Jaga:     
Uudised

Saavutusvajaduseta võitja - Liis-Katrin Avandi

Mõista, mõista, kes see on? Teeb trenni nagu tippsportlane, aga võistelda ei viitsi, vaatab oma ideaalset keha ja näeb hoopis tonti. Õige vastus: Liis-Katrin Avandi.

Liis-Katrin pargib oma punast ratast. Sinna mahub tal rohkem kui mõnel mehel autosse. Lisaks igasugustele kottidele on pakiraamil ka tema peatselt nelja-aastaseks saav poeg Herman. “Ta on meil pisut tõbine,” selgitab Liis-Katrin lasteaiavaba päeva. Veidi unised on aga mõlemad. Alles mõne päeva eest sai Liis-Katrinil läbi kahenädalane showtantsuprogramm kruiisilaeval. “Seal ei ole võimalik ju normaalselt magada. Hea, kui saad voodisse öösel kolme ajal. Aga ma õudselt armastan magada. Võin kodus vabalt kaheteistkümneni magada, natuke ringi käia ja siis uuesti voodisse minna,” räägib Liis-Katrin nagu šokolaadist. Üldiselt läheb ta aga voodisse normaalsel ajal ja ärkab kõvasti hiljem kui väike Herman. “Ma ei tea, mida ta need paar tundi üksinda teeb. Vahepeal käib ja küsib, millal emme ärkab, ja saab vastuseks “varsti”. Unega on see nii olnud kogu aeg. Kui veel ema juures elasin, siis ta ikka imestas, kuidas ma suudan niimoodi puhata – temal tekiks küll ajaraiskamise tunne. Aga vabal päeval 11ni magada pole minu jaoks tõesti mingi probleem,” selgitab Liis-Katrin.

Esimene lahkheli

Hoolimata magamatuse perioodist näeb Liis-Katrin siiski kadedakstegevalt hea välja. Ideaalne vorm, säravad silmad, kõrvuni lai naeratus. Täispakett! Ma lihtsalt ei saa teistmoodi, kui pean talle komplimendi tegema. Ta purskab selle peale naerma ja uurib siis kahtlustavalt, kas ma tegin nalja. “Esiteks, ma ise ei arva nii! Mul on jõhker tagumik ja suured jalad, ja vaata, kui lühike ma üldse olen,” ütleb ta. Nüüd on minu kord naerda. “Ei, ausalt, noh! Nüüd juba üritan vähem enesekriitiline olla. Välimus ja kaaluteema on meeletu probleem olnud mulle 13. eluaastast saadik. See on põhiteema, mis mind aeg-ajalt jalust rabab. No mõtlen, et tööd ja projekte on, muu elu on ka justkui lill, siis äkki tuleb väsimus peale ja langen masendusse. Ja ma näengi, kuidas olen kole, paks ja andetu.”

Liis-Katrin pole päris kindel, kust selline suhtumine oma kehasse alguse sai, kuid ta kahtlustab meediat. “Kui oled õrnas eas ja näed telekast ja ajakirjadest ainult piltilusaid, töödeldud pilte inimestest, siis võid hakata arvama, et see ongi päris elu. Nii hakkad ennast väga kriitiliselt vaatama. Mind näiteks hakkas ka väga häirima see, et mul pole klassikaline tantsijakeha. Eeldasin, et pean olema pikk ja väga sale.”

Pakun Liis-Katrinile ja lapsele kohvi-tee asemel hoopis tervisejooki, mis maitseb kui muda, aga on igasuguseid eluks vajalikke vitamiine pungil täis. Liis-Katrin keerab korgi maha, võtab lonksu, ei krimpsuta kordagi suud ja ütleb siis: “Kui mul jälle see kahtlane periood peale tuleb, siis nüüd ma ütlen endale, et lähenemas on 30. aasta juubel. Võta ennast kokku ja saa suureks! Rahune maha ükskord!”

“Ja toimib?”

“No ei tea. Tantsijana on mu keha kogu aeg teistele vaatamiseks ja nii on raske seda kriitikat endas maha suruda. Tahad ju ikka, et oleks tohutult ideaalne, et oleks ilus vaadata.” Ka poeg Herman võtab paar lonksu tervisejooki ega tee suuremaid grimasse. Ütleb lihtsalt, et ei taha enam. Küsin, kas ei maitsenud. “Maitses küll, aga lihtsalt ei taha praegu rohkem,” ütleb laps viisakalt ja jätkab rallimängu oma PSP-playeril.

“Herman sööb üldiselt kõike päris hästi. Pean tänama Kelmiküla lasteaia kööki. Nad kohe panevad kõik lapsed sööma. Näiteks roheline supp on Shreki supp. Sellest tehakse juttu juba hommikul ja lapsed on põnevil. Kui on mingid üritused peredele, siis on laual ka alati tervislikud snäkid. Ükskord maitsesin üht tikuvõileiba ja imestasin, et see on ju kala. Lapsed tavaliselt kala ei taha ju, aga seal kõik sõid! Pole sellist asja, et vaata, kas sulle maitseb. Nii tuleb lastel eitav vastus väga kiiresti.”

Tervislikku teed pidi proovib Liis-Katrin ka ise Hermani kõndima panna. “Mind ajavad tigedaks need söögikohad, kus lasteeine tähendab friikartuleid ja viinereid. Sellistesse kohtadesse ma tagasi ei lähe. Väga tihti ostavad vanemad veel sellise prae kõrvale Coca-Cola. Ise sööd seal ei tea mis gurmeed, eks ole, ja siis omaenda lapse kasvatad sellise rämpsu peal üles,” pööritab Liis-Katrin silmi. Nende kodus on Coca-Cola suurte inimeste jook, samal pulgal õllega. Kui Liis-Katrini pere läheb välja sööma, tahab laps tavaliselt ploomimahla, ja selle ta ka saab. Kodus joob ta tavaliselt vaid vett, sest pakimahlu neil lihtsalt pole. Friikartulid on poisile veel tundmatu toit. “Ma loodan, et ta tutvub friikartulitega alles koolis ja ehk on ta selleks ajaks piisavalt palju eri asju söönud, et sellest ei saaks tema ainuke toit.”

Toidupohmell

Just siis, kui Liis-Katrin on jõudnud endast täieliku tervisliku toitumise fänni mulje jätta, rikub ta kõik ära ja ütleb, et mõnikord õhtuti, kui Herman magab, tuleb tal kiirtoiduisu peale. “Seda juhtub umbes korra kolme kuu jooksul, aga iga jumala kord on mul pärast toidupohmell. Ma olen higine, magada ei saa, hommikul pea valutab, kõhus on raske. Siis mõtlen küll, et mis see oli, mis ma endale jälle sisse ajasin. Täielik jama ju!”

Kodust eemal viibides tuleb nii Märdil (abikaasa Märt Avandi – T. T.) kui ka Liis-Katrinil tihti leppida sellise toiduga, mis kätte satub. “Üldiselt proovin ikka kodus olles ise süüa teha, aga ausalt, selle kõige peale läheb meeletu aeg – poodiminek, tagasitulek, söögi valmistamine. Mul on selle aja peale ammu kõht tühi. Aga aeg-ajalt tuleb seda siiski ette.”

Vaba päeva hommikul teeb Liis-Katrin tavaliselt putru, vahel harva ka pannkooke. Pere lemmiksöögid on aga mitmesugused salatid. Retsept on lihtne: “Ostan karbi spinati- ja rukolalehti, lisan avokaadot, panen Parmesani ja kodujuustu ja mingeid seemneid ka. Vahel lisan ka palsamiäädikat või vaatan, mis kodus on. Ja seda sööks ma hommikust õhtuni, ausalt.” Hermanile meeldib isetehtud pesto, ka näiteks küüslaugu- ja peedisalat või siis porgandi-kaalika oma. “Alati pole aga mahti ise riivida ja siis ostan poest, aga ikka mõtlen, et huvitav, kes selle riivis ja mida ta siia veel sisse pani. Äkki hunniku E-sid?”

Liis-Katrin on tervisliku toitumise vallas hämmastavalt teadlik. Järgmisena peabki ta maha pika loengu, millest jäävad meelde märksõnad “gluteen”, “mürgid”, “antibiootikumid”, “hormoonid”, aga ütleb lõpetuseks, et päris lolliks ikka ka minna ei saa ja valikuid tuleb teha vastavalt võimalustele. Mõned asjad on Liis-Katrin otsustanud osta ökopoest. Näiteks tomatid, Tiibeti soola ja agaavisiirupi. Seda viimast kulub palju, sest tavapärast suhkrut selles peres ei tarvitata. “Ma isegi ei mäleta, kuhu see suhkur käis. Ainuke suhkur, mis meil kodus on, on need pisikesed kohvikupakikesed. Võtan need alati kaasa, sest kui ema külla tuleb, on hea talle neid kohvi või tee sisse panna.” Vanasti läks ökopoes ostukorvi ka indiaani suhkur, aga see muutvat kõik toidud pruuniks ning olevat üle mõistuse kallis ka.

Magusasõbrad on nad aga Hermaniga mõlemad. “Mul ei möödu päevagi, kus ma šokolaadi ei sööks. Ja ma ei söö neid tumedaid ja tervislikke, vaid ikka kreemide ja jamadega ülimagusaid,” ütleb ta õndsalt. “Ka Herman sööks rohkem magusat, aga talle kehtivad reeglid. Kui ta saab poest valida, siis ainult ühe asja. Mulle meeldiks, kui ta ei sööks üldse kohupiimakreeme, jogurteid ega neid ebatervislikke kohukesi. Kunagi arvasin, et need kõik on tervislikud, aga tegelikult on suhkrupommid. Olen seda meelt, et kui laps tahab ja vajab midagi magusat, siis söögu parem kommi või šokolaadi.

Sama on ju kõrrejookidega, samahästi võin talle siis juba limpsi osta. Siin ei ole küsimus, kas võtame tervisliku või ebatervisliku, need on ju tegelikult täpselt ühel pulgal. Samamoodi ei anna ma talle hommikuks neid helbeid, mida telekas pidevalt reklaamitakse. See ei ole tervislik. Ma võin talle neid korra nädalas magustoiduna anda, aga rohkem kindlasti mitte.” Liis-Katrin ütleb, et tahab järjest vähem poodi minna, sest sealt koju sammudes on üha tihemini tunne, et ta on jälle mingit jama ostnud.

~100 kg!

Kuna Liis-Katrin teeb tavaliselt korra päevas trenni, sest annab erinevaid tantsutunde, tal märgatavaid ülekilosid mõistagi ei ole. Aga see pole alati nii olnud. Näiteks Hermanit oodates võttis ta juurde 35 kg ja kaalunumber näitas ligi 100. “Aga naljakas, et mulle ei tundunud olukord siis üldse nii hull. Mõtlesin, et kui kõhu sisse tõmban, on veel täitsa okei.” Ta näitab kätega, kui suured olid tollal tema teksapüksid, ning kinnitab, et mahub praegu tervenisti ühte säärde ära.

Ükski dieet pole Liis-Katrini puhul toiminud. Seda, kuidas ta nooruses ka ise ühe dieedi leiutas, räägib ta kui eriliselt naljakat ja jaburat lugu. “Küpsisedieet! Vaatasin, et pakk annab kuskil 300 kilokalorit ja mõtlesin, et söön päevas ühe paki ja peaks nagu hästi olema küll.” Praeguseks on Liis-Katrinil selge, et näljutamine või mingitest toitudest loobumine pole tema teema.

“Viimane tõsisem kaalukaotus oli eelmisel aastal, kui tahtsin tagasi laevale tantsima minna, aga mulle öeldi, et nad väga tahaksid mind, kuid pean enne pisut alla võtma. Siis oli mul ülekaalu kaheksa kilo. Mõtlesin, et no mis nüüd, kas masendun kodus edasi või saan sellega hakkama. Esimest korda elus teadvustasin endale, et näljutamisega ma kaugele ei jõua, ja otsustasin, et söön, mida tahan, aga teen trenni. Hakkasin Märdiga jõusaalis käima!” Nii algasid uuesti ka tantsutrennid.

Kõigest võistlus!

“No aga Märdiga trennis... Tead, me oleme temaga rääkinud, et kui oleksime olnud mingil ajal ühes klassis, poleks meist täiesti kindlasti paari saanud. Mul puudub vähimgi viitsimine võistelda. Ma olin täpselt see tüdruk, keda kekatunni ajal viimasena meeskonda valiti, sest ma lasin rahvastepallis endale täiesti raudselt esimesena palliga pähe lüüa. Teatejooksudes loivasin selle maa kuidagi maha ja sain pärast teiste käest sõimata, et ma kiiremini ei teinud. Aga no kuulge, see on ju ainult mäng, ainult võistlus! Ja need on sõnad, mida Märdi-sugused kunagi andeks ei anna. Mis mõttes lihtsalt võistlus? Nendele on see elu ja surma küsimus. Aga mul puudub vähimgi võistlemisvajadus,” ütleb Liis-Katrin rahumeelselt. Mis ühtlasi on küllaltki konkreetne vastus sellele, et rahvaspordiüritustel teda ilmselt mitte kunagi ei näe.

Tantsimisse suhtub Liis-Katrin muidugi hoopis kirglikumalt. “See on minu asi ja ilma selleta ma lihtsalt ei toimi.” Tantsimisega on ta tegelenud väikeste vahedega kolmeaastasest saadik ning nüüdseks annab ta tunde oma ema Laine Mägi tantsukooli Tallinna filiaalis ja Mustamäe Laste Loomingu Majas. Lisaks tantsib Dance Factory tantsuteamis kruiisilaevadel ning ilmselt on asendanud sellega ka laulmise duši all. Liis-Katrin on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia eriala ning on suuteline kopeerima enamikku stiile. Tema lemmikuteks on üllatuslikult kabaree, varietee, kankaan ja ladinarütmid.

“Hip-hop, house ja räpp on need stiilid, milles ma ennast eriti hästi ei tunne. Mu kehas justkui pole neid rütme sees. Käisin hiljuti ühel koolitusel ja sain kohe aru, et mu sooritus oli naljakas. Tahtsin käe vales kohas välja sirutada, ükskõik, mis ma tegin, ikka tundus nagu kabaree.” Need rütmid on talle tõesti võõrad, sest MTVd pole Liis-Katrin erilise huviga jälginud. “Alles hiljuti kuulsin töö juures ühte kava üle vaadates head lugu, mida varem ei teadnud. Selgus, et see oli keegi Katy Perry,” räägib ta naerdes.

Vormid ahvatlevad

Küsin üle, kas tants on siis ikkagi see, mis teda ideaalses vormis hoiab. “Hakkab jälle pihta! Mis ideaalvormis!? Tegelikult on mul praegu see kahe kilo teema, kas on 56 või 58, ja sellest oleneb suuresti mu tuju.” Täna tundub siis pigem nagu 56, küsin. “Ma ei tea, ma ei kaalu ennast, sest äkki see number ei meeldi mulle. Kust see tulnud on, et ülipeenike on ilus? Tegelikult ju ei ole nii. Kui ma näen tänaval vormikat naist ja tema kõrval kergelt alakaalulist sõbrannat, siis ma vaatan ikka seda naist, kellel on tagumikku ja rindu ja kõike seda. See on imeilus ja ma saan aru, miks see mehi ahvatleb. Aga mille kuradi pärast ma siis tahan olla tüdruk tema kõrval?” See jääb mõistatuseks mullegi...

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta juulikuu ajakirjas.

0 kommentaari