Jaga:     
Uudised

VÄGIVALD spordis, kas lubatud?

Vägivalla kohta spordis leidub vastandlikke arvamusi. Paljud inimesed leiavad, et vägivald on spordi loomulik osa, samas teised on arvamusel, et vägivald hävitab mängu dünaamika. Aga mis vägivald üldse on?

Vägivald on ülemäärase füüsilise jõu kasutamine, mis põhjustab vastasele kahju. Sageli mõtleme vägivallast kui ebaseaduslikust tegevusest või reeglite rikkumisest, kuid mõningates olukordades õhutatakse vägivalda kasutama või kiidetakse see heaks.

VÄGIVALD SPORDI AJALOOS

Vägivald on eksisteerinud spordis ja füüsilistes tegevustes väga pikka aega. Nn veresport oli Vana-Kreekas ja kogu Rooma impeeriumis väga populaarne. Sagedased surmajuhtumid olid spordi loogiline osa. Keskajal ning kaasaegse Euroopa algajastul peeti turniire, mille eesmärk oli treenida sõjaks ning millel olid sageli sõjale sarnased tulemused. Rahvamassidele mõeldud mänge reguleeriti vähesel määral, tulemusteks olid vigastused ja surmad, mis tekitaksid tänapäeval inimestes õudu ja vasti- kust.

Kaasaegse spordi teket seostatakse Euroopa ja Põhja-Ameerika üldise tsiviliseerimisega – sportmängud hakkasid toimuma kehtestatud reeglite järgi. Reeglid keelustasid teatud vägivallavormid ning verevalamine vähenes. Võistlustel rõhutati enesekontrolli olulisust, piiramaks füüsilist kontakti ning agressiivsete emotsionaalsete impulsside väljendamist.

Ajaloolased toovad välja, et vägivald spordis ei vähenenud automaatselt. Võistlejad ning pealtvaatajad pidasid „kontrollitud” vägivalda spordis erutavaks ja huvipakkuvaks. Lääne ühiskonnas kasvas seoses globaliseerumise, professionaalide tekke ning kommertsialiseerumisega eesmärgile ja meelelahutusele suunatud vägivald.

Sotsioloog Eric Dunning väidab, et vägivald jääb kaasaegse spordi oluliseks osaks, kuna selle eesmärk on luua pinget, mitte seda leevendada või pingest vabaneda.

VÄGIVALD VÄLJAKUL

Kõige levinum vägivallaliigitus pärineb Kanada sotsioloog Mike Smith’ilt, kes eristab spordis nelja vägivalla kategooriat. 

1. Brutaalne kehaline kontakt – sisaldab füüsilist kontakti, mida enamik sportlasi aktsepteerib.

Näited: rünnak, blokeerimine, löögid, kehaline kontakt jne, mis võib põhjustada vigastusi.

Enamik inimesi peab sellist jõulist füüsilist kontakti ekstreemseks, kuigi nad ei klassifitseeri seda ebaseadusliku või kriminaalsena, samuti ei näe nad vajadust sportlase karistamiseks. Sageli julgustavad treenerid sellist vägivalda kasutama.

2. Piiripealne vägivald – hõlmab vägivalda, mis rikub spordiala reegleid, kuid mida enamik mängijaid ja treenereid aktsepteerib kui spordieetikaga kooskõlas olevat käitumist ning kasulikku võistlusstrateegiat.

Näited: löök küünarnuki või põlvega jalgpallis ja korvpallis; strateegiline müksamine pikamaajooksus, mis trügib vastase rajalt välja; kaklus jäähokis.

Kuigi selline käitumine on ootuspärane, võib see põhjustada vaenulikku käitumist teistes mängijates. Piiripealse vägivalla puhul ei ole ametlikud sanktsioonid ja trahvid tavaliselt karmid. Siiski on viimastel aastatel suurenenud publiku surve sanktsioone karmistada ning mõningatel spordialadel on rakendatud karmimaid karistusi.

3. Osaliselt kriminaalne vägivald – hõlmab käitumist, mis rikub spordiala ametlikke reegleid, seadusi ning isegi kirjutamata reegleid.

Näited: löök peale vilet; sihilik viga, mis seab ohtu vastasmängija tervise ja keha ning eirab pühendumist antud spordialale.

Sellise vägivalla puhul määratakse tavaliselt trahv või eemaldatakse võistluselt. Enamik sportlasi mõistab osaliselt kriminaalse vägivalla hukka ja suhtub sellesse kui spordiala kirjutamata reeglite ning sportlaseks olemise tähenduse eiramisse.

4. Kriminaalne vägivald – sisaldab käitumist, mis ületab selgelt seaduse piire. Kaasvõistlejad mõistavad selle hukka ning seaduse esindajad võivad esitada kriminaalsüüdistuse.

Näited: kallaletung pärast võistlust ning ettekavatsetud kallaletungid mängu ajal, mis on piisavad, et tappa või tõsiselt vigastada vastasmängijat.

Sellist vägivalda esineb harva, kuigi levib arvamus, et sellise käitumise korral tuleks esitada kriminaalsüüdistus. Toetus on suurenenud pärast intsidenti jäähokis, kus mängija lömastas kepiga vastasmängija pea.

Sotsioloog Kevin Young on väitnud, et piirid nelja vägivalla kategooria vahel on nihkunud aja jooksul, kuna normid spordis ja ühiskonnas muutuvad. Lisaks on Young seda tüpoloogiat kritiseerinud, kuna see ei selgita vägivalla algeid ning seoseid vägivaldse käitumise ja sportliku eetika vahel.

VÄGIVALD NAISTESPORDIS

Naistesport on viimase kolmekümne aasta jooksul suuri muudatusi läbi teinud. See on muutunud võistluslikumaks, rohkem pannakse rõhku jõule ja esitusele ning eduga seostatakse suuremaid panuseid. Naissoost tippsportlased on muutunud tolerantsemaks reeglite rikkumise ja agressiivse käitumise suhtes.

Dunn (1994) väidab, et pole leitud mitte ühtegi bioloogilist põhjust, mis takistaks naistel kasutamast hirmutamist ja vägivalda või olemast füüsiliselt agressiivsed nagu mehed. Enamik tüdrukuid ja naisi alustab sportimist teistsuguses keskkonnas kui poisid ja mehed. Kõrgemal sportlikul tasemel tõlgendavad aga naised spordi eetikat sarnaselt meestele – nad soovivad pühenduda võistlemisele, võtta riske, tuua ohvreid ning jätkata võistlemist, hoolimata valust ja vigastusest. Siiski ei seosta naised jõulisust, füüsist ning agressiivsust enda soodentiteediga. Ka treenerid ei püüa nais sportlasi motiveerida väljendiga „minge ja selgitage välja parim naine!”. Seepärast on naiste kontaktalad vähem vägivaldsed kui meestel.

VÄGIVALD PEALTVAATAJATE HULGAS

Kas sport tekitab vägivaldsust pealtvaatajate hulgas? See on oluline küsimus, kuna sport köidab suure hulga publiku tähelepanu – pealtvaatajate arv ulatub miljarditesse. Küsimusele vastamiseks tuleb eristada spordivõistluste jälgimist televisioonist ning võistluste jälgimist staadionil või spordisaalis.

VÄGIVALD „TUGITOOLISPORTLASTE” SEAS

Enamik inimesi jälgib sporti kodus tele- viisorist. Nad võivad väljendada emotsioone ja saada vihaseks, kuid meil on vähe infot selle kohta, kas ja miks väljendavad inimesed oma viha vägivalla kaudu sõprade ja pereliikmete kodus.

Samuti leidub vähe infot vägivalla esinemise kohta inimeste hulgas, kes vaatavad sporti televiisorist avalikes kohtades, näiteks pubides, baarides ning suurtelt videoekraanidelt. Enamasti piirduvad inimesed sellistes olukordades verbaalsete kommentaaridega. Viha väljendades suunatakse see peaaegu alati mängijate, treenerite, kohtunike või kommentaatorite pihta, harvem solvatakse inimesi, kellega koos võistlust jälgitakse.

VÄGIVALD TRIBÜÜNIDEL

Mittekontaktsete spordialade pealtvaatajate hulgas esineb vägivalda harva. Nad võivad olla emotsionaalsed ning seda ka väljendada, kuid harva ollakse vastasvõistkonna fännide, sportlaste, treenerite, kohtunike või korravalvurite suhtes vägivaldsed. Maailma tennise esireketi Monica Selesi ründamine (löök noaga selga) on üks erandlik juhtum mittekontaktses spordis. Ka sel juhul võib ründaja puhul kahtlustada vaimset häiret: soov näha oma lemmikut, Steffi Grafi maailma esireketina pani mehe vahendeid valimata vägivaldselt käituma.

Kontaktspordialade pealtvaatajad on häälekad ja emotsionaalsed, kuid ena- mik neist pole vägivaldsed. Kui aga mängijad väljakul peaks sõnelema või kaklema, samastuvad pealtvaatajad oma võistkonnaga ning suureneb vägivaldse käitumise oht vastasvõistkonna pealtvaatajate suhtes.

KAS VÕISTLUSVORM VÕIB PÕHJUSTADA VÄGIVALDA SPORTLASTE HULGAS?

Varasemad sotsiaalpsühholoogilised uurimused on tõestanud, et võistlusvorm võib põhjustada mängijates soovi teist inimest kahjustada (Johnson ja Downing 1979). Sellest kasvas välja idee (Frank ja Gilovich 1988) uurida, kas musta värvi võistlusvormi kandvad sportlased on vägivaldsemad võrreldes näiteks valget värvi kandvate sportlastega. Nii NFL-i kui NHL-i mängijate puhul olid tulemused sarnased. Musta võistlusvormiga mängijate vastu määrati rohkem penalteid ning nende tegevust tõlgendati sagedamini reeglitega vastuolus olevana.

Võib järeldada, et mustas võistlusvormis käituvad mängijad agressiivsemalt kui valges, kuid teemat on vaja veel uurida, et lõplikke järeldusi teha.

VÄGIVALD JA MEEDIA

Vägivaldset käitumist spordivõistlustel kajastatakse kogu maailmas, eriti jalgpallimängudel Euroopas ja kolledžite jalgpallimängudel Ameerika Ühendriikides. See on suurendanud teadlikkust pealtvaatajate ja sportlaste seas esinevast vägivallast.

Ajakirjanikud kirjutavad sellest, sotsioloogid ning psühholoogid püüavad sellele selgitust leida, sportlased kas uhkeldavad või kaeblevad vägivalla üle. Kui sportlane sureb või jääb halvatuks, siis pakub meedia lugusid vägivallast kui sporti ja ühiskonda hävitavast nähtusest. Samas korratakse kaadreid või näidatakse fotosid toimunust korduvalt, teades, et see suurendab reitingut või müüginäitajaid.

Artikkel ilmus väljaande Liikumine ja sport 2013. aasta numbris.

0 kommentaari