3
fotot
Jaga:     
Uudised

Uus blogija Helena läbis Uniküla Xdreami! (1)

Esimene etapp Xdreamist on siis tehtud ja seekord käisin oma meeskonnaga C- rajal!! 

Seekord alustasime ettevalmistust Kätliniga sellest, et tuli leida endale uus meeskonnaliige. Meie eelmised ägedad tiimiliikmed ei saa see hooaeg osa võtta ja otsing kulges alguses isegi suurte raskustega. Minu veenmisoskused ei kandnud vilja päris pikka aega, kuid lõpuks leidsime Kairi. Kairi polnud enne Xdreamil käinud aga arvas, et ta võiks proovida.

Mina käisin eelnevalt läbimas ka Xdreami lihavõtterada Paljassaares, mis oli avatud kõigile ja sai minna just sulle sobival ajal läbima vist 2- 3 nädala jooksul. Kuigi see on minu kodukant ja seal päris palju rattaga sõidetud ja jalutatud, siis ikka suutis rada üllatada  - vanades mahajäetud sõjaväe hoonetes me kolamas polnud käinud. 

Mõned olid päris suured ja uhked ja teised üsna pimedad ning räpased hirmsad kohad. Meil oli ka laps kaasas ja see oli väga hea hetk talle orienteerumise ja seiklemise pisikut edasi anda ja tal oligi väga põnev. Kindlasti võiks Xdreami meeskond nende ajutiste radadega jätkata. Logistika sujus meil ka väga hästi arvestades, et Uniküla oli kaugel ja täiesti võõras koht meie jaoks.

Suurim hirm oli ilm -  eelnev päev oli kohutav vihma-, lumetorm ja temperatuur väga madal. Kuna ise olen kahel korral Xdreamil alajahtumise / suure külmaga võidelnud, siis tekkisid väiksed hirmud -  ja mis sa siis teed – lähed neid ületama!! Niisiis päev enne Xdreami selle suure külma ja tormiga läksin mina Reval Spordi välitreeningusse -  muidugi teist sellist hullu ei ole ja ma olin ainuke registreerunu. Treener Bret tõmbas tuulejopel luku kurguni kinni ja tuligi minuga jooksma. 35 minutiga olime läbimärjad ja külmast puretud, kuid minu hirm oli poole väiksemaks muutunud. Suured tänud vaprale Bretile!

Üllatuseks meie Xdream algas kanuuga, mis osutus suurepäraseks, sest hiljem poleks lihtsalt selleks enam jaksu nii palju olnud. Kanuu on meile alati palju rahmimist ja nalja pakkunud, sest kuigi me muutume iga etappiga osavamaks, siis kõrvaltvaataja võib siiski meie pärast muret tunda. Seekord oli Kairist palju abi – ta juhtis meid ja proovis head rütmi tekitada ja me tõesti liikusime päris kiiresti edasi. Minu kaart oli muidugi pärast kanuud juba vettinud puder.

Pärast kanuud tuli meil isiklikult päris mitu tundi seiklemist rattaga – esimesed punktid leidsime ladusamalt, aga mida rohkem sügavamale Vooremäe metsa jõudsime seda ühesugusemaks maastik meie jaoks muutus ja oleksime pidanud rohkem kaarti süvenema, kippusime ringi kihutama ja tuulama, sest meile tundus, et ala, kus punktid asuvad on kindlasti suurem ja laiem -  tegelikult oli ala palju väiksem. 

Aega võttis aga asja sai, aga me leidsime kõik punktid üles ja ei saanud trahve, mis on minu jaoks üpris oluline.Maastik oli tõesti kütkestav, palju tõuse ja languseid -  jalad ikka said korraliku trenni. Jalaorienteerumine oleks võinud mujal olnud – see hõlmas sama ala, kus oli ka rattaosa olnud, aga asja õnneks tegi huvitavamaks 3D kaart, mis meile pihku suruti. Väga originaalne idee korraldajate poolt ja me isegi leidsime ühe punkti seda mudelit kasutades üles, aga ülejäänud punktid võtsime ikkagi tavalise kaardiga. Mu lapse Lego mehed tunnevad nüüd rõõmu nendest 3D maastikest.

Voltimisülesanne oli täitsa tore -  hea et oli üks kaart veekindlast materjalist, sest teistest kaartidest küll midagi enam voltida poleks saanud. Korraks hakkasime jälle üle mõtlema, kuid siis peatusime pidasime aru ja leidsime ka viimase punkti edukalt.Puutevaba punkti võtmisega olid erinevaid tundeid -  ratta pealt kihutades oli küll mugav käsi ainult välja sirutada ja juba oli punkt fikseeritud, aga sa pidid kindel olema, et see meie raja punkt on. Me leidsime palju teiste punkte ja siis igaks juhuks sai käsi selja taha pandud, sest hirm oli, et järsku hakkab piiksuma. Ja vahetusala registreeris ta nii sisse kui välja minnes, sa ei saanud seda vältidagi.

Kokku kestis meie seikluslik orienteerumine kanuu, ratastega ja jala koos lisaülesannetega meie jaoks 5 tundi ja peaaegu 30 km sai läbitud. Jäime ise väga rahule -  leidsime kõik punktid, ilm oli kuiv ja ilus, maastik paras pähkel, meeskonnatöö  - ja vaim oli väga hea ja me saime kogu protsessist toredad mälestused. Olen hästi tänulik, et ikka on inimesi, kes minu unistustega ja tegemistega kaasa lähevad. Me oleme võimelised suurteks tegemisteks, me peame ainult selle teekonna ette võtma. Avasta ennast ja Eestimaad seigeldes!

Loe ka teisi Helena postitusi http://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/.

1 kommentaar

S
Sportija  /   20:51, 14. mai 2017
Väga tubli, jätka samas vaimus!