Jaga:     
Uudised

KÕNNI terviseks!

Miks kõik peaksid kõndima ja seda kindlasti järjepidevalt, räägib arst ja liikumisteaduste doktor Ragnar Viir.

Kõndimine on inimesele kõige loomuomasem liikumisviis. “Esimesed rõõmud oma sammudest kingib laps emale juba siis, kui ta alles emaüsas on,” tõdeb doktor Ragnar Viir. Hiljem on kõndimine suurepärane viis enda heas vormis hoidmiseks ning käima peaksid kõik.

Inimesele on omased kolm asendit: püstine sirgeselgne kõndimisasend, pikaliasend ja istumisasend. Pikaliolekus taastume füüsilisest koormusest ning selles asendis veedame umbes kolmandiku ööpäevast. Üle poole ärkvelolekuajast möödub istudes.

“Istumine on suurepärane asend teatrietenduse vaatamiseks ja kontserdi nautimiseks, kuid probleem tekib siis, kui jääme istuma liiga kauaks, nagu tänapäeval tihti juhtub,” räägib aastaid pikaajalise istumise mõju uurinud doktor Viir.

Arvatakse, et kunagi kõndis inimene 45 kilomeetrit päevas. Aeg-ajalt oli meie esivanematel põhjust ka tempot tõsta ja joosta, sest ellujäämise nimel tuli kellegi eest põgeneda või ise kedagi püüda. Tänapäeva inimene ei läbi oma jalgadel sageli isegi kümnendikku esiisade kilometraažist.

Mis juhtub, kui me ei liigu?

“Meie rakud vajavad stimulatsiooni, mis toimub lihaseid aktiveerides. Organismi mikro- ja makrotasand töötavad üheskoos,” selgitab Viir. Tal on tuua jahmatamapanev näide sellest, mis juhtub, kui me oma kehale koormust ei anna. “24aastane Lõuna-Korea noormees unustas end 80 tunniks arvuti taha. Viimaks püsti tõusnud ja tualetti läinud, liikus pikaajalisest istumisest säärde tekkinud tromb kopsuarterisse ning sulges selle. Surm oli silmapilkne.” Ta toob veel teisegi näite liikumise vajalikkusest. “Astronaudid ei saa kosmoses kõndida nii nagu meie maa peal. Neil puudub kaal ning rütmiline kokkupuude jalge all oleva pinnaga. Lihaste aktiivsena hoidmiseks ja atroofia ärahoidmiseks jooksevad nad kosmoses spetsiaalsetel jooksumattidel. Kuna gravitatsioon puudub, siis selleks, et astronaut trenažööril paigal püsiks, on ta jooksumati külge aheldatud,” selgitab ta. “Maa peal kõndimine on nauding!”

Kõndimine on vabadus

Ragnar Viir on aastate jooksul tegelenud muu hulgas nii poksimise, suusatamise kui ka rahvatantsuga. “Tüdrukud tirisid tantsima,” muigab ta. Praegu on tema põhiliseks liikumisviisiks kõndimine. Ta kõnnib korra päevas, üksi või koos abikaasaga, ümber kodulähedase lahe, milleks kulub 45–60 minutit. “Viimane veerandtund olgu ikka selline, et nahk saab märjaks.” Kõndimise ajal on aega nautida looduse ilu ja teiste vastutulevate käijatega naeratusi vahetada – liikumine teeb rõõmsaks. Samuti käib staažikas arst aasta ringi ujumas ning teeb oma keharaskusega jõuharjutusi. Autost on 71aastane suurepärases vormis teadusdoktor aga hoopiski loobunud. Läbitud kilometraažil või sammude arvul ta silma peal ei hoia. “Kõndimine pole kohustus, vaid vabadus ja erakordne võimalus.”

Kõndides parimasse vormi

1.    Kõnni pidevalt!

Kõndimise kõrval on ka jooksmine väga loomulik liikumisviis. Kumba eelistada, sõltub inimese vanusest ja võimetest. Vanemad peaksid väikestel lastel kindlasti rohkem oma jalgel liikuda laskma ning neid vähem kärus või vankris sõidutama. Noorukidki peaksid rohkem jalgsi käima, selle asemel et lasta autol või bussil end ühest kohast teise viia.

Liikuda tuleks järjepidevalt. Tööl tasuks aeg-ajalt toolilt püsti tõusta ja kõnnipause teha. Ainult üks intensiivne liikumiskord päevas, näiteks kõva jooksutrenn pärast tööpäeva lõppu, ei garanteeri veel head tervist. “USAs on käibel tabav väljend active couch potatos – aktiivsed diivanilvedelejad. Muu hulgas kutsutakse nii istuvat tööd tegevaid kontoriinimesi, kes, eesmärgiga pool- või täismaratoni joosta, läbivad nädalas jooksujalu oma kuus-seitsekümmend kilomeetrit,” räägib Ragnar Viir. “Nende keskmiselt 12tunnist igapäevast istumist see aga tasa ei tee ning võimalike kaasnevate tervisehädade eest ei kaitse. Liikumist tuleb päevakavva lülitada nii sageli kui võimalik, ka väljaspool trenni,” räägib Ragnar Viir.

2.    Keppidega või ilma?

Et suuremat kasu saada, võtab nii mõnigi kõnniringile kaasa käimiskepid. Kas kepikõnd on tavalisest kõnnist tõhusam? “Kui inimene tunneb, et saab keppidega kõndimisest rohkem kasu ning kepid ta hõlpsamini välja liikuma saavad, siis on see ju suurepärane motivaator. Lisaks annavad need talvel libedaga liikudes kindlust juurde. Siiski, selleks, et keha istumisasendist tekkinud stressist välja raputada, piisab ka täiesti tavalisest, ilma lisaraskuste või keppideta kõndimisest,” tõdeb Ragnar Viir. Kas käimise juures on võimalik rääkida õigest tehnikast? “Rüht olgu hea! Me ei käi üksnes jalgadega, ka selg on kõndimise “mootor”. Poeaknast möödudes võiks vilksamisi vaadates veenduda, et selg on sirge.”

 

3.    Kingad jalast ja paljajalu õue!

Aeg-ajalt võiks jalanõud hoopis jalast visata ja lasta paljastel taldadel maapinda tunnetada. “Meie kannad ja päkad igatsevad koduõel, põllu- ja metsaradadel kõndimist. Jalatallas on tuhandeid sensoreid, mis registreerivad pinna jäikust, pinget, vetruvust ja elastsust. Sellele mehaanilisele infole reageerib kogu tugiliikumissüsteem, kogu organism,” selgitab doktor Viir. Paljajalu käimine annab lihaskonnale mitmekesisemat koormust, tugevdades ka neid lihaseid, mis jalatsitega astudes tähelepanuta jäävad.

0 kommentaari