4
fotot
Jaga:     
Uudised

Toitumine ja DNA

Sära silmis ja ootusärevus põues seadsin end sel neljapäeval pealinna Londonisse kauaoodatud üritusele. Dieedi ja geenide vahelist seost üritas lahti muukida California Ülikooli haridusega biokeemik ent enam kui 20 aastat Cambridge Ülikoolis tegutsev geneetik Dr Giles Yeo. Heal mehel mitu ametit – igapäevaselt tegeleb ta aju, rasvumise ja toitumise seoste loomisega. Vähem harva kohtab Dr Yeo teleekraanil toitumisalaseid BBC dokumentaale tegemas. Minu radaril on ta seoses koolitöödega olnud umbes aasta. Milline au on kohtuda inimesega, keda oled oma kirjatükkides kümneid kordi tsiteerinud? Olin ja siiani olen vaimustuses.

Publiku üllatuseks suutis Dr Yeo korraldajate poolt loodud hubase õhkkonna muuta veelgi vabamaks omapärase huumorisoonega. Esiteks palus ta publiku seas tõsta käed kõigil dietoloogidel (sh tudengitel) ja toitumisspetsialistidel, mille peale 99% (kõik peale ühe meesterahva) inimestest kilkama kukkusid. Selle peale lasi ta publikul oma kehamassi indeksit arvata ning viskas samal ajal vahele naljakaid repliike. Peale paari huvitava isikliku fakti – näiteks, et vabal ajal laulab kuulus teadlane bändis nimega Casa Del Funk – kummastas publikut ka tema raputavad väljaütlemised isehakanud toitumisgurude ja –kokkade kohta.

MILLEKS ÜLDUSELE DIETOLOOGID?

‘’Kui auto läheb katki, helistame mehaanikule; kui maja vajab kõpitsemist, kutsume ehitaja; kui soovime uut soengut, külastame salongi. Kuna need erialad (välja arvatud neid ameteid pidavad inimesed) ei kuulu sageli meie ekspertiisi, siis kontakteerumegi endast targematega. Igati mõistlik. Sööme me kõik umbes kolm korda päevas. Seega, on iga inimene iseenda toitumise ekspert. Samas on ilma füsioloogilise ja biokeemilise tasutata kerge teha üldistavaid ent ennatlikke järeldusi stiilis ‘minu peal see dieet toimis, seega järgi seda sina ka – see ju töötab’. Internetiavarustes on lihtne teelt eksida, sest igal blogijal ja firmal on oma agenda, mida üritatakse siis pähe määrida,’’ lausus Dr Yeo.

‘’Milleks siis meile dietoloogid, kui kõik toitumist valdavad ning oma teadmisi lahkelt jagavad,’’ küsis Giles järgnevalt. Täpselt naelapea pihta! Juba ülikooli alguspäevil raiutakse dietoloogiatudengitele, et teaduspõhiste teadmiste levitamine on meie ameti tähtis osa. Kui ma kursust alustades sinisilmselt enamus toitumisartikleid nii uskusin kui ka refereerisin, siis nüüd oskan terad sõkaldest kenasti eraldada. Dietoloogid, nagu ka teised meditsiinitöötajad, lähtuvad materjalide kvaliteedi liigitamise põhimõtetest, mida illustreerib alltoodud pilt.

Meditsiinis kasutatav kriitilise hindamise püramiid inglise keeles.

Dr Yeo märkis, et erapooletu dietoloog annab tollel ajahetkel usaldusväärseimat informatsiooni. Tegemist on ju siiski sinu tervisega, asjatuid riske pole mõtet võtta. Tooteid/teenuseid ülistavate jüngrite kohta seda alati öelda ei saa.

KEHAKAALU SEOS GEENIDEGA

Praeguse seisuga on teadlased leidnud paarsada ülekaalulisuse ning rasvumisega seotud geeni. Haruldased, ühest geenist põhjustatud rasvumisega seotud haigused, näiteks Bradet-Biedli ja Alströmi sündroomid, aga ei seleta viimase 30 aastaga tekkinud rasvumise epideemiat. Sestap on Dr Yeo fookus liikunud mitmete geenide koosmõjul tekkinud ülekaalulisuse selgituse poole.

Seni leitud rasvumisega seotud geenid.

Giles tõi huvitaval kombel välja ka leptiini seose ülekaalulisusega, millele pühendasin paar kuud tagasi terve postituse. Lühidalt, on leptiin rasvarakkude poolt sünteesitud täiskõhutundhormoon, mis annab ajule signaalne keha energiavarude kohta. Ehk siis mida vähem rasvkudet, seda vähem eritatatakse leptiini ning mida rohkem rasvkudet, seda rohkem leptiini. Esimesel juhul motiveerib aju inimeste süüa otsima ja sööma (vähe täiskõhutndehormooni, seega suurem näljatunne). Väiksemgi häire selles delikaatses süsteemis võib põhjustada kaaluprobleeme.

Peale leptiini on praegusel hetkel enim kirgi köitev paksuse geeniks nimetatav FTO (fat mass and obesity-associated protein) geen on ühel inimesel kuuest. Need, kes kannavad FTO geeni kannatavad 70% suurema tõenäosusega kaaluprobleemide käes. ‘’Kui sul on kaks FTO geeni riskialleeli, siis oled sa umbes 3kg raskem ja 50% suurema tõenäosusega rasvunud. Kui sul on üks FTO riskialleel, siis oled sa umbes 1.5kg raskem ja 25% tõenäosusega rasvunud,’’ lausus Dr Yeo.

KESKKONNA SEOS KEHAKAALUGA

‘’Kehakaalu pärilikkus on umbes 50-70%,’’ rääkis Dr Yeo ennastunustavalt ning lisas, et kuna see ei ole 100%, siis keskenduvad teadlased multifaktoriaalsetele põhjustele ehk geenide koostoimimisele keskkonnaga.

Evolutsiooniliselt on meil kõigil vaid üks ülesanne – anda järglasi. Meie kesknärvisüsteem, seal hulgas aju, on aegade algusest olnud stimuleerinud inimest toitu otsima, et enda varusid täiendada ning olla võimekad soojätkamiseks. On ju teada, et alatoitumuse korral pärsitakse reproduktiivtervist, sest see on ju kõige halvem aeg järglaste saamiseks. Sestap on Homo Sapiens kodeeritud tarbima kõike, mida vähegi kannatab suhu pista.

Tänapäevane läänemaailma poolt kuulutatud söömis- ja tarbimisharjumused on viinud toidu ülekülluseni. Sageli ei pea me isegi enam süüa tegema, sest pitsa kojutoomine on kahe kliki kaugusel. Me saame süüa mida ja millal me tahame ning ilma piisava füüsilise aktiivsuseta võtamegi kaalus juurde. Samas rõhutab Dr Yeo, et see kui rasvunuks (või kas üldse!) me selles ühises obesogeenses keskkonnas muutume, on tugevalt geenidest mõjutatud.

Elustiilivalikute, toidu kättesaadavuse ja geneetika seose ilmestamiseks tõi Giles välja huvitava tõiga, et ülekaalulised inimesed söövadki teistest rohkem, sest neil on pärilikkus olla veidi näljasemad. Nad mitte ei pea söömasööste, vaid näksivad pidevalt natukene rohkem, mille tõttu tekib liigsete kilode kogumine aastate jooksul. 15 lisakilo on võrdeline umbes 75 000 kcal. Seega, et mitteteadlikult võtta viie aastaga juurde umbes 15 kg, piisab vaid ühest üleliigsest šokolaadiruudust.

ENDA BIOLOOGIAGA VÕITLEMA

Tänapäevases rasvapolstri häbistamise ühiskonnas arvustatakse ka Dr Yeo vaadet ülekaalulisusele. ‘’Iga kord, kui ma ütlen, et olen geneetik, saadab vestlust kerge auavaldus. Samas, iga kord kui ma ütlen, et tegelen rasvunud inimeste geneetika uurimisega, siis saab minust järsku paha inimene, kes tahab paksudele anda õigustust selline olla ja mitte tagajärgedega mitte tegeleda,’’ ütles Giles hämmeldunult. Tihti vaadatakse ülekaalulisi inimesi halvustavalt. ‘’On ikka paks – võtku end kätte ja hakaku liigutama. Kohe näeb, kuidas kaal langeb,’’ sosistatakse oma sõbrale. Oleks see vaid alati nii lihtne!

Kõhnad inimesed ei ole motivatsiooniässad, vaid nende keha ja geenid lihtsalt ei nõua nii palju toitu. Nagu ennist mainitud, siis ülekaalulised inimesed on umbes 5% näljasemad kui teised ja et kilod kuhjuvad aastatega. Need lisakilod tulevad sageli magustoitudest. Uuringute kohaselt käib see loogika järgnevalt: aastatuhandeid tagasi, tulid kutid metsast jahisaagiga tagasi, küpsetasid liha ning sõid kõhi pilgeni täis. Et veelgi rohkem energiat taolise pidusöögi ajal kehasse pressida on arenenud ajus mehhanism, mis isegi täiskõhutunde korral eelistab kaloririkkaid toite.

Kas oled tundnud, kuidas jõulude ajal mitmekäigulise soolase toidu järgi tundub justkui kõht hakkaks lõhki minema? Ometigi leiad magustoidu saabudes oma pugus veel veidikene ruumi. Või näiteks kui peale õhtusööki tunned, et tahaks veel midagi magusat ka ampsata. Mitte alati (aga tihti) on selline tunne ka kaaluprobleemide käes vaevlevatel inimestel. Nende aju stimuleerib kaloririkaste toitude söömist ka täiskõhuga.

‘’Selle pärast saame me inimesi harida ainult teatud piirini. Obesogeenne keskkond, toidu kättesaadavus ja geenid teevad ülejäänud töö. Kui ikka inimene tunneb, et talon kõht tühi (kuigi tegelik energiavajadus on rahuldatud), siis ta sööbki veidikene rohkem. Need inimesed, kellel on nii öelda paksuse geenid, aga ometi on kõhnad, peavad teadlikult oma bioloogia vastu iga päev võitlema. Ja see ei ole teps mitte lihtne. Ära nori, vaid ürita mõista,’’ hüüdis Dr Yeo motiveeritult.

Loe ka teisi Tervisefoorumi postitusi http://tervisefoorum.ee/category/blogi.

0 kommentaari