Jaga:     
Uudised

Õhus on ADRENALIINI

“Pole vaja oma kaaluprobleeme kõigile kurta. Tulge kõhutantsu või Polüneesia tantsude trenni ning õpite end oma kehas hästi tundma,” kutsub ühtaegu tantsijanna ja turundusjuhi ametit pidav Ines Karu-Salo rõõmsalt. Ta teab, mida räägib! 

“Sageli pole inimesele pealevaadates üldse probleemi. Kui inimene tuleb trenni, õpib ta ennast oma kehas hästi tundma ja polegi vaja alla võtta,” on Ines veendunud. 12 aastat tantsutrenne järjepanu on andnud talle teadmise, et idamaise tantsuga on võimalik kulutada sama palju kaloreid kui kõndides, ujudes või jalgrattaga sõites. Kõik sõltub ainult sellest, kui sageli, pikalt ja millise koormusega harjutada. Selle tõestuseks sukeldus Ines kirjandusse ning kirjutas uurimistöö. Aga mis on Inese esmaklassilise vormi taga peale tantsu veel?

Tunnetuse küsimus

“Mida rohkem ma söön, seda parem,” tunnistab Ines. Tema turbokiirusel pöörlevale energiapõletusrattale annavad hoo geenid ja loomupäraselt kibekiire seedimine. Lisades treeningutunnid, mida vahel tuleb päevas üks, aga mõnikord ka neli-viis ning isud, mis on treenimatult täiesti tervislikud, peab Ines hoopis jälgima, et kilod kuhugi ei kaoks. Nii et isukus on siin alati soojalt teretatud.

Kaalu peal Ines ei käi, kui just pole eriolukord ehk siis tõsine mure, et kaal liiga väikest numbrit näitab. Kaal on tunnetuse küsimus. “Kui ma tunnen, et olen meeletult alla võtnud, siis teised sellest eriti aru ei saa. Nägu annab aga esimesena märku,” sõnab Ines. Mida ta siis teeb? Ostab võid ja vahukoort? Inese pilk muutub arusaamatuks. Ei, seda mitte… Ta hakkab käituma hoopis iga toitumisnõustaja kuldreegli järgi – tihti ja väikestes kogustes. Et isu tagasi tuleks. Ta sööb seda, mis talle maitseb – hautatud või värskeid juurvilju. “Ma ei tunne, et peaksin minema burgerit ostma ja kookide kohapealt pole mul ka magusaisu. Kui isu ka tekib, siis võtan võib-olla jäätise,” räägib Ines. Tihti avastab ta end tellimas aga Caesari salatit – sest seal on natuke kõike – värsket ja toekamat. “Ja mulle hirmasti meeldib kartul – eestlaste toit. Tean, et paljud ennast sellega piiravad, aga mulle ütleb organism, et mul on seda vaja.”

Ines ei mõtle toidust, ei piira ennast, asi on hoopis enesetundes. Ainuke, millega tuleb end distiplineerida, on hommikusöök. Õigemini – selleks tuleb leida aega. “Mul esiteks ei teki isu ja kui ka tekib, siis ikkagi eelistan ma pigem pikemalt magada ning tõusta hops! püsti, riided selga ja tööle.” Nüüdseks on Ines aga aru saanud, kui palju lisaenergiat hommikusöök anda suudab.

Aeg on kuld

Enne Inglismaale elama asumist oli Ines pea poole oma elust tantsutrenne teinud ja neid teistele andnud. Praegu peab Ines regulaarsest trenniandmisest pausi, nii jääb rohkem aega rohkem iseendale ja enda arendamisele. “Tantsualal pean end ennekõike juhendajaks, kunstiliseks juhiks, koreograafiks. Peale mitmete tantsustiilide õppimist leidsin tantsus iseenda ning elu on suutnud mind hoida ja edasi arendada sellel kursil, andes mulle võimaluse oma kunsti rohkematega jagada nii Eestis kui ka laias maailmas. Tunnen suurt rõõmu, et minu kunsti hinnatakse ning minult soovitakse õppida kodus ja kaugemal,” kirjeldab Ines oma tantsukutsumust.

Inese parim sõbranna ja Polüneesia tantsude harrastaja Maarja-Liis Lall kinnitab, et Ines on alati 100% asja juures, ta teeb kõike hinge ja kirega. “Kõik oma tantsuesinemisoskused olen temalt õppinud. Näiteks ükskõik mis juhtub – tantsusamm ununeb või sajab vihma – alati tuleb ikkagi naeratada ja suhelda publikuga.”

Uue koreograafia kallal võib Ines nokitseda ka viis tundi järjest, lihtsalt kava harjutades ta nii kaua vastu ei pea, siis aitab ka tunnist. Et oma kunsti luua, on vaja aega, muusikat, lugeda ära rütmid, kribada paberle rütmiline plaan ning hakata selle järgi kava üles ehitama. Plaan on vajalik, et hoida kiiret töötempot. “Kui ma aastaid tagasi veel võhik olin, ei pannud ma sellele nii palju tähelepanu, lihtsalt kuulasin muusikat ja mõtlesin,” meenutab Ines. Pärast Egiptuses õppimas käimist muutis Ines oma strateegiat. “Kui on plaan, siis mul polegi vaja muusikat kogu aeg kuulata. Aja kokkuhoiu mõttes on see väga hea viis.”

Sukelduda adrenaliini

Kui ta oleks valinud sportlaskarjääri, oleks ta läbi löönud enamikul spordialadel, välja arvatud raskejõustik, on veendunud Rutti Luksepp, Inese kehalise kasvatuse õpetaja Rocca al Mare koolist. “Ines oli väga kohusetundlik ning püüdlik õpilane. Näiteks koolitundides suusatamine on alati paljudele gümnaasiumi tüdrukutele üks suur nuhtlus. Ines oli aga alati oma suusavarustusega kohal, esimesena rajal ja viimasena tuli ära.”

Suusatas Ines koos oma vanematega juba 7aastaselt. Ta tundis, et tahab selleks väga heaks saada. Saigi! Nii hästi, et võib praegu vabalt libisedes trikitada. Ainult hulljulgusele tuleb vahetevahel pidurit tõmmata. Paar korda on Ines seljale kukkudes päris kõva matsu saanud, nii et teda on isegi Alpides korra ka mäest kanderaamiga alla viidud. “Pärast seda sai korralikult mõnda aega kinnise hingega piineldud,” sõnab Ines. Aga ettevaatlikumaks muutis küll.  

“Mees on mult ikka küsinud, mis sul selle suustamisega on? Iga kord sa räägid sellest,” lausub Ines naerma hakates. Vastuses on kindle see, et Ines on talveinimene ja kus on adrenaliin, seal on ka tema.

Inese vanaisa nimi? oli vigurallisõitja, vanavanaema Elsa Orgussaar aga tennisemeister. Paar aastat tagasi pani Ines “Roolivõimu” saates naiste arvestuses võidusõidud kinni. Ka tennist on Ines mänginud. Profi jaoks jäi aga hiljaks.

Kooliajal meeldis Inesele ka ujuda. “Minu suur viga oli see, et startima hakates sukeldusin liiga sügavale ja kaotasin seal võistluste ajal aega,” meenutab Ines. Ühel hetkel tundus talle, et ei taha õlgadest laiaks minna ning tõmbas ujumistrennidele kriipsu, kuigi rühma kuulus ta siiski edasi ja koolivõistlustel tegi kaasa.

Inese spordikarjääris on olnud peatused balleti, iluvõimlemise, aeroobika, sõutantsu juures, kuni lõpuks maandus kõhutantsu ja Polüneesia tantsude jaamas. Osa räägib, et kui Ines hakkas tantsima, muutus puu otsas poistega üles kasvanud tüdruk naiselikumaks. “Vanemaks sain ju ka,” sõnab Ines.

Oma tantsudega on Ines sattunud Belgiasse, Itaaliasse, Šveitsi, Lätti, Soome, Inglismaale, USAsse, Monacosse. Lemmikkoht, kuhu Ines ikka ja jälle tagasi läheb, on Šveits. “Kontakt mägedega, ilus järv kõrval – see on külgetõmbav. Inimesed on sõbralikud ja hästi vastu võtnud. Mõnel määral sarnaneb Šveits ju ka Eestiga – mõlemad väikese rahvaga riigid. Tunnen end seal päris koduselt,” räägib Ines.

Hirmu silmad

Pärast paari õnnelikku õnnetust Ines enam lennukiga lendamist ei naudi. Kuid õhus on ta siiski sellegipoolest. Paratamatult ja pidevalt. Põhiliinil London-Tallinn-London.

Kui Ines Kairos tantsu õppis, purskas kurikuulus tuhapilve vulkaan Islandil ning seetõttu oli ta sunnitud Egiptusesse jääma kauemaks kui plaanis. “Sel hetkel tundsin, et ma ei valitse oma elu ja ma ei teadnud, millal ma tagasi saan. Tekkis vaimne surutus,” tunnistab Ines. Ühel hetkel sai ta telefonikõne, et talle on leitud lennukis koht. “Lennukis tekkis hetk, kus araablased muutusid üliemotsionaalseks ja karjusid: te kukute alla, te kukute alla, ärge sõitke. Ebameeldiv pinge sellises olukorras.”

Mõni aeg hiljem pidi Ines sõitma lennukiga Palangasse. Kui nad hakkasid kohale jõudma, oli pilved väga madalal ning lennuk ei saanud maanduda. Lennuk võinuks sõita tagasi Riiga, kui siiski üritas piloot mitu korda maanduda. “Kolm korda olid inimesed päris paanikas, kui tuli lennata õhku tagasi. Proovime maanduda, proovime maanduda, aga ei, lennuk sõidab nagu rakett taevasse tagasi. Me teadsime, et Poolas sai president just surma sel põhjusel, et lennuk ei jõudnud üles pöörata, sest puud tulid ette. Lõpuks sõitis lennuk õnneks tagasi ja kõik läks hästi.”

Veel on Ines maandunud lennukiga, mille ratas läks katki ja lennuk sõitis rajalt välja. Noor naine teab, et tänu piloodile on ta elus. Ka paaril Inese tuttaval on olnud õnnelikult lõppenud õnnetusi, kus lennuki mootor läheb põlema ja tuleb maanduda. Aga Ines jääb ratsionaalseksja tegeleb hirmuga nii, et ei hoia eemale. Kui vaja, tuleb sõita ja lõppeks näitab ka statistika, et autoga on ohtlikum sõita kui lennukiga.

Keha võtab puhkuse

Ühendkuningriigis elab Ines tervislikumat elu kui Eestis. Tema tervislik argipäev kulgeb liinil hommikusöök- põhitöö-lõunasöök-koeraga jalutamine pargis- harjutab/loob/õpetab tantsu-õhtusöök-töö või muud tegemised-hetk iseenda ja abikaasa seltsis. Vähem tervislik päev (Eestis elades olid need enamasti sellised) kais graafiku järgi: põhitöö, kerge lõuna, põhitöö, õhtusöök, töö või muud asjaajamised.

Ühendkuningriigis liigub Ines jala või ühistranspordiga. Koeraga jalutuskäigud on korralikumad, sest kodu kõrval on suur ja vaikne park. Õhtusöögid on mitmekülgsemad, sest toidupoodides on tohutult ahvatlev toiduvalik (lisaks saab tasuta kauba koju tellida, et ise ei peaks raskeid toidukotte tassima). Ise kokata on kasulik ka selle poolest, et väljas söömine on väga kallis.

InesDance tantsustuudio on hetkel kaugjuhtmisel – tugev meeskond hoiab Tallinnas trennidel elu sees. Londonis juhendab Ines aeg-ajalt eratrenne ning käib esinemas või teeb modellitööd. “Olid ajad, kui Tallinnas elades mahutasin ühte nädalasse rohkem kui 11 tantsutrenni ning see koormus hakkas juba põlvedele rõhuma,” meenutab Ines. Nii on praegune puhkus (olgugi, et Ines igapäevast tantsu ja õpetamist veidi taga igatseb) nagu ravi. “Trenniga ei tasu kreisiks minna. Profisport ongi kehale kahjulik,” teab ta.

Hetk lõdvestuda

Nii modellipiltidel kui ka päriselus unistuste keha, juukseid ja nahka “kandev” Ines on pidanud otsima vastuseid küsimustele, miks näonahk läheb ühtäkki halvaks või kuidas pühkida silmade ümbert väsimust, mis tekkinud töölaual seisvast ülesannete laarist.

Mõned aastad tagasi pani Ines tähele, et teatud hetkedel muutub tema näonahk halvaks. Ta hakkas ennast jälgima ning tuli välja, et see juhtus siis, kui ta jõi jääteed, mis talle tol ajal oli tema eriline lemmik. Mõni aeg hiljem tekkis jäätee pudelile märge: ei sisalda säilitusaineid! Pärast seda ei osta Ines enam neid toite, mis säilivad ilma külmkapita nädalaid.

Selle suve hakul lõpetas Ines Estonian Business Schooli rahvusvahelise ärijuhtimise magistrantuuri. Põhitöö kõrvalt magistritööd kirjutades oli päevi, kui Ines hommikuni oma kuhjunud ülesannetega mässas. Ja kui on stress, kipub isu ära minema ning tuleb jälgida, et kaal langema ei hakkaks. Mis siis aitab? “Tuleb lõdvestumiseks, tantsimiseks, liikumiseks hetk leida ning hakkabki juba parem,” teab Ines. Juuni lõpus sõitiski Ines Šveitsi trenne juhendama, imetles abikaasaga mägede vaadet ja degusteeris veiniistanduses veini.

Tähtsad teised

“Inese tugevusteks on loomingulisus, ambitsioonikus, otsekohesus, kohuse- ja vastutustundlikkus, põhimõttekindlus,” loetleb Inese sõbranna Maarja-Liis Lall. “Nendega käib kaasas ka mõnetine isemeelsus.” Kui Ines kord juba midagi otsustanud on, siis tema meelt muuta on kohati üsna keeruline – peab väga hästi argumenteerima,” tõdeb ta. Seitse aastat tagasi, kui sõbrannad teineteist veel nii hästi ei tundnud, vaid suhtlesid pelgalt ühistel üritustel, juhtus Maarja-Liisi isiklikus elus raske sündmus. Kohe korraldas Ines neile getaway-puhkuse ja viis sõbranna igapäevatoimetustest, -kohtadest ja inimestest eemale ning aitas tal asjad perspektiivi panna ning mõtted halvast eemal hoida. “Sel ajal saime väga lähedasteks sõpradeks ja see seik kirjeldab Inest sõbrannana väga hästi – väga hooliv ning südamlik,” räägib Maarja-Liis.

Oma abikaasa Martin Saloga tähistas Ines selle aasta juunis kümnendat tutvumisaastat. Praeguseks on noored olnud abielus kaks aastat. “Oleme kogu aeg koos liikunud ja koos arenenud,” räägib Ines. Neid seovad ühised tegevusalad, talisport, suusatamine, matkamine, meri. “Samas me pole ka liiga sarnased, pigem selle poole kalduvad. Ühiseid huvisid peab olema, ilma nendeta oleks keeruline suhtes olla,” tõdeb Ines. Nii kohtub graatsia adrenaliiniga. 

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta augustikuu ajakirjas.

0 kommentaari