Jaga:     
Uudised

Kappa terviseks!

Inimesed on armastanud hoida loomade ligi juba aastatuhandeid ja pole saladus, et ka kodukass võib ravida mitmeid hädasid. Hoopis võimsama efekti võib saada suure hobuse seljast. Ratsutamisterapeut Elerin Raadik selgitab lähemalt. 

Mis on ratsutamisteraapia?

Teraapia eesmärk on hobusega koos töötades ja temaga suheldes parandada inimese füüsilist ja vaimset seisundit. Füsioterapeut edendab teraapias füüsist, tegevusterapeut tegevusvõimet, psühholoog psüühikat. Eestis töötavad ratsutamisterapeudid on peamiselt füsioterapeudid, kuid leidub ka tegevusterapeute ja psühholooge. Praegu on aktiivselt töötavaid terapeute Eestis kuus-seitse. 

Milles peitub ratsutamisteraapia võlu?

Hobuse kõnd tagab täpse, rütmilise ja korduva liigutusmustri, mis sarnaneb inimese loomulike kõnnimehhanismidega. Hobuse kõnniliigutused tekitavad edasitõukavat ja kõigutavat liikumist vaagnale, põhjustades rotatsiooni ülakeha ja raskuskeskme kõikumise kaudu küljelt küljele. See on üks paljudest põhjustest, miks hobuseid kasutatakse liikumispuuetega inimeste ravis. Hobune aitab puudega inimese kehale “õpetada”, kuidas kõndida. 

Kuidas üks teraapiaseanss välja näeb?

See oleneb kliendi diagnoosist, vajadustest ja võimekusest. Tunni alguses loob klient loomaga kontakti ning vajadusel talutab ja puhastab teda. Koos terapeudiga asetatakse hobusele vajalik varustus ja minnakse teraapiarajale (ratsaplatsile, maneeži) tundi jätkama.

Enamasti istutakse hobuse selga teisel või kolmandal teraapiakorral. Olenevalt inimese võimekusest minnakse hobuse selga kas maast või rambilt. Kui inimesel on hirm, tuleb kõigepealt luua hobusega usalduslik suhe. Selleks, et hirme hobuse ees ületada, tegeldakse hobusega enne tema selga istumist ja sooritatakse mitmesuguseid harjutusi.

Hobuse seljas tehakse mänge ja harjutusi, et toetada keha funktsioone ja arengut. Tegevused sõltuvad inimese diagnoosist ja tunni eesmärgist. Tunni lõpus võetakse hobuselt varustus, suheldakse loomaga ja premeeritakse suurt sõpra leiva või porgandiga. Väga tähtis on teraapia alguses ja lõpus hinnata klienti. Selleks tehakse teste, viiakse läbi küsitlusi ja filmitakse kõndi. See aitab püstitada teraapia eesmärke ja võrrelda tulemusi. 

Millise hobusega tehakse teraapiat?

Teraapiaks sobiv hobune peab olema terve, loomult rahulik, sõbralik, koostöövalmis, hea suhtleja ja sobivate füüsiliste eeldustega. Õige hobuse peab ära tundma terapeut, kes koolitab hobuse ka ise välja, sest tunnis peab olema täielik teineteisemõistmine, hobune peab teadma, mida eri hääl- ja kehamärguanded tähendavad. Samas on väga tähtis, et terapeut teaks täpselt, mismoodi tema hobune mõnes äkilises olukorras reageerida võib.

Hobust peab olema harjutatud liikumisabivahenditega (ratastool, kargud), valjude häälte, kliendi äkiliste liigutustega. Hobuinimesed kutsuvad selliseid hobuseid “pommikindlateks”.

Kellele ratsateraapia ei sobi?

Kui inimesel on allergia, astma, mida kutsub esile hobune ja teraapiakeskkond; käitumisprobleemid, mis võivad põhjustada ohtlikke olukordi inimesele endale, hobusele ja teraapiameeskonnale; tugev sensoorne puudulikkus, nahaärrituse ja -vigastuste risk, hirm hobuse ja tema liikumise ees.

Milliseid muutusi oled täheldanud oma patsientidel?

Mul käib praegu ratsutamas noor naine, kellel on epilepsia, ja ta just ütles, et ta ei saagi aru, kuidas nii on, aga pärast teraapiatundi on tal mitu järgmist päeva väga hea olla.

Peaaegu alati paraneb inimestel üleüldine kehatunnetus ja taju. Liikumine, mida inimene hobuse seljas saab, on sümmeetriline ja korrapärane, lihastoonus mõlemas kehapooles võrdsustub ja lihaspinged vähenevad. 

Ratsutamisterapeudid leiad: www.ratsutamisteraapia.ee.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta detsembrikuu ajakirjas.

0 kommentaari