokriin-, närvi- ja immuunsüsteemi ning maksa ja mõjudes halvasti viljakusele. Inimeste toidulauale satuvadki dioksiinid peamiselt loomse toiduga – põhilised allikad on liha, piimatooted ja kala.

Kuidas vähendada mürkide sattumist organismi?

Eelista omamaist ja mahetoitu, söö mitmekülgselt, suurenda värskete toiduainete (salatite, puuviljade, köögiviljade) osakaalu oma menüüs ning tarbi mõõdukalt loomseid toiduaineid. Jälgi, et menüüs oleks piisavalt antioksüdante sisaldavaid puu- ja köögivilju. Liha ja linnuliha valikul eelista võimalusel mahetoodangut. Oluline on juua ka piisavas koguses vett (klaas vett iga paari tunni tagant).

Peale toitumise jälgi muid tarbimisharjumusi, et vähendada saasteainete koormust organismile.

  • Mida kaugemalt puu- ja köögiviljad tulevad, seda rohkem on neis pestitsiidijälgi. See reegel ei pea küll alati 100% paika, kuid kodumaiste puu- ja köögiviljade puudumisel eelista lähinaabrite omi.
  • Söö hooajaliselt ning kogu väärtuslikku aiamaalt ja metsa alt, et vilju talveks sügavkülmutada, kuivatada, sisse teha või keldrisse panna.
  • Poest ostetud puu- ja köögiviljad pese hoolikalt sooja veega puhtaks, välismaiseid puuvilju ka koori, eriti kui need on vahatatud. Puuviljade puhul arvesta, et mida õhem koor neil on, seda rohkem leidub neis kemikaalide jääke (näiteks viinamarjades). Ka salatilehed pese rohke jooksva vee all puhtaks.
  • Eelista mahetooteid ning otsi endale mõni talumees, kelle käest marju, puu- ja köögivilju, mune ja liha osta.
  • Eelista looduslähedast olmekeemiat (ökomärgistusega tooteid) ja väldi mürgiseid lisaaineid (näiteks ftalaate) sisaldavaid tooteid.
  • Kasuta looduslikku kosmeetikat ja loe pakendil olevat infot – jälgi, et tooted ei sisaldaks parabeene, ftalaate ega muid selliseid aineid. Eelista alati tooteid, mis sisaldavad vähem koostisosi.
  • Vähenda plastpakendite kasutamist ja plasttoodete (pudelid, pakendid, nõud jms) puhul vaata etiketil toodud koode. Ära tarvita pakendeid numeratsiooniga 3, 6 ja 7.
  • Hoidu toidu soojendamisest plastnõudes. Ära sulata mikrolaineahjus plastkarbis külmutatud tooteid, vaid eemalda esmalt pakend.
  • Ära kasuta plastpudelit mitu korda ega vala pudelisse kuuma jooki.
  • Jälgi väga tähelepanelikult, et laste mänguasjad ei sisaldaks ftalaate ega bisfenool-A-d.
  • Kala ja muid mereande valides eelista väiksemaid ja nooremaid isendeid, kuna vanemad ja suuremad kalad võivad sisaldada rohkem kahjulikke aineid.

Väga raske on täielikult vältida kokkupuudet keemiliste ühenditega, mis võivad meie organismi mõjutada. Küll aga on võimalik teadlike valikutega koormust organismile vähendada. Kui eelistame vähem töödeldud ja naturaalseid toiduaineid ning varustame oma organismi piisavalt antioksüdantide ja vajalike toitainetega, hoiame oma organismi tasakaalustatuna ja tervena.

Kuidas vähendada plasttoodete kasutamist?

  • Soojenda ja sulata toitu klaas- või keraamilistes nõudes.
  • Ära kasuta plastist joogipudelit, vaid asenda see klaaspudeli või BPA-vaba tootega.
  • Piknikule ja grillimisele võta kaasa pigem papptaldrikud või veelgi parem – tavalised taldrikud.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta augustikuu ajakirjas.

0 kommentaari