Jaga:     
Uudised

Kingitus MÄRT AVANDILE

START! sõitis Pärnu uurima, kas kuulujutud sellest, et Märt Avandi (36) olla ennast Ironmani triatlonile kirja pannud, ikka vastavad tõele.

Märt, mis värk on? Kas sa lähed triatlonile või?

Olin jaanuari alguses kuidagi lödiks jäänud ja ennast lõdvaks lasknud. Ma ei olnud endaga rahul. Ja siis tõesti võtsid minuga ühendust Ain-Alar Juhanson ja Kalev Kruus ning tegid sellise ettepaneku. See oli täpselt nagu kingitus mulle. Naine ütles ka, ei siin ei ole ju midagi mõelda.

Ma ei ole väga spordivõõras inimene. Olen lapsepõlves palju kergejõustikku teinud ja viimased viis aastat ka jõusaalis käinud, aga sellised kestvusalad olid minu jaoks võõrad. Ma ütlen ausalt, kümnevõitluse lõpus 1500 meetrit on mul eluaeg olnud kohutav õudusunenägu. See tundus nii pikk, aga olgem ausad, kümnevõistluse lõpus see ongi pikk, sest paned seda ikka täie auruga. Ja ettepanekule jah öeldes võin öelda, et ma polnud elus jooksnud järjest rohkem kui 15 kilomeetrit. See oli minu maksimum!

Kuidas ma oleksingi saanud neile teisiti vastata, kui nad ütlesid, et teevad mulle treeninguplaani ja annavad kogu varustuse ning mul pole vaja teha muud, kui näidata ülesse visadust ja tahtejõudu. Kui selline asi sulle kandikul kätte tuuakse, siis ikka ju ütled jah.

Milline triatloni ala sulle kõige enam meeldib?
Ilmselt jooks, sest olen selles kõige tugevam. Samas põlv teeb pisut liiga ja ma muretsen selle pärast natuke. Aga mul on üks väga hea füsioterapeut Kristiina Lind. Ma räägingi juba nagu sportlane, väljendid ja lauseehitus on õiged. Tema ütles, et pean korralikult sooja tegema ja siis jooksma hakkama, sel juhul saame kõik ilusasti korda. Midagi suurt ja ohtlikku seal õnneks pole.

Ja millist kõige enam pelgad? Ujumist?
Ujumisega on mul päris kenasti. 1,9 km ujumist on nendest kolmest alast mulle kõige vähem hirmutavam. Samas mul pole kogemust, kus kõik korraga ujuvad ning küünarnukkide ja jalgadega vehivad. Veehirmu mul õnneks pole. Olen noorena ka korra ujumisvõitlustel käinud. Noorest peast sai üldse kõikvõimalikel võistlustel käidud – kossuvõistlustel, jalkavõistlustel, pinksivõistlustel, kergejõustikuvõistlustel. Igal pool ühesõnaga.

Kõige nõrgem olen praegu kindlasti rattasõidus, sest ma alles sain oma ratta kätte. Talvel uhasin jõusaalis velotrenažööri peal ja seni olen rattaga õues sõitmas käinud vaid paar korda. Ma polnud selle maanteerattaga kunagi varem sõitnud. See on selliste peenikeste kummidega. Ja ma pean ütlema, et see on nagu ralliauto. Sellega saab ikka kiiresti kohe panna, väga äge.

Varsti hakkad rattaga Pärnu-Tallinna otsi tegema?
Mu kahe trenni kilometraaž on kokku küll sama, mis Pärnu-Tallinna ots. See on selline ratas, millega suudadki järjest sõita 55–60 km ja pole häda midagi. Muidugi ma ei tee seda 40 km tunnis, sellega ma hakkama ei saaks. Mul endal oli lihtsalt enne korviga hipsteri ratas.

Kui oled varem nii palju võistelnud, siis ilmselt stardinärvi sul ei ole?
Vastupidi. Stardinärv on kogu aeg väga suur olnud. See oli terve lapsepõlve minu jaoks kõige jubedam asi.

On see võrreldav lavanärviga?
Oi ei. Ma lähen otsesaadet palju väiksema närviga juhtima, kui ma lähen näiteks saja meetri starti. Ma ei ole stardiga kunagi hästi hakkama saanud, aga no hambad ristis on seda tehtud, sest mulle kergejõustik tõesti väga meeldis. Elasin selle stardi üle ja neelasin lihtsalt kuidagi alla.

Kui tihti praegu trenni teed?
Viis korda nädalas. Vahepeal jäid mõned trennid ära ka, sest teatripäevad tulid vahele ja paar korda on seda veel juhtunud, näiteks kui võte venib pikemaks vms. Aga üldiselt püsin joone peal ikka.

Paljud ütlevad, et pole aega trenni teha. Sa oled ju veel eriti hõivatud. Kuidas sa aega leiad?
See on valejutt, et inimesed aega ei leia. Ma olen ise ka sellist juttu ajanud. Tegelikult on nii, et tuleb normaalsel ajal ülesse tõusta, mitte kella üheni voodis aeleda. Ärka normaalsel ajal ülesse ja jõuad kõike! Ma ärkan praegu kell 7, poja läheb kaheksaks kooli, siis ma sunnin ennast, et ei läheks tagasi voodisse, kuigi peast käib selline mõte läbi ja vahel lähen ka. Panen dressid selga ja lähen jooksma. See minek on kõige raskem osa. Kui olen juba trennis, siis on väga tore. Täna hommikul käisin ujumas, koos mineku-tulekuga läks kaks tundi. Normaalne!

Kuidas sul unega on?
Jaanuarist on unega ka lood palju paremad. Mul on ikka unega probleeme olnud. Eriti kui on pingelisemad ajad, siis võis uni tulla alles kell viis hommikul, aga ärkama pidi juba kell seitse. Und lihtsalt ei tulnud. Loomulikult ma sisustasin need ööd ära. Mu kõige paremad mõtted ja ideed on tulnud öösel. Paljud “Tujurikkuja” ideed on tulnud näiteks pool kaks öösel.

Magasid siis päeval?
Ei, siis oli vaja juba töid teha. Tavaliselt lükkasin ennast adrenaliiniga ikka käima kuidagi. Aga eks see üks võlgu elamine on selline. Ka järgmisel ööl ei pruukinud und veel tulla. Kuskil kolmandal ööl siis sain magada. Praegu on aga nii, et paneme lapsed magama ja jään tavaliselt üsna kohe ise ka ning nii mõnus on kell 7 ärgata. Imelik öelda, aga mulle on hommikud meeldima hakanud. Olen värske ja reibas. Tunnen nendest erilist rõõmu, sest kontrast eelnevaga on lihtsalt nii suur. Võib öelda, et ma olen kohe täitsa hommiku-inimene nüüd.

On sul kindel toitumiskava, mida jälgid?
Mulle taheti teha, aga ma ei ole seda soovi veel ise avaldanud. Võimalik, et hakkan varsti tahtma, sest treeningud lähevad järjest intensiivsemaks. Praegu katsun lihtsalt nii, et sööksin normaalsetel aegadel ja et õhtust näksimist ei oleks ning et igasugust sodi ei sööks. Täna hommikul sõin näiteks kodujuustu ja lõhet. Proovin süüa võimalikult palju valku ja pisut vähendada süsivesikuid. Mu toitumisteadmised on praegu üsna algelised. Ma ei ole selle peale veel energiat kulutanud.

Oled sa oma elus pidanud dieeti pidama?
Ei ole, aga ma olen viimase kuue aasta jooksul teinud kolm kehapuhastuskuuri, kus ma viis päeva ei söö mitte midagi. Joon vaid vett ja taimeteesid. Need on mulle kahtlemata hästi mõjunud. Kolmas päev on kõige raskem – kõht on nii tühi, et saadaks kõik kuu peale ja läheks lähimasse poodi. Pea ka valutab siis natuke. Neljas päev on juba selline, kus värvid lähevad palju erksamaks ja viiendal päeval tundub, nagu süüa polekski enam üldse vaja. Üldiselt olen käinud neid paastulaagrites tegemas, aga ühe korra sain sellega ka oma tavarutiini juures hakkama.

Kuuendal päeval hakkan tasapisi sööma jälle. Kui siis kohe 25 hamburgerit nahka pista, oleks ikka tohutu pauk kehale.

Kuidas muul ajal hamburgeritega on?

Mul ei ole väga rämpstoidu kirge, aga mis seal salata, aeg-ajalt olen läinud ikka salaja. Kui on lapsed, siis peab selliseid asju ikkagi nende eest salajas tegema. Ja siis on ikka jõle hea. Lepime õhtul naisega kokku, et teeme siis täna. Paneme lapsed magama ja mõtleme, et käime ära nüüd. Aga ma ütlen ausalt, see asi ei ole enam seda väärt, kuna tekitab kohutavat pohmelli. Ja see hakkab kohe pihta. Pool tundi hiljem on mul juba paha olla ja tahan kuhugi pikali visata, und ei tule, higistan, aga samas on külm ka. Selline tunne, nagu hakkaks haigeks jääma. Pea ei tööta, miski ei tööta, tuju on paha ja olen pahur.

Kas kehakaal kõigub ka?
Väga vähe. Kaalu mul kodus pole ja regulaarselt ma end ei kaalu, aga vahepeal spordiklubis ikka vaatan. 80 on mul see ideaalne number, aga jaanuaris oli see lausa 83 ja 84 kanti. Mul on nii, et kui püksid eest kinni ei lähe, siis see teeb tuju pahaks ikkagi. Katsun kaalu normi piires hoida.

Kas su triatlonieesmärk on see lihtsalt läbida või oled püstitanud ka kindla aja?
Ma usun, et ma jõuan vast lõpuni. Praeguseks olen endale ka ajalise eesmärgi pannud. Tahaksin ikka alla kuue tunni teha. Aga elame näeme, kui realistlik see on.

Mis saab siis kui aeg tuleb näiteks hoopis 6.20?
Ma täitsa annan endale aru, et seal võib igasuguseid asju juhtuda. Võib-olla tõmbab hinge kinni või hakkab jalg ikkagi valutama või äkki hoopis kukun. Olen endale üsna halb kaotaja. Põeksin seda pärast pikalt. Õnneks olen teistele õppinud paremini kaotama. Vanust ka ju juba piisavalt, et seda osata. Olen selles kindlasti parem kui kümme aastat tagasi.

Mul on tegelikult võistlejahing tugevalt sees. Ka näiteks basseinis, kui keegi kõrval raja peal minust mööda ujub, siis hakkab mingi instinkt tööle ja käed kohe kiiremini käima. Jooksurajal ja rattaga sõites on sama. Siis pean ikka endale meelde tuletama, et pean rahulikult võtma, sest Ain-Alar ütles ka, et üks olulisemaid asju on tempo hoidmine.

Mida sa veel selle projekti ajal uut oled teada saanud või enda kohta õppinud?
Nüüdsete teadmiste põhjal võin öelda, et ma ei ole tegelikult jooksmas õieti käinudki. Panin varem kõrge pulsiga hing seest väljas 5–6 kilomeetrit ja olin siis enda arvates väga tubli poiss. Praegu ma jooksen 15 km järjest ega hakka isegi hingeldama. See projekt on toonud mulle väga palju uusi teadmisi. Võib öelda, et olen saanud valgustatuks. Olen täiesti kindel, et mõne kuu pärast ütlen ka praeguse olukorra kohta samamoodi, sest õppida on kindlasti veel palju. Kõige olulisem teadmine, mida ma pean endale pidevalt meelde tuletama, ongi ehk see, et tark ei torma, pulss tuleb normis hoida.

Suur avastus on olnud ka see, et spordiriidel ja spordiriidel on vahe sees. Enne ma käisin jõusaalis ikka lohvakate dressipükste ja suvalise t-särgiga. Nüüd mul on tänu Matkaspordile, Hawaii Expressile ja Sportlandile nii palju uusi trenniriideid, et need ei mahu hästi koju äragi. Ja on ikka vahe sees küll. Ma täitsa imestan, kuidas need hingavad ja kui mugavad need on. Varem oli mul ikka kama kaks, mis mul sporti tehes seljas on.

Kas vahepeal oled kahe käega peast kinni ka hoidnud ja mõelnud, et millesse sa ennast küll seganud oled?

Väikeseid mõõnakaid ehk motivatsioonikriise on paar korda olnud küll, aga siis olen ennast kiiresti käima saanud ja avastanud, et ikka väga mõnus on. Ma saan sellest projektist lihtsalt nii palju tagasi – tunnen end paremini, mul on rohkem võhma ja energiat, olen endaga rahulolevam ning võin täitsa öelda, et olen rõõmsam ja õnnelikum.

Märt on heaks eeskujuks
Ain-Alar Juhanson, Ironmani triatloni korraldaja ja Märdi treener

Märdi valimisel SIS IRONMAN 70.3 Otepää “Hea eeskuju” saadikuks sai määravaks tema taust ja olemus. Meil oli ja on usku, et Märt on kõikide oma tegemistega hea eeskuju väga paljudele eestimaalastele. Kogu “Hea eeskuju” projekti eesmärk on tuua sport inimestele lähemale ja motiveerida neid, kes pole veel leidnud oma elustiilis kohta spordile.

Märt võtab treeninguid täie tõsidusega ning peab tunnistama, et tema treeningpäevikut on väga lõbus lugeda. Ta on harrastussportlase kohta väga hea sportliku taustaga, mille ta on saanud nooruses kergejõustikutreeningutelt. Tal on olemas elementaarsed teadmised sportimisest ja sellega seotust ning talle tuleb nii harrastusspordis kui ka mujal valdkondades kasuks tema tugev enesedistsipliin.

Märt võtab asja tõsiselt!
Liis-Katrin Avandi, Märdi abikaasa
Märt võtab triatlonitreeninguid väga tõsiselt. Isegi kohe väga-väga võiks öelda. Muutunud on vast see, et pere jaoks on nüüdsest pisut vähem aega ning ka vabad päevad tähendavad kindlasti treeninguid.

Artikkel ilmus eriväljaande START! 2017. aasta ajakirjas.

0 kommentaari