Jaga:     
Uudised

LOHESURF: kiirus, tuul ja vabadus!

Mu perearst ütles kord, et mõnel inimesel võivad juuksed hea tujuga lokki minna. Kas seal võib peituda surfitüdruku lokkide fenomen? Päike, liiv, meri, tuul purjedes ja tsauh! tukk rullis? Uurime järele!

Surfari elu käib tuule järgi ja surfikoolituse aja määramine ennustamise abil. Tuleb jälgida ilmaennustust nädal ette, paar päeva enne veel pingsamalt ja ka õigel päeval võib toimuda vangerdusi.

Kohtume Besti Surfiaia koolitaja Rain Kontiga esmalt kell 9 Stroomi rannas.

Rain tuleb rannast rulaga tuhisedes ja teatab, et siin pole tuuleolud just parimad. Uus katsetus – Kakumäe. Koolitaja rahulolev nägu, mis keskendunult tuult on püüdnud, reedab ära – nüüd läheb küll lohesurfiks!

Tuuleke ja kuivtest
Ometi ei saa kohe kalipsosse hüpata ja end laintemöllu lasta. Kõik algab A-st ja O-st. “Esmalt tuleb määrata tuule suund. Kuidas seda tehakse?” pärib Rain. Vaatasin eelmisel õhtul õppevideoid, küll ma juba tean! Tuleb visata liiva ja vaadata, kuhu see lendab. Võtan peotäie kätte ja märg liiv kukub prantsti samasse maha. “Vot, kui liiv on märg, ei lenda ta suurt kuhugi,” muigab surfar. “Siis tulevad appi kõrvad. Pööra pead eri suunda ja kui tunned mõlemas kõrvas võrdset rõhku, vaatad otse ülestuult.”

Nii sätime õppelohe õigesse kohta ja harutame lahti pikad nöörid ehk liinid, mille abil lohet juhtima hakata. Tulevad järgmisedki juhtnöörid, Rain jookseb lohe juurde ning laseb selle märguande peale õhku.

Õppelohe on merel kasutatavast pumbatavast veolohest palju väiksem ja lihtsam. Sellegipoolest peab tiivakese juhtimist harjutama. Selgeks tuleb teha mõisted tuuleaken ja jõutsoon. Lisaks panna juurde käte liikumine ja juhtpulga ehk poomi ohjamine, koordinatsioon, eri olukordades käitumine, kaheksate joonistamine taeva servale. Pea on kogu aeg kuklas ja keskendunud sinivalgele musta lendkalaga kangale. Päike kõrvetab justkui laseriga silmaauku, kuid ma ei pilguta silmagi, et mitte oma lohet silmist lasta.

Lenddraakon taevalael

Mitmel korral põrutan siiski oma lendkala räntsaki vastu maad. Ja eriti neil kordadel, kui Rain kiidab: “Väga hästi tuleb välja! Nii kiiresti juba saad käppa!”

Tunnise harjutamise peale tekib juba tunnetus ja võin vahele isegi silmi pilgutada. Lõpuks ajan selga kalipso ja panen peale rakmed ehk trapetsi. Nüüd võtab surfar välja päris õige lohe. Selle monstrumi kõrval on õppelohe nagu vihmauss.

Suur ja uhke kangas laotub üle liiva, selle külge tuleb kinnitada veel rohkem nööre ehk liine ja lohe ise tuleb ventiilist õhku täis pumbata.

Eduka koostöö abil õnnestub meil vägev draakon taevalaotusesse paisata. “Väga tubli!” kiidab Rain mu oskust lohe õigel ajal lahti lasta. Lõpuks ometi saab vette ja on lootust tõeliseks mölluks! “Ma pole juba mitu päeva vette saanud. Nii mõnus!” ohkab Rain rõõmsalt ja on näha, et mees on omas elemendis.

Kuid enne surfamist tuleb hakata vees harjutama ka suure lohe juhtimist. See nõuab juba rohkem mõttetööd. Lohe tuuleakna servast taas taevalaotusesse saamine ei taha mitmel korral õnnestuda ja kukutan lohe vette. Rain sikutab stoilise rahuga seda ikka üles ja üles ja juhendab pidevalt. “Keera-keera-keera, paremale-paremale-paremale, anna korraks järele ja hopp! tõmba! Nüüd sikuta siit!”

Vaimustav ja sõltuvusttekitav!

Läheb pisut aega, et loogika ja keha hakkaksid koostööd tegema. Peatselt püsib lohe nagu tõeline draakon kõrge taeva all. Olen nagu Jeanne D’Arc, kes suurte lahingute asemel püüab taltsutada hiiglaslikku tulepurskajat. “Sul tuleb ikka tõsiselt hästi välja!” pole Rain taas kitsi. Lasen end igasugusel kiitusel kannustada ja märgin, et ehk on mu koordinatsiooni taga kunagised trummiõpingud. Või olin eelmises elus lohetaltsutaja. Saan tunnetuse enam-vähem kätte ja on aeg lasta end tuulel kanda. Niipea, kui põlvili vette saan, paiskab laine mu selili ja lohe veab mind endaga mitu meetrit kaasa. Kiiver silmini, prillid udused ja juuksed suus, ukerdan end püsti. “Selle lahingu sa võitsid, aga mitte sõja,” ähvardan oma draakonit.

Nägu otsusekindlust täis, ajan oksad laiali ja valmistun järgmiseks lahinguks. Pots! kukub lohe vette. See võitlus lõppes enne, kui ta alata jõudis.

Lähen põlvili vette, lasen end kõhuli ja lükkan poomi abil lohele hoo sisse. Tšahh! – ja olen kohalt läinud nagu reaktiivlennuk. “Appiiiii!!” hüüan üle Kakumäe, samal ajal üle lainete tuhisedes nagu pudrukuul. Milline jõud, kiirus ja tunne, nagu lendaks! “Juhuu!!”

Mõne sekundiga on lõbu läbi. “Issand, kui äge see oli!” hüüan Rainile, kõht madalikus kinni nagu paksul hülgel. Mees tõstab pöidla püsti ja naerab.

Algab tehnika lihvimine ning sõidud lähevad aina pikemaks ja hoog kiiremaks. Kõhuli lainetel liueldes tekib uskumatu vabadusetunne, justkui oled ise osake tuulest ja merevoogudest. Vaimustav ja sõltuvusttekitav!

Pärast kolmandat koolitustundi korjame varustuse kokku, kõnnime Rainiga ranna poole ja viskame sõnagi lausumata rahuloleva viieka. “See on uskumatu, kuidas pärast pikki koolitusaastaid suudab inimeste õpetamine nii palju tagasi anda ja nii suurt rõõmu valmistada,” särab Rain. Mõni mees lihtsalt kuulub mere ja adrenaliini juurde. Või on mere kutse eestlastesse sisse kirjutatud. Vaatan pärast koolitust peeglist oma soolaveest sasitud juukseid, kust turritavad välja lokid nagu veinikorgitserid. Surfitüdruku lokid justkui hea tuju ordenid – auga välja teenitud!

Hea teada

Lohesurf...

... on ekstreemne veespordiala, kus sõitja liigub vee peal tuulelohe (9–20 m²) abil. Enamjaolt sõidetakse laual, algajad alustavad body-drag-sõitmisest ehk kõhuli lohe järel lohisemisest. Talvel surfatakse lumel või jääl, nii mäesuuskade kui ka lumelauaga.

Artikkel ilmus 2013. aasta Tervis Plussi septembrikuu numbris.

0 kommentaari